Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Kõige sagedasemad liigid on mänd, kuusk, haab, lepp ja tamm. Palju on lagesoid ja väga vähe niite. Rohurindes on tunnusliikideks laanelill, leseleht, ülane, jänesekapsas, sõnajalgadest laane-sõnajalg, sammaldest laanik. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri.. (cmsimple.e-ope) Loomastik Kõige levinumad loomad on rebased, hundid, jänesed , ilvesed, kitsed ja muud lodu-, soo-ja palumetsades elavad loomad. Suhteliselt arvukalt pesitseb siin kalju- ja merikotkast. Suurem osa umbes 40 paarist Eestis pesitsevaist kalakotkaist on koondunud Alutagusele ja Karulasse.(estonica) (delfi) Veestik Alutaguse on sisevetelt rikas ala. Eriti palju on siin järvi. Kurtna mõhnastikus on umbes
Suurte rabade soosaartel kohtab ka laialehist salumetsa. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Huvitavamatest taimekooslustest tuleks nimetada kaitsealust Poruni ürgmetsa, kus jõe alamjooksul kasvab väga liigirikas ja keeruka rindelise struktuuriga laialehine mets. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri. Kuremäe otsamoreenil, kloostri territooriumil levib liigirikas sürjaniit paljude haruldaste taimedega. Märgadel liivadel takistab paljudes kohtades metsakasvu mullakihis leiduv nõrgkivi. Alutaguse maastikupildile on iseloomulikud sood. Siin paikneb Eesti suurim soostik Puhatu, mis liidab väiksemaid soid: Krivasoo, Laukasoo, Agusalu soo jt. Maakonna lääneosas asub Muraka raba, mis koos Ratva rabaga moodustab ühtse sookaitseala ning Sirtsi soo Lääne- Virumaa piirialal.
Lopsakad salumetsad vastavad kõige paremini inimeste kujutlusile ürgmetsast, niisama puutumatud laane-, palu- ja rabametsad jätavad aga vähem "ürgse" mulje. Laanes on alusmets hõre ja liigivaene. Rohurindes on tunnusliikideks laanelill, leseleht, jänesekapsas, sõnajalgadest laane-sõnajalg, sammaldest laanik. Väga omapärane taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused moodustavad viirulise mustri. Alutaguse faunas meenutavad taigat juhuslike tulnukatena registreeritud taigale iseloomulikud liigid: ahm ehk kaljukass, laanenäär ja habekakk. Alutaguse suurtele metsaaladele on iseloomulik ka lendorava esinemine ja karude rohkus. Suhteliselt arvukalt pesitseb siin kalju- ja merikotkast. Suurem osa umbes 40 paarist Eestis pesitsevaist kalakotkaist on koondunud Alutagusele. 3
polaarpäev), külm. Juulikuu keskmine temperatuur ulatub kuni +10°-ni. 10°-isotermi peetakse enamasti tundravööndi lõunapiiri määrajaks. Kogu suve vältel võib sada lühiajaliselt lund ja võib esineda öökülmi. Sademeid on vähe, 200-300 mm/a, kuid öhuniiskus on siiski suur, eriti suvel. Suvel lahtisulanud pinnasekihid on liigniisked ning veega küllastunud muld hakkam mõõda nölva alla valguma, tekidades iseloomuliku viirulise või astmelise muld- ja taimkatte võõndi. Liigniisketes muldades on mikrobioloogiline tegevus nõrk ning muldades valitseb anaerobioos, iseloomulik on gleistumine. Mullad on happelised, huumusvaesed, väikese lämmastiku varuga. Taimejuured levivad ainult mulla pealmistes kihtides ja vahetult samla all. Ainuvalitsevad taimevormid on need, mis jäävad talvel lumega kaitstuks, kuid lühikese suvega jöuavad kiiresti areneda. Niisugused on mõned maadjad
voor. Üldiselt suurimaks on Koimula hiidvoor, mille mõõtmed kogunisti 13 km pikkust, 3,5 km laiust ja kõrgust 26 meetrit. Kogu reljeefi ühiseks tunnuseks on voorte voolujooneliseks voolitud kuju. Selline nähtus sai tekkida kohtades, kus jääl kõige vähem takistust oli. Piklike kõrgendike erineva kaldega reljeefielementide vaheldumine nendevahelistes vagumustes olevate soiste alade ja järvedega on põhjustanud nii muldade kui ka loodusliku taimekatte kasvukohtade ning põldude kaudu viirulise maastikumustri (Arold 2008). 3.3 Voored Voored on liustikusetetest koosnevad leivapätsikujulised kõrgendikud, mida on lõhelisel liustiku servaalal voolinud aktiivne jää (pikitelg liustikujää liikumise sihis). Voortevahelised nõod on kulutusvagumused – jääkündenõod. Voorestiku moodustavad u. 100 voort ning nende vahel asuvad jääkündenõod. Enamik voorestikust asub 45 – 85 m kõrgusvahemikus. Kõige madalam – 34 m Amme jõe orus Vasulas (Arold 2008)
Suurima mahuga rahnuks on Ehalkivi Letipea neemel- 930 m3 (ümbermõõt 49 m) Ülejäänud osa pinnakattest koosneb mitmesugustest mineraalsestest(kruus,liiv,viirsavi) ja elutekkelistest (turvas,muda) setetest. Liustikujõgede setted on harilikult kruus ning jämedateraline liiv. Jääjärvede setted on peeneteralised ning rõhtsa lasumusega. Neist kõige iseloomulikum on peamiselt Lääne-Eestis esinev viirsavi,mis on nime saanud kihilise ehk viirulise ehituse tõttu. Talvel settinud savikihid vahelduvad suvel moodustunud liivakihtidega. Viirsavi kasutatakse telliste,katusekivide ning drenazitorude valmistamiseks. Jääajajärgseid setteid eristatakse nende tekkeviisi alusel. Rannikualade liiv,kruus ja klibu on merelise päritoluga. Vähesel määral leidub ka eestis allikalupja(lubjarikkast põhjaveest sadestuv sete,mida saab kasutada näiteks happeliste põllumuldade lupjamiseks). Suurte astangute jalameil on raskusjõu toimel
parageneetilise rea vaevumärgatavatest lainetest ja mikrokünnistest kuni järsunõlvaliste suurte seljakuteni. Voorte ühiseks tunnuseks on voolujooneliseks voolitud kuju, mis kõige vähem takistas liustikujää liikumist. Piklike kõrgendike erineva kaldega reljeefielementide vaheldumine nendevahelistes vagumustes olevate soiste alade ja järvedega on põhjustanud nii muldade kui ka loodusliku taimekatte kasvukohtade ning põldude kaudu viirulise maastikumustri (Arold 2008). 3 Maastiku viiruline muster, piklike künniste rööbitine paigutus, korrapärane kuju ja suurus on Vooremaa peamised tunnusjooned. See on omakorda ajendanud rahva fantaasiat otsima Vooremaa kujunemisele seletust, seostades voori ja nendevahelisi piklikke nõgusid Kalevipoja künnivagudega (Estonica 2001a). 3.2. Aluspõhi ja pinnamood Vooremaa põhja-loodeosas moodustavad aluspõhja ülaosa peamiselt Siluri ladestu Raikküla
Lumikate ,on seetõttu õhuke ja tugevad talvetormid (purgaad) puhuvad lume nõgudesse, paljastades kõrgemad kohad. Pinnas külmub ja sulab ebaühtlaselt, avalduvad kohrutusnähtused. Suvel lahtisulanud (turbas kuni 40 cm, liivas kuni 1,5 m) pinnasekihid on enamasti liigniisked, sest allolev igikelts takistab vee sissenõrgumist. Lahtisulanuna hakkab veega küllastunud muld nõlvadelt alla valguma (see on maavoole e. solifluktsioon), tekitades iseloomuliku viirulise või astmelise muld- ja taimkattemustri. Liigniisketes muldades, kus mikrobioloogiline tegevus on nõrk, valitseb muldades anaerobioos, iseloomulik on gleistumine. Mullad on happelised, huumusvaesed, väikese lämmastikuvaruga, värvuselt hallid, nõrgalt eristunud horisontideks. Taimejuured levivad ainult mulla pealmistes kihtides ja vahetult sambla all. Sõltuvalt ebaühtlastest pinnasetingimustest mikro- ja mesoreljeefivormidel moodustavad tundrataimekooslused tihti
Vähemal määral asustab ka looduslikke maastikke. (Linnumääraja, 2015) Pilt 29. Hakk (Corvus monedula), (Autor: Kerli Neljas), 2015 Pilt 30. Hakk (Corvus monedula), (Autor: Remo Savisaar), 2010 2.4.8.3. Pasknäär (Garrulus glandarius) Minu vaatlusi analüüsides võib arvata, et pasknäär on roosaka-hallikaspruuni värvusega. Tiiva pealt on helesinine koos peene musta viirulise laiguga. Alumisel kehapoolel esineb valget värvi. Nokk on lühike ja paks. Jalad on sama värvi, mis keha – roosakad-hallikaspruunid. (Vaata pilt 31,32) Pasknäär on kergelt märgatav lind, eriti on vali laulmisega. Leidub rohkem metsas, kus ta kas laulab koos oma paarilisega ja lendavad ringi või istub vaikselt oksa peal. Näha teda võis hommikusel ajal. Suuremad pasknääride liikumised on märgatavad augustist oktoobrini, mil Eestit läbivad ka põhja poolt tulevad linnud
a. Värvuselt õlgkollased, mustad, sinised või valged, kõrgejalgsed, kehakujult võitluskanadele sarnane tõug, jookse välisküljelt kergelt sulistunud või sulgedeta, lihtharjaga. Kuked 3-5 kg, kanad 3-4 kg, munatoodang 100-120 muna. Faverolli tõugu käsitletakse nii liha-muna- kui ka lihakanatõuna. Prantsuse vana kanatõug, loodud 1866. a. tumeda braama, kotsini, hudaani, hõbedase dorkingi ja kohaliku kana baasil. Faverollid on lõhevärvilised, mustad, viirulise või valge sulestikuga, viievarbalised, jookse ja varbad kergelt sulistunud, lihtharjaga, kuked täishabemega, kanad suure põskhabemega. Kuked 3,4-4, kanad 3-3,5 kg, munatoodang 100-130 muna, muna keskmine mass 55-65 g. Väga kvaliteetse lihaga. Kasutatakse uute broilerikrosside loomisel. 10. Põllumajanduslindude lihajõudlus. Hobusekasvatus 1. Perekond Equus , hobuste evolutsioon ja kodustamine (lühidalt)
annaabi.ee 
