kirikuringkondade vaidlused § tõlkimise lähtekeele suhtes (ka heebrea ja kreeka või Martin Lutheri saksakeelne), § kirjaviisi suhtes (kas Stahli või Forseliuse ), § võimalik trükikoht. 1715 ilm põhjaeestikeelne uus testament keeleuuenduslik teos, kuid ü varieerumisi nii sõnavaras kui vormistikus (näit ega egga, eiga, ei ka), ü eessõnas ülevaade eesti kirjakeele varasemates mälestistest ja ü piiblitõlkeloo tutvustus Piibli tõlkimine Piibli tõlkimine algas 17. sajandil 1720.- 1730. aastatel tõlkis (ja redigeeris varasemaid) pastorkond seda ühendatud jõududega. Piibel ,,Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna" ilmus 1739. aastal, seda trükiti 6015 eksemplari. * ühtlustas kirjakeelt (tõlke ühtlustaja Anton Thor Helle), * aitas kaasa lugemisoskusele, * avardas rahva silmaringi,
Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi) Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus
Kontrolltöö kordamisteemad 1. Eesti keele arenguperioodid ja nende jooksul toimunud muutused (õp lk 67-70, konsp, tööleht) Eesti keele kujunemine algas kuni 500 aastat enne meie ajaarvamise algust. Eesti keele areng u esimene periood kestis kuni aastani 1200, kokku umbes 1700 aastat ja langes ajaliselt kokku muinasaja sotsioperioodiga. Sellel perioodil tekkis õ häälik ning kujunes välja kaks eesti keele kuju: lõunaeesti ja põhjaeesti keel. Kõige rohkem keelemuutusi toimus ajavahemikul 1200 kuni 1700. Seda aega eesti keele arengus nimetatakse murranguperioodiks ja see kestis kaks sotsioperioodi: orduaja ja Rootsi aja, kokku 500 aastat. Sel perioodil laenas eesti keel üle 1000 sõna alam-saksa keelest. Mitmete häälikumuutuste tagajärjel tekkis sel perioodil eesti keele grammatikasse ainuomane nähtus: vältevaheldus. Uuseesti keele perioodi alguseks peetakse täispiibli ilmumist 1739
• Esimene teadaolev/ilmunud eestikeelne trükis; säilinud raamat: 1525 (pole säilinud luterlik käsiraamat Liivimaa keeltest), 1535 Wanradt-Koelli katekismus (Tallinna Niguliste kiriku pastori Simon Wanradti kirjutatud ja Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Johan Koelli tõlgitud luterlik katekismus fragmente säilinud) • Esimene eesti keele grammatika: Esimene eesti keele käsiraamat (sissejuhatus eesti keelde) ilmus Tallinnas 1637. a. Autoriks Kadrina pastor Heinrich Stahl ning see kirjeldas põhjaeesti keelt. Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni
1.Esimesed kirjalikud mälestised Baltimaadelt (kroonikad, keskaegne luule, esimesed teated teatrietendustest) · Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv.
omane. Kuid nad otsivad läbi ka mere ja ainsana kõigi germaanlaste seast korjavad nad merest ja rannikult merevaiku. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv. Kroonika
Tarbata, Viliende, Sontagana, Lembitus, Maniwalde; Laula, laula, pappi! Maga magamas! 2. 1525 Lübeckis trükitud katekismus ja 1535 Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus. Säilinud 11 lk leiti1929. a, sisaldas tõenäoliselt kümme käsku, usutunnistuse, Meieisa palve, ristimissakramendi ja altarisakramendi tekstiosa ning pihtimisõpetuse. Mõeldud preestritele. 3. Georg Mülleri jutlused levisid käsikirjalistena, trükiti 1891. 39 jutlust pidas autor aastatel 1600-1606, kõneks katk ja selle tagajärjed, 1601.a nälg, kombed, elu-olu, ajalugu. Omavad kiriku-, keele-, olustikuloolist, aga ka kirjanduslikku väärtust. 4. Heinrich Stahl, kirikuõpetajana P-Eesti kogudustes töötanud õpetaja, koostas ja avaldas 2 eesti-saksakeelset kogumikku. Esimene, ,,Hand- und Hauszbuch für..." (,,Käsi- ja Koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal"1632-38), sisaldas Lutheri väikese katekismuse, evangeeliumid, lauluraamatu ja psalme, palveid, laule
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 1 1. Eesti kirjanduse tekkimine: rahvaluule, kroonikad, kirikukirjandus, raamatukultuuri teke jne. Eesti kirjanduse päämine määratleja on olnud keel -rahvuskirjandus Muistsete eestlaste kultuurilisest iseolemisest loovad ettekujutuse mitmed ajalooallikad, uurimused, arheoloogia, antropoloogia, lingvistika. Oluline on samuti rahva mälu - see, mida rahvaluule on suutnud aegadest kanda ja traditsioonis hoida. Kirjandusele on eelnenud suuline luulelooming,
Kõik kommentaarid