· Riietus jakk, krae · Usund leer, köster Heinrich Stahl (1600? 1657) · Heinrich Stahl 17. sajandi kirjakeele mõjukaim kujundaja ja varasema ebaühtlase kirjaviisi fikseerija. · Trükituna ilmunud raamatud levisid Eesti kirikuõpetajate hulgas · Stahli keelekasutus eeskujuks kaasaegsetele · Kokku säilinud tekste üle 1700 lehekülje · Tõlkimisel kasutanud ka ametikaaslaste saadetud materjale · Suur varieeruvus sõnavaras ja vormistikus · Kujundatud ebaühtlane kirjaviis oli mõeldud haritud sakslastele 16.17. sajandi eesti kirjakeele lühiiseloomustus · Eesti kirjakeelt iseloomustab järjekindel kirjaviis, vormistik ja lauseehitus. · (Alam)saksa keele mõju tugev eesti keelele. · Arenes kaks kirjakeelt: põhjaeesti ja lõunaeesti · Hakkasid esinema esimesed eesti keele grammatikud.nt 1673 Heinrich Stahl jne.
Töötati välja Eesti esimene ühtlustatud kirjaviis, mida hakati nimetama vanaks kirjaviisiks. Kirjasõnu anti välja põhja- ja lõunaeesti keeles. Kindlasti ei saa mainimata jätta Heinrich Stahli, 17. sajandi kirjakeele mõjukaimat kujundajat ja varasema ebaühtlase kirjaviisi parandajat. Stahli teeb eriliseks see, et tema teosed ilmusid trükituna ja levisid kirikuõpetajate hulgas. Kuna ta ise kõiki oma tekste ei tõlkinud, esineb ta tekstides suur varieeruvus sõnavaras ja vormistikus. 1680. aastatel toimus läbimurre, kui Bengt Gottfried Forselius lõi vana kirjaviisi ehk Forseliuse kirjaviisi, mis oli varasemast kergemini loetav. Tema süsteem lähtus täishäälikute märkimisest, võttes eeskujuks saksa ja rootsi kirjaviisi. Pärast tuliseid keelevaidlusi võeti see oma lihtsuse ja süsteemsuse tõttu kasutusele. Kui oli ilmunud uus testament, otsustas pastorkond oma jõud ühendada ja välja anda ka eestikeelse piibli. Selle eeltööga tegelesid A.T
o kirikuringkondade vaidlused § tõlkimise lähtekeele suhtes (ka heebrea ja kreeka või Martin Lutheri saksakeelne), § kirjaviisi suhtes (kas Stahli või Forseliuse ), § võimalik trükikoht. 1715 ilm põhjaeestikeelne uus testament keeleuuenduslik teos, kuid ü varieerumisi nii sõnavaras kui vormistikus (näit ega egga, eiga, ei ka), ü eessõnas ülevaade eesti kirjakeele varasemates mälestistest ja ü piiblitõlkeloo tutvustus Piibli tõlkimine Piibli tõlkimine algas 17. sajandil 1720.- 1730. aastatel tõlkis (ja redigeeris varasemaid) pastorkond seda ühendatud jõududega. Piibel ,,Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna" ilmus 1739. aastal, seda trükiti 6015 eksemplari. * ühtlustas kirjakeelt (tõlke ühtlustaja Anton Thor Helle),
kõnevooru sees (See oli noh niisugune natuke imelik päev) või on tagasisidesignaalideks (Nii- nii!). 4. Onomatopoeetilised hüüdsõnad jäljendavad loomade häälitsusi või muid loodus- või tehishääli või toiminguid, nt miäu, atsih, ha-ha- haa, plärts, põmm. Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh. 17. Tüve astmevaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus. Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Laadivaheldus, selle iseloomustus ja näited. Vältevaheldus, selle iseloomustus ja näited. Laadivahelduse korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. kolle : `kolde Vältevahetuse korral muutub ainult sõna välde. `kapp : kapi Nõrgenev ja tugevnev astmevaheldus
saba, sabade, sabasid mõtet, mõtete, mõtteid naasma, naasta, naaseb, naastud naerma, naerda naerab, naerdud Muuttüübid Eesti keele muuttüübistiku koostaja peab arvestama, et varieerub järgnev: 2) tüve lõpumuutus, vrd soolane : soolase: soolast aken: akna ase: aseme sipelgas: sipelga Muuttüübid Eesti keele muuttüübistiku koostaja peab arvestama, et varieerub järgnev: 3) erinevate lõppudega tüvevariantide paiknemine vormistikus, vrd raudne: raudse: raudset: raudsete (ABBB) ase: aseme: aset: asemete (ABAB) soolane: soolase: soolast: soolaste (ABCC) seisma, seista, seisab, seistud (AABA) sõitma, sõita,sõidab, sõidetud (AABC) Muuttüübid Eesti keele muuttüübistiku koostaja peab arvestama, et varieerub järgnev: 4) tüve astmemuutuse liik, vrd müürima, müürida, müürib, müüritud nautima, nautida, naudib, nauditud lugema, lugeda, loeb, loetud Muuttüübid
