Vürst Mõškin - ideaalse headuse kehastus (1)

VÜRST MÕSKIN – ABSOLUUTSE HEADUSE KEHASTUS
Vürsti Lev Nikolajevitš Mõškin oli noor mees, kes oma olemuselt oli üdini heasoovlik ning südamlik ümbritsevate inimeste vastu. Ei lugenud, kas teine oli rikas või vaene, mees või naine, aadlik või ori – Mõškini silmis olid kõik võrdselt väärt head kohtlemist ning austavat suhtumist . Päris paljud pidasid teda sellepärast kogun idiooks. Esmapilgul võis see tõesti nii tunduda, kuid kui olukorda süveneda, osutusid idiootideks pigem tituleerijad ise ehk lasteaiast tuntud lihtsakoeline mõte, kes teisele nime annab, see ise seda kannab, oli aktuaalne ka romaanis .
Lev Nikolajevitš ei vaevanud oma pead eelarvamustega. Ta oli vahetu ja siiras ning tal puudus ’mask’, mille taha oma tõelist palet inimesed peitma kipuvad. Muidugi oli vürst vene väikekodanlastest nii erinev ka sellepärast, et tema lapsepõlv ja varasem noorus oli täiesti erinev. Haiguse tõttu oli ta elanud Šveitsis, kus valitses sootuks teine õhkkond, teine temperament. Teda ümbritses ilus loodus, mida ta väga armastas ning arst, kes oli talle isa eest. Haigusest peaaegu paranenud, otsustas vürst aga oma kodumaale tagasi sõita, kust leidis ta eest palju ilu ja valu.
Venemaalt eest leitud seltskonnas ei olnud ühtegi tema sarnast inimest. Enamus ei suutnud tema headust isegi mõista. Väga kergekäeliselt anti talle teiseks nimeks idioot . Mõned üksikud inimesed hakaksid aegamisi taipama, et võibolla vürsti ennastohverdava käitumisega taga ei ole ainult sügav idiootsus. Seda märkas kindlasti Lizaveta Prokofjevna, Nastasja Filippovnaja , Rogožin ning lõpuks ka Aglaja Jepantšina. Need inimesed õppisid vürsti austama ja hindama tema headuse eest. See ei tähendanud aga, et nad oleksid iga hetk suutnud kiusatusele vastu panna vürsti sinisilmset headust mitte ära kasutada, sest Mõškin ise lasi sellel segamatult sündida. Ainuke, kes kordagi ausalt teelt ei libastunud, oli vürst ise. Mõškin oli sügavalt usklik. Ka see aitas tal oma tõekspidamistele truuks jääda ja inimestele nende alatud teod andestada .
Nastasja Filippovnaja avaldas vürstile muljet juba siis, kui ta oli hetkeks naisest pilti silmanud. Mõškinil oli nõrkus ilusate naiste vastu. Nastasja oli seltskonna kõige keerulisem naine, ometi suutis vürst teda mõista ja kohtles teda ülimalt hästi. Ta armus Nastasjasse ning Nastasja hakkas teda ka vastu armastama. Suhe võttis traagilise pöörde, sest naine kannatas komplekside all ja võitles pidevalt iseenedaga. Ta teadis väga hästi, et on ilus, tark, ta armastas ennast, kuid oma lapsepõlve tõttu oli tal alaväärsuskompleks. Selline kooslus tekitas Nastasjas pidevalt hullumeelsus hoogusid, mis sundis teda jooksma vürsti ja Rogožini, alatu ning küllaltki rumala mehe vahel. Mõškin kannatas sellepärast väga palju, kuid siiski ei öelnud ta naisest lahti. Ta ei hakanud Nastasjat vihkama, vaid pigem asendus armastus kaastunde ja haletsusega. Siiski hoolis vürst oma kallimast väga ja oli alati tema juurde valmis tagasi minema. Nastasja armastas vürsti, kuid ei suutnud tema armastust vastu võtta, teades, et ta ise on väga alatu inimene. Sellisele veendumusele jõudes põgenes ta jälle Rogožini juurde. Naine jooksis kahe mehe vahel, kuni lõpuks Rogožin ta tappis. Ta ei suutnud jälgida seda keerulist suhete rägastikku, tappis armukadedusest ja meeleheitest Nastasja.
Ainuke tegu, mis võiks seada vürsti absoluutse headuse kahtluse alla, oli see, et ta palus Aglajat kätt ning olles kihlatud, jättis ta Aglaja maha. Õigemini ta ei jätnud Aglajat, vaid reageeris liiga hilja , kui vürstil tuli valida Nastasja ja Aglaja vahel, millest viimasele piisas, et võtta seda kui hülgamist. Vürst proovis küll suhteid Aglajaga ära klaarida, kuid seda tal teha ei lastud. Hiljem abiellus ta Nastasjaga, mis leidis taas väga traagilise lõpu, nagu kõik olukorrad, kuhu oli segatud Nastasja. Naise surm ajas vürsti hulluks. Vürst ei vihastanud ega sattunud hüsteeriasse, ta läks lihtsalt hulluks. Päris kindlasti oleks inimene, kes on hea ainult näiliselt hea, sedasi reageerinud. Pigem oleks välja löönud tõeline pale.
Selline headus on ilus, kuid ollakse harjunud pigem pessimismiga ning sellepärast vastatakse destruktiivse suhtumisega. Nii hea inimene tekitab nagu trotsi või kadedust. Räägitakse küll, et tahetakse headust ja õnne, kuid kui see käes on, siis hinnata ei osata. Nii see on, ka tänapäeval.