Õpetaja
kui koolimeeskonna liige ja arengu suunaja
Tunnete
end alaväärsena, vaevatuna, süüdistatuna kõigis ühiskonna
pahedes? Siis olete ilmselt õpetaja. - Times Educational
Supplement(‘Times’i
hariduslisa)(1997)
Õpetaja on tavaline inimene, kes kuulub kooli nagu iga teinegi
inimene oma töökohta. Tavaliselt arvatakse, et õpilaste haridus sõltub eelkõige õpetajatest, nende tegutsemisest ja mõtlemisest,
kuid tegelikkuses vastab see ka tõele. Enamasti võetakse koolidesse
tööle sellised õpetajad, kellel on paremad oskused ette näidata.
Kahjuks aga ei väärtustata õpetaja tööd, sest on selgunud, et
õpetamistingimused on aastatega halvenenud. Koolielu mõjub
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-05-12
Kuupäev, millal dokument üles laeti
26 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Jankujuss
Õppematerjali autor
hakkavad nad seda mõtet uskuma ja nad ei näe pingutamisel mitte mingit mõtet. Kuigi on näha et õpetajat pingutavad, teevad ka nemad mõnd viga mis takkistavad algul lastega luua kontakti. Esimene negatiivne mulje jääb mulle bioloogia õpetajast, kes suhtleb õpilastega teie vormis ja perekonna nime kaudu.(osa 1 min. 11,13). Leian, et suhtlemine teie vormis on vana moeline eriti õpetajapoolt õpilaste suhtes vastupidine suhtlemine on juba aga tingitud kodusest kasvatusest ja ka õpetaja seatud reeglitest, kas õpetaja lubab ennast sinatada või mitte, antud olukorras oli aga ,,mina teietan teid järelikult teietate teie mind ka". Kuna mina olen pärit vene perekonnast oli minu ajal koolis õpetajate poole pöördumine teie kujul ja õpetajat nimetasime isanime ja eesnime pidi ehk Irina Nikolajeva kujul. Ise tundsin ka kooliajal, et õpetaja on autoriteet millesse tuleb suhtuda aupaklikult. Ja õpetajad pöördusid meie poole perekonnanime pidi mis oli kohati mulle ebaviisakas
konkurentsivõime suurendamine ja kohanemine muudatustega tööjõuturul. Prioriteedid: õppimise väärtustamine informatsioon, juhendamine ja nõustamine aja ja raha investeerimine õppimisse õppijate ja õppimisvõimaluste kokkuviimine uued põhioskused – lugemisoskus, arvutioskus, võõrkeeled innovatiivne/uuenev pedagoogika – aktiivõppemeetodite kasutamine Õpetajakoolituse kriitika Fookus on õpetaja suhteliselt lühiajalisele ettevalmistusele ülikooli põhiõppes, mitte aga õppimisel kogu tööalase karjääri jooksul. Ignoreeritakse vajadust aidata noorel õpetajal kohaneda kooli pofessionaalse kultuuriga ja luua talle pideva professionaalse arengu perspektiiv. Õpetajate esma- ja täiendkoolitus ei ole viidud ühtsesse süsteemi, koolituse ja õpetaja edasise edutamise vahel ei ole järjepidavust.
