’’ Kaklusklubi ’’ - uni
või tegelikkus ?
Sten Kangilaski
3. aprill 2011
’’Kaklusklubi’’ on 1999. aasta USA film , mis põhineb
Chuck Palahniuk ’i samanimelisel raamatul . Film on vürtsitatud
ebaloogilisuse ning totaalse ajuvabadusega, mis tundub alguses
keeruline mõista.
Film algab püssitoruga peategelase hammaste vahel, mis tundub väga
ebaloogiline ning peagi keritakse aega tükk maad tagasi. Terve film
on ajalises mõttes üks suur sasipundar. Nii vaatajal kui ka
peategelasel on väga raske aru saada, millal antud tegevus aset
leiab. Film pendeldab pidevalt oleviku ja mineviku vahel ning mõne
koha peal on üpriski keeruline mõista, kas film näitab olevikku või minevikku.
Filmi tugevalt psühholoogiline sisu võib jääda alguses
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-12-09
Kuupäev, millal dokument üles laeti
51 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
sten kangilaski
Õppematerjali autor
Fight Club (1999) Arvustus Fight Club ( Kaklusklubi) on on 1999. aasta USA film, mis põhineb Chuck Palahniuk'i samanimelisel raamatul. Filmi rezissöör on David Fincher ja peaosades Brad Pitt, Edward Norton ja Helena Bonham Carter. Kroonilise unepuuduse käes vaevleja (Edward Norton) ja karismaatiline seebikaupmees (Brad Pitt) otsustavad ürgmeheliku agressiivsuse maandamiseks asutada põrandaaluse KAKLUSKLUBI. Projekti edu on peadpööritav ning varsti on selline klubi igas linnas. Ent
Arvamus tekitas vastukaja USAs, hipiliikumise ajal muidugi muutusid tema raamatud popiks (teised raamatud räägivad ka seksuaalteemadel). Põhiliselt kasutatakse ikkagi info edastamiseks sõnu. Vis antr on paljudes kohtades kasutusel mitte ainult akadeemiliselt/teadustes on laialivalguv ja interdistsiplinaarne. Määratlemine on keeruline. Antr on väga sõnakeskne, tavaliselt tehakse raamatud/artiklid, tekst on abstraktne, seal saab spekuleerida, tulla välja teooriatega. Foto ja film on konkreetsed (spetsiifilised), see ei ole abstraktne, vaid reaalne elu ja konkreetne ajahetk. Kuigi see tuleb samuti tõlkida tekstiks. Klassikaliselt kuuluvad filmid, aga ka koduvideod jm tarbefilmid. Algelt mõeldi visuaalse antropoloogia all filmi eksootilistest rahvastest. Fotograafia osakaal oli algselt minimaalne. Paljud olid uurimusfilmid, nt uuriti näoilmeid või kuidas inimesed kasutavad ruumi jne. Visual Anthropology räägitakse
Visuaalne antropoloogia sõnade distsipliinis. Põhiliselt kasutatakse info edastamiseks ikkagi sõnu. Visuaalne antropoloogia on paljudes kohtades kasutusel mitte ainult akadeemiliselt/teadustes. Üldiselt on väga laialivalguv ja interdistsiplinaarne. Määratlemine on keeruline. Antropoloogia on üldiselt väga sõnakeskne, tavaliselt tehakse raamatud/artiklid, tekst on abstraktne, seal saab spekuleerida, tulla välja teooriatega. Foto ja film on konkreetsed (spetsiifilised), see ei ole abstraktne, vaid reaalne elu ja konkreetne ajahetk. Kuigi see tuleb samuti tõlkida tekstiks. Klassikaliselt kuuluvad vis.antropoloogia alla filmid, aga ka koduvideod jm tarbefilmid. Ühest definitsiooni vis.antropoloogia kohta pole, see on ajas muutunud. Algselt mõeldi vis.antropoloogia all filmi eksootilistest rahvastest. Fotograafia osakaal oli algselt minimaalne
muusikapalade, lavastuste, filmide jt kunstiteoste vahel. (Lastekirjanduse sõnastik 2006: 65). Antud definitsiooni teisele poolele tulekski edaspidistes uuringutes suuremat tähelepanu pöörata, sest üha valdavamaks muutub visuaalsete tekstide pealetung. Lapsed kasutavad kindla teksti mõtestamise protsessis ohtralt intertekstuaalseid nähtusi, tuginedes eelnevalt tuttavale ilukirjandusele; visuaalsetele tekstidele film, illustratsioon, TV programmid, video, animafilm; popkultuuri tekstidele koomiks, reklaamid ja muusika, tehes seda paljudel tekstilise tegevuse tasanditel nagu süzeekäigud, tegelase motiivid, keel, teemad ja illustratsioonid. (Wilkie-Stibbs 2005: 170) Oluliseks jutuvestjaks on tänapäeval saanud joonisfilm, mis vahendab lapsele müüte, muinasjutte ja lastekirjanduse klassikat inimese ja raamatu asemel. Visuaalsed tekstid saavad lastele kirjaliku teksti mõtestamisel üha tähtsamaks.
