Vladimir Võssotski (0)

Referaat
Vladimir Võssotski
Stiina Ulmre
Nõmme Põhikool
9a klass
2011/2012 õa
Tudvustus
Vladimir Võssotski sündis 25. jaanuaril 1938. aastal. Ta oli vene laulja, luuletaja ja näitleja. Enda iseloomustamiseks on Vladimir Võssotski kirjutanud värsiread:
Ei küll geenius ole ma mingiski mõttes,
pole ma selle sajandi hardusobjekt –
integraalseid ja teisigi arvutusvõtteid
pea ei jaga – mul teistmoodi on intellekt.
Võssotski muusikuna
Ehkki Võssotski pidas end eelkõige näitlejaks ja kirjanikuks, tõid talle suurema kuulsuse kitarri saatel esitatud laulud. Ta laulis kurjadest inglitest, katkemistest, surmast ja valust, lahkuminekutest, mis on kohtumistest tugevamad, üksindusest, mida ei suuda ravida rahvamass, kuid sageli ei sobinud Võssotski laulusõnad valitseva ideoloogiaga ja see põhjustas võimude ebasoosingu. Miilits isegi keelas fännidel külastada Võssotski põrandaaluseid kontserte ning tema laulud said levida vaid koduste ümberlindistuste teel. Alles seitsmekümnendate lõpul lindistas mõned lood ka riiklik plaadifirma Melodija.
Võssotski näitlejana
Vladimir Võssotski oli legendaarse Moskva Taganka teatri tähtsaim näitleja. Kõikides oma teatrirollides oli ta ennekõike poeet ja laulja Vladimir Võssotski. Tema Hamlet tuli lavale mustas sviitris ja laulis kitarri saate laulu Hamletist. Muusika oli kirjutanud Võssotski ise, kuid sõnad Boriss Pasternak.
Võssotski laulis poeedi huku raudsest möödapääsmatusest, kuid ka poeedi õigusest maailma üle kohut mõista; seepärast korrati seda stseeni, kus Hamlet nõuab Gertrudilt, et see kahetseks ja edaspidi patustamast hoiduks, kaks korda. Võssotski laulis ja tundis õudusega, et teda ümbritseb sõrmusena üldrahvalik kuulsus, ent seal, kus kuulsus lauljale järgi jõuab, ei ole enam kunsti. Ja ta otsustas mitte mingil juhul hakata ametlikuks nõukogude poeediks.
Tema viimane roll teatris oli Svidrigailov "Kuriteos ja karistuses". Võssotski ilmus lavale uhkes tupsulise vööga sametmantlis, vajus sametisse tugitooli, libistas sõrmed üle kitarrikeelte ning alustas kleepuva, kähiseva häälega romanssi. Ning oli sedavõrd veetlev, sedavõrd brutaal-fataalselt võidukas, et tema teoorias headuse mandumisest ja hävingust oli võimatu kahelda.
Abielu
Vladimir Võssotskiga oli aastail 1970–1980 abielus Marina Vlady. Abielu kestis kuni Võssotski surmani. Mõlemad olid varem abielus olnud ning Marinal oli enne abielu 3 last, Vladimiril 2. Nende abielu oli kirglik ja impulsiivne ning seda kütsid Marina eksootiline staatus välismaalasena ja Vladimiri võrreldamatu kuulsus NSV Liidus. Kuid nad ei kolinud kokku, vaid mõlemad jäid elama oma kodumaale (Võssotski Nõukogude Venemaale ja Vlady Prantsusmaale), käies aeg-ajalt teineteisel külas. NSV Liidu kodanikel oli raske välisviisat saada ja ka välismaalastele ei antud väga kergesti viisat. Seetõttu astus Marina Prantsusmaa Kommunistlikku Parteisse, mis andis talle piiramatu pääsu NSV Liitu ja pakkus Vladimirile teatud kaitset võimude tagakiusamise vastu tema laulude varjatud riigivastasuse tõttu. Kaugsuhte probleemid kajastusid paljudes Võssotski lauludes.
Pojad
Võssotski vanem poeg Arkadi Võssotski on Venemaal tuntud filmilavastaja. Nikita Võssotski on aga endine teatri Sovremennik näitleja. Ta on mänginud peaosi filmides «Värdjas» ja Agatha Christie näidendi järgi vändatud «Hiirelõksus». Nikita Võssotski, kes nüüdseks on näitlejakarjäärist loobunud, läks üle haldustööle - ta juhib direktorina Võssotski muuseumi. Oma sõnul oli Nikita äärmiselt tõsine laps. Temaga vesteldes on tõsidust igati tunda: harva manab ta näole naeratuse, tema olekust ja liigutustest kumab midagi ürgmehelikku.
Poegade ema, Vladimir Võssotski teine naine Ljudmila Abramova mainis kord, et Arkadi ja Nikita sündisid enne seda, kui ta laste isaga abielu registreeris. Seetõttu juhtus kurioosne lugu, et Võssotski pidi hiljem oma pojad lapsendama.
Film „Võssotski. Aitäh, et elus”
See on tõsine film sellest, kuidas Nõukogude inimeste pooljumal elab surma suunas. Mitteametlikul kontserdireisil päikeselisse Usbeki NSV-sse langeb õigel hetkel narkootikume mitte saanud Võssotski kliinilisse surma. Tema elustamiskatsed ei anna tulemust, kuid nagu pooljumalale kohane, toimub ime ja ta ärkab ise kaheksa minuti pärast uuesti ellu. Täpselt aasta hiljem sureb Võssotski päriselt.
Mis täpselt Võssotskiga 1979. aastal Buhhaaras toimus ning kas filmi tegevus ka päriselt aset leidis, polegi oluline. Vaid viiest päevast Võssotski kirevast elust rääkiv film pigem üritab näidata, mis viis Võssotski sellise enesehävitamiseni ja milline möll käis tema ümber, kuidas tema populaarsuse arvel üritasid paljud raha teha. Ja mis mängu selle taustal mängis võimas Nõukogude salaluure KGB. Muide, enne esilinastust näidati filmi eraldi peaminister Vladimir Putinile, endisele KGB töötajale, kellele väidetavalt meeldis film ise väga ning eriti see, kuivõrd inimlikuna näidati Võssotskiga tegelenud KGB ohvitseri, filmi teist peaosalist.
Enamik Venemaad lausa tormas kinno . Kahe esimese nädalavahetusega vaatas Võssotski-filmi mitu korda rohkem inimesi kui mis tahes muud tänavust venemaist filmi. Filmi tegemiseks kulutati viis aastat ja 12 miljonit dollarit, aga juba kahe nädalavahetusega kogus see 21 miljonit dollarit kassatulu. Muidugi ei anna seda tulu ja vaatajate arvu võrrelda „ Saatuse iroonia ehk Hüva leili 2” filmiga, aga „Võssotski” pole ju ka komöödia.
Surm ja matused
Ta suri 25. juulil 1980. aastal. Vladimir Võssotski varasele surmale aitasid arvatavasti kaasa sõltuvus alkoholist ja narkootikumidest. Võssotski matustele, mis toimusid samaaegselt Moskva olümpiamängudega, olevat kogunenud ligi miljon inimest. Ta on maetud Moskva Vagankovo kalmistule.
Planeet Vladvõssotski
1985. aastal sai Võssotski naine teada, et Krimmi observatooriumi astronoomid avastasid Marsi ja Jupiteri obiidi vahel uue planeedi, mille nimeks panid Vladvõssotski.
Vladimir Võssotski monument Moskvas Strastnoi bulvaril.
Venemaa postmark, Vladimir Võssotski, 1999, 2 rubla.