Tartu Ülikool Sotsiaal- ja haridusteaduskond Haridusteaduste instituut Kutseõpetaja õppekava Sandra Kesvatera, Marit Sepma SOODSA ÕPIKESKKONNA ETTEVALMISTAMINE TÖÖKS KLASSIGA. ÕPETAJA KUI KLASSI JUHT JA SUUNAJA Referaat Juhendaja Merle Taimalu Tartu 2013 Distsipliin, soodne õpikeskkond ja õpetaja kui klassi juht Distsipliin, soodne õpikeskkond ja õpetaja kui klassi juht Sissejuhatus Kuidas olla edukas klassi juhtimisel ja toime tulla erinevate harjumuste -ja võimetega
Ka Eesti ühiskonnas on elukestev õpe igapäevaselt kasutusel olev termin. Nii haridus- kui ka töövaldkonnas on jõutud arusaamiseni, et õppimine toimub alati ja igas olukorras, see on protsess, mis ei lõppe kohustusliku koolihariduse kättesaamisega. Elu on püsiv areng. See paneb aga koolid uude positsiooni- kooli roll ei ole enam kasvatada noortest ühiskonna liikmeid vaid julgustada ja motiveerida püsivaks liikumiseks. Kui kaasaegse kooli roll on lapse igakülgse arengu toetamine, et tal oleks maksimaalselt võimalik funktsioneerida meie ühiskonna liikmena, siis nõukogude totalitaarpoliitilise süsteemi ideoloogia oli, et kõik teevad ühtemoodi ning õpetaja oli autoriteet. Otsene suunamine koolist töökohtadele piiras loomingulisust, arengut ja isetegevust. Ületulek on kestnud vaid 20 aastat ning kuna inimesed õpivad käitumismustreid pigem peegeldamise ja matkimise teel ja 90ndate alguses ei suudetud hariduses kasutatavaid
Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool ÕPETAJA KUTSEEETIKA ALUSED Siim Jaansoo MH-41 Kehtna 2006 Sõna «eetika» tuleneb kreekakeelsest sõnast thos, mis tähendab komme, har- jumus. Nii et sõna-sõnalt võttes on õpetaja kutse-eetika nende käitumisnormide kogum, mida õpetaja peab oma töös järgima. Sõnal eetika on tänapäeval aga ka teine tähendusvarjund. Eetika on teadus moraalist. Ta uurib moraali kujunemist, olemust, seost ühiskondliku elu teiste valdkondadega. Eetika püüab mõjustada olemasolevaid moraalinorme. Õpetaja kutse-eetikast rääkides peetakse kõigepealt silmas selle sõna esimest tähendust, õpetaja kutse-eetika all mõeldakse mitte niivõrd teadust õpetaja käitumisreeglitest, kuivõrd just neid käitumisreegleid endid, õpetaja
puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega õpetajad), taotletavates õpitulemustes või õpetaja 2 poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas." (RT I 2010, 41, 240.) Niisiis nende õpilaste hulka kuuluvad nii eriandekusega kui õpiraskustega lapsed, samuti puudega lapsed ning tundeelu- ja käitumishäiretega lapsed. Erivajadusega laps vajab tavalise õppekava omandamiseks tavakoolis lisatuge. Selleks võib olla logopeed, psühholoog, eripedagoog, sotsiaalpedagoog
Ta ei põikle kõrvale tänapäeva koolide ja klassiruumide tegelikkuse eest. Siiski suudab ta ühtaegu aduda õpetajate muresid ja neile esitatavaid nõudmisi ning kaitsta õpilasi, kõnetades nende vajadusi, pädevusi ja õigust Autorist lugupidavale lävimisele. Ta teeb seda selguse, elujõu ja huumoriga. Iga õpetaja vajab seda raamatut ja igal õpilasel on vaja, et tema õpetajad oleksid seda lugenud.“ Sue Roffey / Lääne-Sydney Ülikool ja Londoni Ülikool Bill Rogers õpetas palju aastaid, enne kui te- „Bill on selle valdkonna autorite seas erandlik, sest ta töötab klassiruumides õpetajate kõrval, et nende tõhusat tegevust toetada ja neile eeskuju anda
kes ei jõua oodata, et hinnet teada saada. Kuidas selline moodus aga õpilastele sobib? Ligi kolmveerand vastanutest leidis, et õpetajad peaksid parandama tööd ise ning hiljem näeb õpilane ainult oma hinnet. See võib olla tingitud sellest, et õpilased tahavad privaatsust ning kardavad, et jäävad kaasõpilaste seas häbisse kui nende tulemus ei ühti teiste omadega või vastavad mõnele küsimusele valesti. Seetõttu hinnatakse pigem seda kui õpetaja parandab töid üksinda. Keskkoolibaasil õppijad võivad sellist kontrollimist pidada ka üsna lapsikuks ning mõttetuks. Selle asemel saaks tunnis edasi minna uue materjaliga. Tööde koos parandamisel on eeliseks see, et õpib kogu klass, ning peamised vead tuuakse kohe esile ning nähakse nõrgad kohad teadmistes. 11 4.3 Tööde hindamine sisu ja tähtaja järgi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid