ja igavikulised kategooriad. Kareva luulest tehtud statistilised uurimused (vrd Tootmaa 1983; Vähejaus 1996) näitavad ka vastava leksika sagenemist, tähtsaks saavad näiteks ,,tõeline,/, ,,püha", ,,taevas", ,,valgus", ,,sära", ,,jumal", ,,igavik", ,,ime". Armastus omandab järk-järgult sakraalse tähenduse ning üleneb puhtisiklikust tundest olemist korrastavaks eetiliseks printsiibiks. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbirõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse. Ilmse teadlikkusega lubatakse mõnel
sajandi lõpp ja 19. Sajandi I kolmandik oli Euroopa kultuuris romantismi - valgustuskultuuri rüpes idanenud võimsa vaimse liikumise aeg. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine. Üleminek mõlemas suunas on väga ähmane. Saab alguse vastuseisust klassitsismi vormirangusele ja valgustuse mõistuspärasusele. Ka umbusk kodanliku progressi suhtes.. Säilib loodusliku inimese ideaal ja ajaloolise mineviku vastu. Tekib huvi rahvaloomingu ja kaasaegsete kirjanike vastu. Mitmed autorid pöörduvad keskaja ja renessanssi poole, keskseks huviobjektiks saab Shakespeare. George Gordon Byron (1788 1824), William Blake (1757 1827), Edgar Allan Poe (1809 1849)
Romantismi algeid leidus juba Richardsoni , Sternei , Rousseau ja Goethe romaanides. Nii prantsuse filosoofi Rousseau üleskutse püüelda loomulikkuse ja looduse poole kui ka saksa suurvaimu Herderi vaimustus rahvaluulest sobisid hästi romantikute aadetega- parema ja vabama ühiskonna ning terviklikuma inimese ideega. Iga uus kirjandusvool vastandab alati vanale, asub selle asemele. Romantismi vastandus üldjoontes nii klassitsismi vormirangusele ja antiigilembusele kui ka valgustuse liigsele mõistuspärasusele. Romantikud läksid tagasi keskaega ja renessanssi ning mõnigi autor seadis endale Shakespearei loomingu. Siiski ei olnud romantism päris homogeenne nähtus: selle palet mitmekesistasid eri rahvaste erinevad sotsiaalsed olud, üldkultuurilised tegurid ning kirjanduslikud traditsioonid. Seetõttu ei saa romantismi ka üheselt defineerida. Romantismi peegelduvad need meeleolud, mis haaravad ühiskonda
salapära ja tõe kobavat aimamist, mis külgneb tõe kuulutamisega. Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel – salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse.
samuta ka inimese ja jumala suhetest. 17. Robinsoni esimeseks õpetajaks on loodus ja ta tunneb ennast osakesena loodusest. Romantism Romantism tekkis 18. sajandi lõpul. Romantiline pööre kirjandusloos oli tõsine sisuline muutus ja tekkis nii elus kui kunstis peamiselt protestina, vastandudes üldjoontes klassitsismi ja valgustuse mõistuspärasustele, eriti klassitsistlikule vormirangusele ja antiigilembusele. AJastu vaimsust mõjutas enim ratsionalistlik filosoofia, mille järgi tõese teadmise allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine, tunded on teisejärgulised ja tuleb allutada mõistuse juhtimisele. Kirjanduslik ideal leiti antiigist, rõhutades eriti reeglipärasust. Ranget ja täiuslikku vormi, zanripuntust, korrastatud keelekasutust jms. Sõnakunst normeeriti sama punktuaalselt kui õukonna etokett, sest kunst pidi alistuma kunstiseadustele.
kobavat aimamist, mis külgneb tõe kuulutamisega. Siit tekib üks pingetest erinevate tekstikihtide vahel salapära allutatakse suurusele, udusus kirkusele. Neid populaarsusi toetavad ka Kareva eelistused maailmakirjandusest: ta on tõlkinud eesti keelde Emily Dickinsoni ja Anna Ahmatova tekste ning nendega on ilmne ka sügavam tunnetuslik seos. Sisuga sarnane süntees tekib vormis. Ühelt poolt jääb Kareva truuks vormirangusele, eelistades silbilisrõhulisi ja rõhulisi meetrumeid, eriti klassikalises luules kinnistunud viiejalalist jambi. Teisalt muutub aga Kareva värsiliigendus: ta hakkab kindlaid rütmiskeeme peitma vabavärssi meenutava välispildi taha, nii et liigendus signaliseerib sisekõnelisest intiimsusest. Sagedased pausid, siirded ja ellipsid jätkuvad, kuid need rakendatakse nüüd aimava tõeotsingu teenistusse.