ähmastuksid. Nt maja/de/ni, aasta/i/d. 2) Fleksioon e fusioon: morfeemid on muutlikud, on sulanud üksteisesse, üks ja sama morfeem esineb eri sõnavormides erineval kujul ning samal morfeemil võib korraga olla mitu grammatilist tähendust (eriti omane indoeuroopa keeltele, aga ka eesti keelele), nt rida:rea, tüvi:tüvve (absoluutne fleksioon, kui muutus toimub ainult lihttüves). 3) Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse täiesti eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need. 4) Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna,
1625 muutus Eestis ainuvalitsevaks reformitud luterlik kirik, jesuiitlikke materjale hävitati, ehkki luterlikke (trükitud) kirikuraamatuid 1620ndatel veel polnud: levisid eestikeelsed käsikirjalised jutlused, mida saksa pastorid said oma töös kasutada. Kui kirikuraamatud ilmuma hakkasid, vähenes käsikirjade osatähtsus. Kirikukeele traditsioon on kujunemas tekstide teatav kokkulangevus sõnavaras, lausestuses. Keelekasutuse varieeruvus autoriti, eriti ortograafias ja vormistikus ühtset kirjakeelt veel pole, vaid eri autorite keelekujud. Esmased püüdlused keelenormi kehtestamise poole: Stahli (1637) ja Gösekeni (1660) keeleõpetused. Keel oli vahend usumissiooni teostuseks pastorid pidid end kurssi viima kohaliku rahva keelega. Eesti k tuli muuta võimeliseks väljendama kristlikke tõdesid ja protestantlikku ideoloogiat. Jõudsalt arenes religioossete tekstide keel. Müller - Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja pärast Russow' surma
häälikuliselt ähmastuksid. Nt maja/de/ni, aasta/i/d. 2. Fleksioon e fusioon: morfeemid on muutlikud, on sulanud üksteisesse, üks ja sama morfeem esineb eri sõnavormides erineval kujul ning samal morfeemil võib korraga olla mitu grammatilist tähendust (eriti omane indoeuroopa keeltele, aga ka eesti keelele), nt rida:rea, tüvi:tüvve (absoluutne fleksioon, kui muutus toimub ainult lihttüves). 3. Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need, tema ja nemad. 4. Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, ei lähe, peab olema, saab minna, metsa poole, laua all. 5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin,
Jüri näitas näpuga raamatule; g. hoiaku või emotsiooni objekti, nt Mihkel on sõbrale kade. Ära ole mulle kuri; h. või on ilma selge tähenduseta, nt Jüri eelistab õlut teistele jookidele. Järgnege mulle. 7 Alaleütleva käände tunnusel on kaks varianti: le ja lle. Morfeemivariant lle esineb ainult kolme asesõna vormistikus, kus tunnus liitub lühikesest silbist koosnevale tüvekujule: `mu/lle, `su/lle, `ta/lle. Kõigil muudel juhtudel kasutatakse alaleütlevas käändes morfeemivarianti le. Alalütlev kääne Alalütlev kääne on väliskohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest: a. asukohta, nt Mari elab juba kolmandat aastat välismaal; b. toimumisaega, nt Nad sõidavad neljapäeval maale; c
märgivad: f) kedagi või midagi, kellele või millele tegevus on suunatud, nt Ta lootis sõpradele. Jüri näitas näpuga raamatule; g) hoiaku või emotsiooni objekti, nt Mihkel on sõbrale kade. Ära ole mulle kuri; h) või on ilma selge tähenduseta, nt Jüri eelistab õlut teistele jookidele. Järgnegemulle. Alaleütleva käände tunnusel on kaks varianti: le ja lle. Morfeemivariant lle esineb ainult kolme asesõna vormistikus, kus tunnus liitub lühikesest silbist koosnevale tüvekujule: `mu/lle, `su/lle, `ta/lle. Kõigil muudel juhtudel kasutatakse alaleütlevas käändes morfeemivarianti le. Alalütlev kääne Alalütlev kääne on väliskohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest: a) asukohta, nt Mari elab juba kolmandat aastat välismaal; b) toimumisaega, nt Nad sõidavad neljapäeval maale; c) seisundit, nt Naerul näoga vaatas Jüri meie poole
tähenduse jaoks uus tüvevariant. Näiteks on känd tõenäoliselt vana tuletis tüvest kand, reeglipäratu muutus a > ä I silbis võib olla toimunud tähenduste eristamiseks. Sageli asendatakse laensõna või selle osa (nt liitsõna osis) häälikulise läheduse ja harilikult ka mõne tähendusliku seose tõttu mõne keeles juba varem esineva tüvega. Nt sõna teljed ‘kangaspuud’ (← alamsaksa stel(le) ‘kanderaamistik, raam; kangaspuud’) on vormistikus langenud kokku sõnaga telg ‘mehhanismi või masina pöörlevaid osi kandev silindriline detail’ (? ← alggermaani *telgō) nende seostamise tõttu. Niisugust lähedaste tüvede seostamist, mille tagajärjel asendatakse üks, võõram tüvi teise, kõlalt sarnase ja tuntumaga, nimetatakse rahvaetümoloogiaks. 8. Kirjelda vähemalt kahte sõnavara kogumise meetodit. Mis on Sinu hinnangul ühe või teise meetodi eelis(ed)? I. INTERVJUU
annaabi.ee 
