Ta on ise öelnud, et ,,Igal juhul on nimi Üdi mitte ainult kõlaliselt vaid ka mõisteliselt mind teistest eristava märgina vajalik (üdini märg, üdini poeet). Seda sisemist inimest, keda endas ajuti tunnen, nimetangi Jüri Üdiks." Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas. Siis tekkis palju tema stiili järgijaid, nende luule paigutati mõiste alla ,,üdilikkus". On leitud, et Juhan Viidingut ennastki võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi. Viiding oli 70.-80. aastate iseloomulikumaid, andekamaid ja viljakamaid luuletajaid. Esimesed luuletused avaldas 1968. aastal ajakirjas "Looming". Ühiskogu "Närvitrükk" (koos Johnny B. Isotamme, Joel Sanga ja Toomas Liiviga) ilmus Loomingu Raamatukogus 1971. aastal. Järgnesid luuletuskogud ,,Detsember" (1971), ,,Käekäik"
Lõpetada tuleks loomulikult tema häälega, mis praegugi raadiolindile salvestatuna kõlab müstilisena. See madal ja sünge hääletoon, mis tihtipeale kõlab kuidagi parastavalt ning ärritavalt, on samas nii salapärane, et kuulama jäädes võid unustada kõik. Ja kui lisada sinna juurde tema välimus, asi, mis intrigeeris mind esimesest silmapilgust, saab kogumi, mis ületab paljude raamatute kõige salapärasemad tegelased. Ja ilmselt ongi see üks põhjuseid, miks mina ei kujuta Juhan Viidingut ette inimesena. Ei kujuta teda ette inimesena kõigi nende eriliste lugude ja piltide pärast, mis käsitlevad teda kui geeniust, kordagi jutustamata Juhani igapäevaelust, sellest, kes siiski oli Juhan Viiding. Ja minu jaoks jääb see uks igaveseks suletuks, sest surnuid ellu äratada pole kahjuks võimalik. Kuid ma ei kurvasta, ei, pigem isegi tunnen rõõmu, et minule jääb minu enda Viiding, minu enda Juhan, see salapärane
Esimesel neist oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi. Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas. Ilmusid sellised üksikkogud nagu: "Aastalaat", "Detsember" (1971) ; "Käekäik" (1973) ; "Selges eesti keeles" (1974) ning "Armastuskirjad" (1975). Üdilikke luuletusi on 1970- ja 80-ndatel eesti luules nii palju, et need moodustavad peaaegu omaette zanri. Raskusi valmistaks ainult zanripiiride määramine. Kogu Juhan Viidingut ennast võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, kes Üdi avatud võimalusi kasutas mõnevõrra kitsamas mahus, ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi. Ta on 1970. aastate põlvkonna kõige väljapaistvam, viljakam ja selge eripäraga luuletaja. Luuletuste struktuuri aluseks on vastandamine; tajub tegelikkust läbi kontrastsete pooluste ja vastuolude, ühendab luules üleva ja madala, traagilise ja koomilise, reaalse ja irreaalse, üksiku ja üldise.
purunesid 1960. aastate lootused "inimnäolise sotsialismi" sünniks. Ehkki kirjanduses polnud võimalik kritiseerida riiklikku poliitikat, sagenesid ühiskondlikud teemad, mida kujutati tihti üksikisikute kaudu: võõrandumine15, korruptsioon16, ühiskonnast eemaldumine ning traditsioonilise perekonnamudeli lagunemine. Toonaste tuntumate kirjanike seast võib nimetada Juhan Viidingut ja Arvo Valtonit. Omakirjastuslikult levis näiteks Paul-Eerik Rummo kogu "Saatja aadress" (1972). Välismaal anti välja ja Eestis levisid omakirjastuslikult Uku Masingu luulekogud. Ühiskondliku surutise tingimustes omandas kirjandus 1970. aastail eripärase staatuse vaba mõtte ja rahva südametunnistuse kandjana. Alltekstide ja allegooriate17 abil omandas vaim leidlikkust võimu tsensuurivõrgust läbilipsamiseks. Tänu odavatele hindadele olid raamatud kättesaadavad sõna otseses
deskriptsiooni abil. Tekstides esinev mina on tegelikult tihti luuletajale vastukarva antimina, teatraalne mask. Autori jaheda erapooletuse tõttu mõjub niisugune esitlusviis seda rängemini. Üdilikke luuletusi Eesti luules nii palju, et need moodustavad peaaegu omaette zanri. Raskusi valmistaks ainult zanripiiride määramine. Kogu Juhan Viidingut ennast võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, kes Üdi avatud võimalusi kasutas mõnevõrra kitsamas mahus, ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi. Juhan Viidingu elutee lõppes tema enda soovil 21. veebruaril 1995. aastal. Realistliku ingli laul (1968) Närvitrükk (1971). Aastalaat (1971) Detsember (1971) Käekäik (1973) Selges eesti keeles (1974) Armastuskirjad (1975) Ma olin Jüri Üdi (1978) Elulootus (1980)
1970. aastate alguseks oli nõukogude ühiskond taas sulgunud, Praha kevade mahasurumisega purunesid 1960. aastate lootused "inimnäolise sotsialismi" sünniks. Ehkki kirjanduses polnud võimalik kritiseerida riiklikku poliitikat, sagenesid ühiskondlikud teemad, mida kujutati tihti üksikisikute kaudu: võõrandumine, korruptsioon, ühiskonnast eemaldumine ning traditsioonilise perekonnamudeli lagunemine. Toonaste tuntumate kirjanike seast võib nimetada Juhan Viidingut ja Arvo Valtonit. Omakirjastuslikult levis näiteks Paul-Eerik Rummo kogu "Saatja aadress" (1972). Välismaal anti välja ja Eestis levisid omakirjastuslikult Uku Masingu luulekogud. 1980. aastateks oli ühiskonda tabanud stagnatsioon ilmne. Maad võtsid pragmaatilisus ja kohandumine. Kui NSV Liidu pikaajalise juhi Leonid Breznevi surma järel polnud muutused esialgu kuigi usutavad, siis riigijuhtide kiire vahetumise järel võimule tulnud Mihhail
Pole siis ime, et just niisuguses Inimene ei ole taandatav numbritele perekonnas kujunes erksast ja klassitunnistusel. Peaksime lähtuma inimese muljetele vastuvõtlikust poisist üks meie terviklikkusest ja pöörama palju suurimaid luuletajaid. rohkem tähelepanu loovale eneseväljendusele. Ja kes teab, kas Juhanist olekski saanud Tuleb saada lahti olukorrast, Jüri Üdi (Juhan Viidingut), kui tal kus õpilane mõtleb peamiselt sellele, polnuks tihedat kokkupuudet luuleilmaga. mis hinde või mitu punkti ta iga liigutuse Siit edasi mõeldes me ei saa iialgi eest saab. Hea kool peaks olema põnev teada, kui palju andekaid lapsi ei ole ergastava paik isegi kui hindeid ei pandagi. Seal kultuurikeskkonna puudumise peaks olema huvitav vaielda, rahuldada tõttu saanud silmapaistvaks inseneriks,
Dostojevski kirjutas enamasti oma töid käigult, teksti alguses teadmata, kuidas täpselt kõik jätkub. Dostojevski konkreetsed romaanid kujutavad endast tegelikult ühtainsat suurt romaani, mille sisuks on venelasest kristlase heitlused sisemise tasakaalu leidmiseks enne jõudmist sinna riiki, kus pole torme ega marusid. Igal juhul maksab Dostojevski kõrvale lugeda Tammsaaret, kellel on olemas mõiste "patt", Gustav Suitsu, kellel "patt" puudub, ja Juhan Viidingut, kellel on kannatused sees juba varakult. Teatavas mõttes on Viiding väga dostojevskilik. Dostojevski raamatuid iseloomustaksin lugejana, et mõni koht on lihtsalt nii põnev, et ei saa pidama. Mõni koht on aga nii mõtlemapanev, et peatun ja mõtlen tükk aega elu üle järele. Mõni koht on jälle nii tabav, et vaja on tsitaat üles kirjutada. Tõsi, mõni koht on mulle parasjagu veniv, nii et piilun paar lehekülge ettepoole: kui kaua see osa veel kestab?
kokkuvõtteks on ühelt poolt arvatud Rein Saluri näidendi „Külalised” lavastus Raidilt (1974 Draamateatris) (Epner 1998: 182); teisalt on uuendust määratletud aga sootuks avaramal ajalisel ja loovisikute skaalal, hõlmates protsessi Kalju Komissarovi, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge ja Lembit Petersoni, samuti Ingo Normeti, Raivo Trassi ja Kaarel Kilveti, ning nimetades lõpp-punktina, mispuhul protsess on juba iseendale vastandiks pöördunud, Juhan Viidingut (Neimar 1996: 3). Nagu eespool mainitud, on oluline teadvustada seika, et alates 1960ndate lõpust võis eesti kultuuripildis ka ühe teatri-institutsiooni raamides näha kõrvuti eksisteerimas nn. peavooluteatrit ja avangardistlikke lavastusi. Modernismi jõudnud algupärane draama kerkis 1960. aastate lõpus ja 1970ndate alguses kirjanduspildis ootamatult jõuliselt teiste põhiliikide kõrvale, olulisemateks autoriteks Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Mati Unt ja Vaino Vahing;
Tema toimumine mahub ligikaudselt vahemikku 1971-1978 kogumiku "Närvitrükk" ilmumisest kuni Juhan Viidingu raamatuni "Ma olin Jüri Üdi". Siin ongi vaid üks keskne luuletaja, kelle tegevuse tulemusena muutus luule keelepruuk. Pärast 78.aastat polnud luuletuse mõiste eesti kirjanduses enam endine. /---/ Üdilikke luuletusi on 1970- ja 80- ndatel eesti luules nii palju, et need moodustavad peaaegu omaette zanri. Raskusi valmistaks ainult zanripiiride määramine. Kogu Juhan Viidingut ennast võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, kes Üdi avatud võimalusi kasutas mõnevõrra kitsamas mahus, ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi". Esimene luulekogu, mis sisaldas vaid Jüri Üdi loomingut, oli "Aastalaat" (1971). Samal aastal ilmus mehelt ka luulekogu "Detsember", mis on eelmisega võrreldes aga palju süngem. Järgnesid "Käekäik" (1972-1973) ja "Selges eesti keeles" (1974). "Armastuskirjad" (1975) on viimane
annaabi.ee 