25. Doris Kareva ja Mari Vallisoo luule. Kareva alustas noorelt, mis on märgatav ka esikkogus ,,Päevapildid" (1978). Tunnuslikud luules on range vorm, naiselikust vaatepunktist armastus, mille tähendus avardub, omandades sakraalse tähenduse (religioossuse poole püüdlemine). Loomingu tuumas kujuneb välja karevalikkus: kogud ,,Ööpildid" (1980), ,,Puudutus" (1981), ,,Salateadvus" (1983), ,,Vari ja viiv" (1986). Ilmneb ka salapära ja tõe kuulutamist. On truu vormirangusele, kuid kirjutab ka rütmiskeeme peitvat vabavärssi. Ühendab uut ja vana luuletraditsiooni. Muutused valikkoguga ,,Armuaeg" (1991) ja uudiskoguga ,,Maailma tasemel" (1992) ning ,,Hingering" (1997). Luulekeel muutub dünaamilisemaks, kõlavamaks. Rohkem keelemänge ja vabavärssi. Luuletuste taga on tugev kirjanduslik traditsioon, kultuuriteadlikkus torkab silma. Tõlgib palju luulet. Eeskujudeks Anna Ahmatova (suurus, ülevus) ja Emily Dickinson (väike,
ÜLEVAADE ,,SIURU" TEGEVUSEST . AJALUULE JA ,,TARAPITA" Romantism (pr romantisme) on euroopa kultuuri põhisuundumus 18. saj lõpus ja 19. saj esimesel poolel. Alged leiduvad 18. saj sentimentaalses romaanis (,,Noore Wertheri kannatused" näiteks). Romantsimi ettevalmistavaks astmeks on eelromantism. Romantism on mitmepalgeline: erineb maadeti ja rahvuseti ega ole üheselt defineeritav. Üldjoontes vastandub klassitsimsi ja valgustuse mõistusepärasusele, klassitsistlikule vormirangusele ja antiigilembusele. Romantsim väärtustab isiksust, tema subjektiivseid elamusi ning tundeelu. Loodus äratab sügavaid tundeid, eelistatakse metsikuid, rikkumata maastikke, keskaegsete losside, kirikute varemeid. Propageeritakse tsiviliseerimata, nn rikkumata eluviise ja loomulikku religiooni, tekib mõiste õilis metslane. Romantsim tunneb huvi metafüüsiliste küsmuste vastu, esteetikas saab oluliseks nõudeks loominguvabadus. Alguse sai vool
1820.1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine. Üleminek mõlemas suunas on väga ähmane. Saab alguse vastuseisust klassitsismi vormirangusele ja valgustuse mõistuspärasusele. Ka umbusk kodanliku progressi suhtes.. Säilib loodusliku inimese ideaal ja ajaloolise mineviku vastu. Tekib huvi rahvaloomingu ja kaasaegsete kirjanike vastu. Mitmed autorid pöörduvad keskaja ja renessanssi poole, keskseks huviobjektiks saab Shakespeare. Romantiline kirjandus Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19
suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine. Üleminek mõlemas suunas on väga ähmane. Saab alguse vastuseisust klassitsismi vormirangusele ja valgustuse mõistuspärasusele. Ka umbusk kodanliku progressi suhtes.. Säilib loodusliku inimese ideaal ja ajaloolise mineviku vastu. Tekib huvi rahvaloomingu ja kaasaegsete kirjanike vastu. Mitmed autorid pöörduvad keskaja ja renessanssi poole, keskseks huviobjektiks saab Shakespeare. Romantiline kirjandus Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19
annaabi.ee 
