Fight Club filmiarvustus (0)

Fight Club (1999)
Arvustus
Fight Club ( Kaklusklubi ) on on 1999. aasta USA film , mis põhineb Chuck Palahniuk 'i samanimelisel raamatul . Filmi režissöör on David Fincher ja peaosades Brad Pitt, Edward Norton ja Helena Bonham Carter .
Kroonilise unepuuduse käes vaevleja (Edward Norton) ja karismaatiline seebikaupmees (Brad Pitt) otsustavad ürgmeheliku agressiivsuse maandamiseks asutada põrandaaluse KAKLUSKLUBI. Projekti edu on peadpööritav ning varsti on selline klubi igas linnas. Ent kui mängu tuleb tundeline ekstentrik (Helena Bonham Carter), algab pidurdamatu allakäik.
Filmi žanriks on draama , märul. Film on vürtsitatud ebaloogilisuse ning tugeva psühholoogilise sisuga, mis tundub alguses keeruline mõista, kuid hoolsasti vaadates, hakkab vaataja tasapisi tegelikust sisust aru saama.
Film algab püssitoruga peategelase hammaste vahel, mis tundub väga ebaloogiline, kuid peagi keritakse aega tükk maad tagasi. Terve film on ajalises mõttes üks suur sasipundar. Nii vaatajal kui ka peategelasel on väga raske aru saada, millal antud tegevus aset leiab. Film pendeldab pidevalt oleviku ja mineviku vahel ning mõne koha peal on üpriski keeruline mõista, kas film näitab olevikku või minevikku , kuid siiski on asi ulmesliselt huvitavaks tehtud ja silmi sellelt eemale viia on hirmus raske.
Film on üles ehitatud peategelase mõtetele ning kujutelmadele. Peategelane elab päevast päeva oma haledas elus, midagi saavutamata. Kuni ühel päeval kujutab ta endale vägagi reaalse sõbra, kelle juhendamisel loobki ta kaklusklubi. Peategelase sõber on kui tema enda ideaalsus, pilt sellest, milline ta olla tahab.
Film paneb tugevalt arutlema elu mõtte üle - milleks me elame, kellele. Auto, mis on kui otse 1955. aasta müügisaalist välja sõitnud, pole enam moes. Mis kasu on 1787. aasta 160,000 dollarilisest Chateau Lafite veinipudelist, kui see ainult riiulil tolmu kogub , autost , mis on otse kui 1955.aasta müügisaalsit välja tulnud, kuid millel puudub tõnapäeva masinatega võrreldes igasugunegi stiil, võimsus ja mugavus. Me ostame asju, mida me tegelikult ei vaja. Me omame asju seni, kuni need omavad meid. Me kardame kõike, mis võib meid meie turvalisest elust välja kiskuda, seega - me oleme hästi vaikselt , et miski ei saaks halvasti minna.
Suurepäraselt oli filmis kasutatud lähikaadreid, mis tekitasid sellise kerge hirmu naha vahele ja samas süvendasid huvi. Kakluse stseenide ajal oli ikka näha lähemalt alati ka verd ja rusikaid, mis mõndadel hetkedel tekitasid kerge iiveldustunde, kuid asi võis ka olla minu nõrganärvilisuses. Tugevalt andis vürtsi ka helidemäng, muusikana oli kasutatud nii sõnadega soundtracke kui ka lihtsalt instrumentaalseid pisut pehmemaid palasid, mis aitasid pinget kruvida. Eriti siis kui äri hakkas kehvemini minema ja oli just see hetk, kus kõige põnevam, kuna kõik oleks jälle justkui alguses, oodata nagu ei oskanudki enam midagi kindlat ja siis see muusika nagu lihtsalt tegi asjad kuidagi hullemaks, kuid samas eriti põnevaks.
Fight Club on film, mis minu meelest lihtsalt ei saa ununeda, kui seda kord oled vaadanud, sest seal lihtsalt on asjad tehtud nii keeruliseks ja kui lõpuks oled filmi lõpu ka ära vaadanud, siis lihtsalt naeratad ja jääd mõtlema elu üle. Filmistsenaariumile lisaks on kindlasti eriti suur tänu ka näitlejate sobivuses ja suurepärases toimetulekus ning samas ka helimeeste ja operaatorite tööl. Mina isiklikult pean Fight Clubi üheks parimaks filmiks, mida näinud olen. Soovitan kõigile - selle filmi puhul on vaatamiskahetsus üldjuhul väga väike.
Miina -Eliise Udeküll
11c