POEETIKA Luule keeleline looming Ilukirjanduslik lüüriline, eepiline, dramaatiline tekst Poeetika luulekunsti, laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Kirjanduslikkus toimib seostes teose, autori, keele, teiste tekstide, maailma ja lugeja vahel kirjandusele võib läheneda mitmeti. Lähilugemine teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need vä
arhitektuur, maalikunst, skulptuur. Ajalised: muusika, kirjandus, kulgevad ajas. 1) väljamõeldud, fiktsionaalne aeg, sündmuste aeg narratiivne aeg; 2) jutustamise aeg narratsioon. Aeg, mis kulub nende sündmuste jutustamisele. Muidugi pole ka maalikunsti teose tajumine hetkeline, sest kätkeb endas märke, signaale, mis vaataja tähelepanu suunavad. Seda mõjutab lugemisharjumus (vasak-parem). Film on vahepealne ajalis-ruumiliste vahel. 5 · Kunstide liigitamine meeleorganite järgi: 1) nägemine: kirjandus, kujutav kunst, kino; 2) kuulmine: muusika, kirjandus; 3) kompimine, haistmine, maitsmine: tarbekunstid. · Kunstide liigitamine materjalide põhjal: 1) looduslikud materjalid: maalikunst;
KEVAD Kuuekümnendad - sula. Stalinistlik periood, kõige esmalt tuleb teadvustada seda, et on tegemist eeltsensuuriga, see ei kao, vaid tema toimimine muutub leebemaks, teiseks stalinism tähendas suuri repressioone poliitilistel põhjustel. Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond, muutusteks
rõhusid uudsuse efektile. Uudsuse moment oli, seda polnud ennem teatris tehtud. Teatris säilib alati mingi tinglikkuse aste, kaob kunsti spetsiifika tol hetkel see mõte tundus väga ahvatlevana. Zola ,,Lõks" tema romaani järgi tegevus toimub linna pesumajas, 1879. aastal lavastus. Lavastuses stseen, kus laval naised pesumajas töötavad, pladistasid ehtsas vees, ehtsad aurupilved, märjapesu hunnikud ja vannid. Nende märja pesu hunnikute vahel kahe naise kaklus. Leidlikkus ja mõttepingutus, et tuua selline asi lavale. Vaatajale avaldas see suurt muljet. Koos sellega otsekohe tekkis mõtlevates inimestes, et kas seda ikka on vaja, kas sellisel kujul peab näitama elu ennast. Tekkis skeptikute leer, kes algusest peale saatsid lendu sõnumeid, nägid asjas asja iseennast. Romaan ,,Lõks" oli palju kaalukam ja värvikam, lavale kandes kaotas see midagi oma sisukusest. Lõpuks selgus, et näidendid olid lisaks uuele ja ootamatule ka kõik see vana,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid