VÖÖTKOOD AITAB SÄÄSTA (1)

Vöötkood

VÖÖTKOOD AITAB SÄÄSTA

Mis on vöötkood ?
Vöötkood (ka ribakood , joonkood, triipkood) on kodeerimissüsteem, mis esitab muutuva paksuse ja sammuga püstkriipsudest märke, mis on kaupadel , ID-kaartidel, postisaadetistel jm. ja see identifitseerib kodeeritud kujul toodet, isikut, tootjat, aadressi jne. Peale vöötide sisaldab kaubakood ka numbreid , mis sisaldavad kindlates gruppides konkreetset infot.
Ribakoodi põhiline ülesanne on ühelt poolt identifitseerida toode, teiselt poolt võimaldada seda toodet kassas tuvastada koodilugejate e. skannerite abil. Kord kaubale omistatud ribakoodi kasutavad kõik kauba liikumise ahela lülid tootjast müüjani. Seda on vaja nii kaupade liikumise paremaks jälgimiseks kui ka kaubanomenklatuuri korrastamiseks.
Eestis kasutatakse kaupade kodeerimiseks 2 liiki EAN koodi: EAN-13 ja EAN-8. Numbrite arv koodis (13 või 8) sõltub kaubapakendi pinna suurusest , kuhu kood tahetakse paigutada: põhiliselt kasutatakse 13-numbrilist koodi, pisipakenditel rohkem 8-numbrilist koodi.
EAN-13 koodi ülesehitus
RRR VVVV TTTTT C

• RRR – reeglina valmistaja riigi tunnus (Eesti kood 474); siinkohal tuleb arvestada, et riigi tunnus ei tähenda alati seda, et toode on antud riigis valmistatud, vaid seda, millise riigi koodiregistris kood on registreeritud.
  
• VVVV – ettevõtte tunnus.
  
• TTTTT – toote tunnus.
  
• C – kontrollnumber, mida saab arvutada kindla skeemi kohaselt ja mis näitab, kas uuritava kauba kood on õige ja registreeritud.
  

EAN-8 koodi ülesehitus
RRR TTTT C
Lühikoodis puudub ettevõtte tunnus ja ka toote tunnus väljendatakse vähemate numbritega.
Vöötkoodi olemus
Oma olemuselt on vöötkood moodus esitada sümboleid kahendkoodis, mis on loetav optilise seadmega . Vöötkoodide kasutamine info esitamiseks annab mitmeid eeliseid , millest peamised on info sisestamise kiirus ning õigsus. Erinevate testidega on kindlaks tehtud, et inimene eksib info sisestamisel ühel juhul 300-st, vöötkoodilugeja aga ühel juhul kahe miljoni märgi lugemisest . Vöötkoodi lugemise õigsus on tagatud koodi ehitusega. Andmete sisestamise kiiruses saadav eelis sõltub suuresti sisestatavast info mahust, kuid arvestuslikult on 20 märgi sisestamine vöötkoodilugejaga 2,5 korda kiirem kui sama infomahu sisestamine manuaalselt.  See lihtne tuvastusviis on aidanud viimasel kolmel aastakümnel säästa palju aega ja raha praktiliselt igas eluvaldkonnas.
Vöötkoodide liigitus
Vöötkoodid liigitatakse tinglikult : lineaarsed vöötkoodid ja 2D-koodid.
Tinglikult seetõttu, et 2D-koodide puhul ei räägi me tegelikult vöötkoodist selle otseses tähenduses ja vormis, kuigi sisu ja eesmärk on samad.
Lineaarsed vöötkoodid
Lineaarsete koodide all tunneme tavapäraseid vöötkoode, mis moodustuvad triipudest ning triipude vahelisest alast, mis mõlemad sisaldavad kodeeritud andmeid. See on koodipilt, mis on meie nägemusse juurdunud suuresti läbi kaubanduse. 
Eeliseks on see, et tuntumad kooditüübid on laialt levinud ning nad on kõikide lugemisseadmete poolt loetavad. Seega saab nende kasutamisel eeldada, et koodi lugemine on võimalik erinevates tarneahela etappides.
Puuduseks on vähene andmete mahutavus . Suure andmemahu kodeerimise piiranguid on palju - markeeritava pakendi suurus, kasutatava etiketi suurus, lugemisseadme tehnilised võimalused jne.
Levinumad lineaarsete vöötkoodide tüübid on Code 39, Code 128, EAN-13, Interleaved 2/5.
Code 39 Joobis 1: Lineaarne vöötkood
Code 39 võimaldab esitada kõiki nubreid ja tähti. Koodi nimetus tuleb selle ehitusest – üks kodeeritud märk koosneb üheksast triibust, millest kolm on alati laiad . Lisaks tähtedele ja numbritele võimaldab esitada järgmisi märke: -, ., tühik, $, /, +, %. Koodi algus- ja lõpumärk on *. Kogu ASCII märgistiku esitamiseks kombineeritakse märke $, +, % ja / koos 26 tähemärgiga.
Kooditüübi põhilised omadused:

• pikkus vaba, piirid koodi pikkusele seavad lugemisseadmed;
  
• kood on isekontrolliv, ehk koodis on sisemised kontrollmärgid;
  
• suurim tihedus Code 39-le on 3,7 märki/cm, praktikas kasutatakse tavaliselt 1-3 märki/cm;
  
• üks kahest enimlevinud kooditüübist, mida kasutatakse sageli ettevõttesiseste markeeringute puhul kui kodeeritav infomaht ei  ole eriti suur.
  

Code 128
Code 128 tabel koosneb 106 sümbolist, mis võimaldavad reeglite abil esitada kogu ASCII märgistiku. Iga märk koosneb kolmest valgest ja kolmest mustast triibust. Lisaks andmemärkidele on koodis 4 funktsioonimärki, 3 lähte- ja üks lõpumärk, 4 koodivaliku märki ja kontrollmärk. Rahvusvaheliste organisatsioonide AIM ja EAN vahelise lepingu alusel funktsioonimärki FNC1, tohib kasutada vaid toodete ja pakendite markeerimiseks. Vastav rakendus kannab nimetust GS1-128 (varasem nimetus EAN-128). GS1-128 võimaldab tootjal pakendile kanda andmeid toote omaduste kohta.
Kooditüübi põhilised omadused:

• pikkus vaba, piirid koodi pikkusele seavad lugemisseadmed;
  
• kood on isekontrolliv, koodis on sisemised kontrollmärgid, koodile on võimalik  isada täiendavaid kontrollmärke;
  
• võimaldab numbreid kodeerida paaris, mis tõstab koodi tihedust ;
  
• üks kahest enimlevinud kooditüübist, mida kasutatakse sageli ettevõtte siseste markeeringute puhul kui kodeeritav infomaht ei ole eriti suur.
  

EAN/UPC
EAN/UPC on kõige levinum kooditüüp maailmas. Tuntud ka kui kaubakood. Kood on algselt pärit USA-st, kus kooditüübi nimetus on UPC ( Uniform Product Code). Samalaadne kaupade markeerimise süsteem Euroopas on EAN (European Article Numbering). Põhiline kasutusvaldkond (praktiliselt ka ainukene) on kaubandus ning sellega markeeritakse jaepakendeid. Kood võimaldab kodeerida ainult numbrimärke. Kasutusel on kaks erinevat koodivormi EAN/UPC-8 (8 numbrimärki) ning EAN/UPC-13 (13 numbrimärki). Mõlemal juhul on viimaseks numbriks kontrollnumber, mis arvutatakse ülejäänud numbrite põhjal kindla algoritmi alusel.
Kooditüübi põhilised omadused:

• reguleeritud kasutus
  
• ainuke kasutusvaldkond on tootjapoolne jaekaubandusühiku markeerimine.
  

Interleaved 2 of 5
Kood võimaldab esitada ainult numbreid. Koodi nimetus tuleneb selle ehitusest. Iga kodeeritud märk koosneb viiest triibust millest kaks on laiad. Interleaved 2 of 5 on väga suure tihedusegs kood – maksimaalselt mahub ühele tollile 17,8 andmemärki lisaks algus- ja lõppmärgile. Interleaved 2 of 5 ei ole veatu . Kuna koodi algus- ja lõpumärgid on väga lühikesed, siis võib esineda olukordasid, kus koodi seest leitakse sobilik triipude kombinatsioon ja arvutisse edastatakse poolik märgijada. Lahenduseks on anda koodile alati kindel pikkus, misjuhul lühema koodi lugemisel seda elimineeritakse.
Kooditüübi põhilised omadused:

• pikkus vaba, kuid ühe rakenduse piires peaks olema püsiv, et vältida vigu;
  
• koodis peab olema paarisarv numbrimärke (vajadusel lisatakse ette 0);
  
• väga tihe kood, seega on eelistatud kasutuskohad, kus on väga vähe ruumi.
  

2D-koodid
2D-koodid moodustavad täiesti iseseisva kooditüüpide rühma, jagunevad omakorda reakoodideks ning maatrikskoodideks.
Reakoodid moodustuvad tavapärastest lineaarsetest vöötkoodidest, mis on tõstetud üksteise peale. Nende koodide lugemine toimubki rida-realt. Reakoodide infomahutavus on kuni 1850 märki.
Levinumad reakoodid on PDF417, Codablock, Super Code.
Maatrikskoodide puhul on admed kodeeritud elementidesse, mitte triipudesse. Tavapäraselt on nendeks elementideks erineva suurusega ruudud. Maatrikskoodide infomahutavus sõltub suuresti kasutatavast kooditüübist varieerudest 500st ligi 4000 märgini.  
Levinumad kooditüübid Data Matrix, MaxiCode, Aztec.
Praktikas on 2D-koodid omandanud vähe populaarsust. Nende märkimisväärseks eeliseks lineaarsete koodide kõrval on suur infomahutavus, mida on võimalik esitada väikesel pinnal. Nt 20 märgi esitamine sama tihedusega  võtab reakoodi puhul (olenevalt kooditüübist) 3-4 korda ning maatrikskoodi puhul (olenevalt kooditüübist) isegi kuni 30 korda vähem ruumi. Lisaks pakuvad 2D-koodid suuremat kasutuskindlust. 2D-koodides saab kasutada veaparanduse algoritme, st infot dubleeritakse ja jagatakse kindlate reeglite järgi osadeks . See tagab koodi loetavuse kui kood on osaliselt kahjustada saanud. 2D koode võiks eelistada lineaarsetele koodidele kohtades, kus on vaja kodeerida palju infot ning kohtades, kus info esitamiseks on kasutada väga väike pind (nt elektroonika komponendid).
Vöötkoodidele esitatavad nõuded, kontroll
Praktiliselt ei ole võimalik situatsioon, kus õigesti genereeritud ning esitatud vöötkood, mis vastab vöötkoodilugeja lubatud parameetritele, ei ole lugemisseadme poolt loetav. Loetud informatsiooni õigsus on tagatud koodi ehitusega. Vöötkoodid sisaldavad lisaks kodeeritud märgijadale erinevaid lisamärke, nagu algus- ja lõpumärgid, kooditüübi identifikaatorid ja kontrollnumbrid. Lineaarses vöötkoodis on vähemalt kahe erineva laiusega triipe. Laia ja kitsa triibu omavahelist suhet iseloomustab koodisuhe N ( ratio ). Nii elemendi laius kui ka koodisuhe peavad olema konstantsed kogu koodi ulatuses. Need suurused arvestatakse usaldusväärsete vöötkoodigeneraatorite poolt automaatselt ja on õiged.
Vöötkoodi trükikvaliteet
1982. aastal hakkas Ameerika Rahvuslik Standardite Instituut (ANSI) tehniline komitee tegelema vöötkoodi trükikvaliteedi standardi väljatöötamisega, mis laieneksid kõikidele kooditüüpidele. Kaheksa aastaga loodi ANSI standard X3.182-1990 - nõuded vöötkoodi kvaliteedile. Standard lähtub parameetritest, mis on olulised vöötkoodilugejate normaalseks tööks. Sama standard on aluseks Euroopa standardile EN1635 ja ISO standardile 15416. See ANSI/CEN/ISO standard on ka praegu aluseks vöötkoodi kvaliteedi määramisel. Vöötkoodide kvaliteedistandardi (ANSI standard X3.182-1990) järgselt jagunevad koodid viide klassi A, B, C, D ja F, milledest kõrgeima kvaliteedi tähis on A ning madalaim F. Koode, mille kvaliteediklass on F ei ole soovitatav kasutada.
Jaekaubanduses tuleb tihti ette olukordi , kus kassas müüja peab kaubakoodi käsitsi kassasüsteemi sisestama, sest mingil põhjusel pole kood lugejale mõistetav. Enimesinevateks põhjusteks on:

• vöötkoodil puudub ettenähtud vaikeala, ehk taustavärviga sama ala enne ja pärast koodi;
  
• koodi kõrgus ei ole piisav (peaks olema vähemalt 1 cm)
  
• halb koodi trükikvaliteet – koodipilt ei ole ühtlase kontrastsusega, triibud ei ole sirged jne.;
  
• ebasoodne triipude ja tausta värvikombinatsioon;
  
• valitud etiketimaterjal ei vasta toote kasutustingimustele (nt külmutatud toodete markeerimine termoetiketiga).
  

Vöötkood pakendi kujundamisel
Tootepakendi kujundamisel on väga oluline pöörata tähelepanu vöötkoodi ja selle tausta värvigammale, et ei juhtuks nö koodi üledisainimist, mille lõpptulemuseks võib halvimal juhul olla jällegi koodi mitteloetavus. Kui tavapärane ning ka lugemisseadmete jaoks eelistatuim vöötkoodi värvikombinatsioon on must-valge, siis sageli soovitakse oma tootepakendile parema ja omanäolisema välisilme andmiseks sellest traditsioonist loobuda . Värvide kombineerimisel on oluline koodi loetavuse tagamiseks jälgida, et koodi triipude ja taustapinna omavaheline kontrastsus oleks piisav. Soovituslik on kasutada taustavärvina sooje toone (valge, kollane, punane oranž) ja triipude puhul külmi toone (roheline, sinine, lilla, must). Veel võib ettetulevate kujunduseksimustena tuua välja juba ka eelpool nimetatud koodi vaikealaga mittearvestamise ning vöötkoodi venitamise ja lõikamise.
Enne suuremate trükitööde läbiviimist oleks kõige kindlam eelnevalt kontrollida vöötkoodi loetavust. Vöötkoodi loetavuse kontrollimiseks on parim vahend vöötkoodianalüsaator, mis hindab koodi struktuuri ja kvaliteedi vastavust ANSI standardile ning määrab ka koodi kvaliteediklassi. Lihtsam lahendus on kasutada koodi loetavuse kontrollimiseks tavapärast vöötkoodilugejat. Viimane ei võimalda küll samaväärset koodi hindamist, kuna lugemistulemus on seotud konkreetse lugemisseadme võimekusega ning see ei pruugi mõne teise seadme kasutamisel olla sama. Samas on tehtav investeering vöötkoodi kvaliteedi kontrollimist võimaldavatesse seadmetesse väga minimaalne võrreldes kuluga , mis võib kaasneda loetamatu vöötkoodiga kaupade paiskamisel turule.
Logistikas kasutatav kodeerimissüsteem
Logistilises ketis kasutatav kodeerimissüsteemi positiivseteks omadusteks on selle täpne standartiseeritus ning pikk ja laialdane praktika. Logistiliste ühikute markeerimise standardiseerimisega tegeleb rahvusvaheline organisatsioon GS1, mis läbi oma riiklike allorganisatsioonide (Eestis GS1 Estonia) koordineerib kohaliku turu tootjakoodide jaotust ning jagab informatsiooni logistilise ühiku markeerimise ülemaailmsete standardite kohta.
Rahvusvaheline GS1 numbrisüsteem koosneb kolmest põhielemendist:

• globaalne toote identifitseerimisnumber (GTIN)
  
• transpordipakendi järjestikkood (SSCC)
  
• globaalne asukohakood (GLN)
  

Kaubaühikute markeerimine
Kaubaühikute (nii üksiku toote kui ka toote transpordipakendi) markeerimiseks kasutatakse EAN/UPC kaubakoode, uuema nimetusega GTIN ( Global Trade Identification Number). GTIN võib olla kuni 14-kohaline numberkood ning seda saab esitada neljal erineval viisil:

• GTIN-13 – jaepakendil kasutatav normaalkood
  
• GTIN-14 – mõeldud transpordipakendi märgistamiseks
  
• GTIN-12 – kasutatakse USA-s ja Kanadas realiseeritavatel kaupadel (alates 1. jaanuarist 2005 väljastatakse ainult GTIN-13 koode)
  
• GTIN-8 – mõeldud väga väikeste mõõtmetega toodete markeerimiseks
  

Kuivõrd jaepakendi puhul on kauba käsitlejate hulk väga suur ning erinevate tootjate erinevad tooted „põrkuvad“ jaeturul, siis on väga oluline, et iga üksiku toote markeering oleks unikaalne . GTIN koodide puhul tagatakse unikaalsus koodi struktuuriga, mis sisaldab valmistaja päritoluriigi tunnust, konkreetse tootja riigisisest tunnust ja konkreetse toote tunnust.
Transpordipakenditel kasutatakse Code 128 rakendust GS1-128. See rakendus võimaldab pakendil lisaks toote koodidele esitada muud, logistikas vajalikku infot (näiteks kogused alusel, partii numbrid jne). Oluliseks osaks GS1-128 rakenduses on transpordipakendi järjestikkood (SSCC – Serial Shipping Container Code). Antud number muudab iga liikuva transpordiühiku unikaalseks ja võimaldab jälgida viimase liikumist läbi tarneahela.
9