1702- 1721. Abistavad küsimused: 0. Mis on Jamesi teksti uurimisprobleem ning taotlus? 1. Mille omadus on Jamesi arvates tõde? 2. Milles seisneb pragmatistide ja intellektualistide tüliküsimus tõe defineerimisel? Millise loengul õpitud tõeteooriaga James vaidlusse astub? 3. Sobivuse probleem "mittekopeerivate" ideede puhul (kella näide). 4. Milles seisneb Jamesi järgi intellektuaalse hoiaku epistemoloogiline inertsus. 5. Pragmatistlik küsimusasetus tõe kohta. 6. Pragmatistlik verifikatsiooni ja kehtestamise käsitus. 7. Tõeste uskumuste valdamise praktiline tähtsus, tõemõiste tuletamine sellest. Mõtle järele, kas nõustud punktides 5-7 väidetuga, see on üks teksti keskmeid. 8. Mis on "reaalid" e. "objektid". 9. Miks on mõttekas täielikust verifitseerimisest loobuda (2 põhjust)? 10. Tõesus puhtalt mentaalsete ideede vahel, ideaalse ja meelelise vahekord. 11. Sõna "sobima" erinev tõlgitsus intellektualistidel ja pragmatistidel 12
Pragmatismi tõekontseptsioon Antud artikli põhiväide: Tõesed ideed on need, mida me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida. Mingi idee tõesus ei ole selle loomuomane tardunud omadus. Tõde on see, mis ideega juhtub. Sündmused teevad selle tõeseks. Selle tõesus ongi tegelikult sündmus, protsess: nimelt selle verifitseerimise verifikatsiooni protsess ise. Selle kehtivus on selle kehtestamise protsess. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n.ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudest saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et peavalurohi võtab meil peavalu ära, kui peale tableti võtmist peavalu kaob. Pragamatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi
teooria karjääris. Esiteks rünnatakse uut teooriat kui absurdset; siis mööndakse, et see on tõsi, kuid lihtlabane ja ebaoluline; lõpuks hakatakse seda pidama nii tähtsaks, et selle vastased väidavad, et nad ise avastasid selle. [1702] Meie õpetus tõest on praegu neist kolmest staadiumist esimeses ja teatud ringkondades on tal ka juba mõned teise staadiumi sümptomid. Sooviksin, et see loeng aitaks seda paljude silmis teie seast esimesest astmest kaugemale. 6. Pragmatistlik verifikatsiooni ja kehtestamise käsitus. Kuid mida tähendavad sõnad "verifitseerimine" ja "kehtestamine" ise pragmatistlikult? Need tähistavad omakorda verifitseeritud ja kehtivaks kuulutatud idee teatud praktilisi tagajärgi. On raske leida üht fraasi, mis iseloomustaks neid tagajärgi paremini kui tavaline sobivusvalem just sellised tagajärjed on need, mida me silmas peame, kui ütleme, et meie sõnad "sobivad" tegelikkusega
Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria. Iga katse induktsiooni empiiriliselt tõestada lõpeb lõputu regressi või vigase ringiga.
Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism (millest Popper nooruses innustus) ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria. Popper väitis, et on lahendanud David Hume'i induktsiooniprobleemi. Hume väitis, et ainuüksi
situatsioonis – eksperimendis – kindlaks teha. Niisuguste menetluste alusel teadmise põhjendamist nimetati teadusfilosoofias verifikatsiooniks (sõnast veritas – ladina keeles: tõde). Newtoni füüsika oli väga hästi verifitseeritud teooria. Ometigi tõi teadusliku tunnetuse areng endaga kaasa selliste teooriate tekke, mille printsiibid ei ühildunud Newtoni füüsika printsiipidega, mis aga ise osutusid samuti hästi verifitseeritavaiks. Mida muud siit järeldada, kui seda, et verifikatsiooni kriteerium ei ole absoluutselt usaldusväärne kriteerium tõeste arvamuste lõplikuks kindlakstegemiseks. Kuid teaduslikku teadmist oli ju Platonist peale defineeritud põhjendatud tõese arvamusena. Kas eelöeldust tuleb siis järeldada, et polegi võimalik eristada teadust mitte-teadusest. Just sellele probleemile – milline tunnus võiks otsustavalt eristada teaduslikku teadmist mitte-teaduslikust – püüabki Popper oma teadusteooriaga lahendust leida
või geneetiliselt siiski aprioorne, st eelneb igasugusele vaatlusele. Üks tähtsam neist on ootus leida korrapärasust." (Popper, Oletused ja ümberlükkamised, lk 47.) Popperi arust ei ole tähtis, kust me ammutame ideid oma teooriate loomiseks. Kui me soovime elada maailmas ja kasutada tema võimalusi, siis on kõige ratsionaalsem rakendada katse-eksimuse meetodit. Induktsiooni ei saa Popperi meelest rakendada ei avastuse ega verifikatsiooni kontekstis. Ükskõik kui palju kinnitusi me oma teooriale ka ei leiaks, ei tõesta see veel selle tõestust. Popperi arvates 7 pole meil kunagi alust väita, et see või teine teooria on tõene. Teadus ei rajane faktide kindlale vundamendile. Teooria rajatakse Popperi ütlusel n-ö soo peale- nagu ehitis, mis tugineb vaiadel. Need vaiad rammitakse pinnasesse, kuid nad ei jõua kunagi mingi aluseni. Kui me otsustame neid
öelda, kui suur on gate count. FPGA puhul loetakse kokku suurte loogikaplokkide realiseerimiseks vajalikku elementide arv. 23. Mis on EDA vahendid? EDA – Elektroonilise disaini automatiseerimine • Simulatsiooni tarkvara, • Testbench generaatorid, • In-situ (alias on site) vahendid, • Süntees tarkvara (VHDL -> place-route sisend), • ATPG, • BIST – Built-In Self-Test, • Staatiline ajastuse analüsaator, • Formaalse verifikatsiooni tarkvara • Place and route tarkvara (algselt Xilinxil see tasuline), • Floorplanning vahend (ise valida mis LUTe kasutame), • FPGA programmeerimise vahend – (Digilent Adept). 24. Millest koosneb FPGA? Joonistage primaarne skeem FPGA sisemusest. FPGA koosneb sisenditest, loogikaplokkidest, sisemistest ühendustest. 25. Mis on loogikaplokk ja millest see võib koosneda? CLB koosneb slice’dest, mille omakorda moodustavad loogikaplokid. Loogikaplokki tulevad
Keskendutakse tavakeele tähendustele. Peab F. probleemide lahendamise ainsaks viisiks tavaliste keelekasutusviiside kindlakstegemist (kusjuures tavalist vastandatakse ebatavalisele ja keelt ei samastata selle sõnavaraga). Filosoofilistes jmt arutlustes ilmnevate eksiväidete peapõhjus on argikeele kasutamisviiside segiajamine. Lingv. F lingv. strukturalism 1) ja 2) -- loog. positivism, lähtub tähenduse verifikatsioonilisest kriteeriumist (lause tähenduseks on tema verifikatsiooni meetod). Ühine mõlemale -- kõikide mõtestatud tunnetuslike ütluste jaotus analüütilisteks ja empiirilisteks ning kõikide mõtestatud empiiriliste ütluste empiiriline kontrollitavus. Ainult 1) Kõikide empiiriliste ütluste redutseeritavus vahetu kogemuse keelde. Jaotus empiirilisteks sünteetilisteks ja analüütilisteks (aprioorseteks) on juba Leibnitzil (mõistustõed ja faktitõed) ja Hume´il (ideed ja tõsiasjad) .
tähendustele. Peab F. probleemide lahendamise ainsaks viisiks tavaliste keelekasutusviiside kindlakstegemist (kusjuures tavalist vastandatakse ebatavalisele ja keelt ei samastata selle sõnavaraga). Filosoofilistes jmt arutlustes ilmnevate eksiväidete peapõhjus on argikeele kasutamisviiside segiajamine. Lingv. F -- lingv. strukturalism 1.ja 2) -- loog. Positivism lähtub tähenduse verifikatsioonilisest kriteeriumist (lause tähenduseks on tema verifikatsiooni meetod). Ühine mõlemale -- kõikide mõtestatud tunnetuslike ütluste jaotus analüütilisteks ja empiirilisteks ning kõikide mõtestatud empiiriliste ütluste empiiriline kontrollitavus. Ainult 1) Kõikide empiiriliste ütluste redutseeritavus vahetu kogemuse keelde. 2.Jaotus empiirilisteks sünteetilisteks ja analüütilisteks (aprioorseteks) on juba Leibnitzil (mõistustõed ja faktitõed) ja Hume´il (ideed ja tõsiasjad) . 53
Siin läheb peamine vaidlus lahti! Ratsionalistide kriitika ja nende tagasi lükkamine(143): Tõele tuleb alistuda. Näitab meile, mida me ei saa teha. Passiivselt peab aktsepteerima tõde. