1944 - Vend venna vastu (0)

1944 - Vend venna vastu 
  
Film   1944  heidab  pilgu  1944.aastal  toimunud  sõjategevusele  Eestimaa  pinnal  alustades 
Sinimägede  lahingust juulis ning lõpetades Sõrve sääre vallutamisega novembris punaarmee 
poolt.  Filmis  pööratakse  tähelepanu  nii  Punaarmees  kui  ka  Saksa  armees  sõdivate eestlaste 
läbielamistele, kaotusele ja püüetele eluga pääseda.  
  Filmi aluseks on Teise maailmasõja sündmused Eesti pinnal, kus eesti mehed olid sunnitud 
võõras  sõjas  võitlema.  Eestlased  jaotati  kahte  armeesse  -  Punaarmeesse  ja  Saksa  armeesse. 
Eesti  mehed  olid  järsku  sõdimas  üksteise  vastu.  Nad  olid  sunnitud  võitlema  vend  venna 
vastu. Teadmine, et vastaseks on teine eestlane tekitas meestes õudu. Päev päevalt läks kõik 
raskemaks,  nad  olid  vaimselt   kurnatud . ​Nagu ei tunne ennast enam ära - need sõnad  lausus  
üks  tegelane  ja  ka   film   väljendab  seda  fakti  selgelt.  Sõda  kujundas  neid,  nad  pidid  olema 
julged , halastamatud, emotsioonitud, et vaenlasele vastu astuda. 
  Filmis  tõuseb  esile  tegelane  nimega  Jüri  Jõgi , kelle areng läbi filmi annab väga hästi edasi 
filmis  tekkinud  probleeme.  Peale  teise  eestlase  Karl  Tammiku  tulistamist  leiab  Jüri 
kaasmaalase  taskust  kirja  pereliikmele.  Suurest  süütundest vaevatuna toimetas ta kirja Karli 
õele Ainole, kellele see kirjutatud oli. Jüri armus Ainosse ja tal polnud  julgust  naisele öelda, 
et  just  tema  käeläbi  oli  Karl surma saanud. Ta oli neiusse kiindunud ja ta oli ainus, mida ta 
siin ilmas siiralt armastas ja vajas, see oli tundmus , mis talle elujõudu ja jaksu andis.  
  Jüri  leidis  end  peagi  olukorrast,  kus   Kreml ,  väeosa komissaar , kasutades ära Jüri käimist 
Aino  juurde,  sunnib  teda  üksuse  teiste  liikmete  käikudest  ettekandeid  tegema.  Jüri  on 
sunnitud  sellega  leppima.  Ta  tundis  end  väljapääsmatus  olukorras  olevat,  veel  enam  näitab 
Jüri sisemist vastuhakku Kremli käskudele stseen, mis näitab aega
 
 peale Saaremaal lõppenud 
lahinguid,  mil komissaar Kreml sunnib Jürit vangistusse langenud relvituid lennuväe üksuse 
poisse   tapma . Jüri  südametunnistus  ei luba sellist verevalamist.
 
 Ta astus oma hirmudele vastu
 
 
ja näitas vaprust ja
  julgust,
 
mis
 
 varasema filmitegevuse jooksul
 
 seda tegelast
 
 iseloomustavaks 
polnud.  Ta  oli  kartnud  oma  arvamust  öelda,  nõustudes  ka  sellega,  millele  ta  tegelikult 
tulihingeliselt  vastu  oli,   kartuses   ise  hukka  saada.  Kuid  sellise lõpu ta siiski leidis. Kui Jüri 
teatas,  et  ta  ei  hukka  noori  eesti  poisse,  sai  ta  Kremli  kuuli  läbi  ise  hukka.  Jüri  Jõgi  suri 
vaprana ja jäi selle poolest mulle kõige enam meelde. Tema käitumine pani mind kõige enam 
sõja  ja  sellega  kaasnevate  probleemide  ja  emotsioonide  üle  mõtlema.  Olgu  selleks  siis Jüri 
hirm tõe rääkimise ees, kohutav
 
süütunne,
 
 mis teda
 
 sisemiselt  sõi , tema alluvus käskudele või
 
 
tema   julgus   filmi  lõpus,  rääkida  tõtt  ja  mitte  alluda  käsule, mis tema arvates polnud õige ja 
õigustatud. 
 Filmis oli ka realistlikke, tumedamaid
 
  hetki . Surmastseenid ja  võitlemine  elu
 
nimel.
 
1944
 
oli
   
tasukaalukas  ja  realistlik,  surmastseenid  polnud  pikaks  ja  pisaraterohkeks  venitatud,  nagu 
paljude  sõjafilmide  puhul  kipub  juhtuma.  Surm  oli  kiire  ja  ootamatu.  Lahingustseenid  olid 
lihtsad ja jätsid realistliku mulje. 
 1944 on sõjafilm, mis näitab sõda just sellisena nagu see on. Film iseloomustab
 
realistlikult
 
 
seda aega, sõda ja inimeste läbielamisi ning muutusi,
 
mis
 
 inimestes toimusid. Ei
 
olnud
 
 vahet, 
kummas armees  sõdur  võitles, teada oli tõsiasi, et vastaseks võib olla vend, sõber, sugulane, 
tuttav - teine eestlane.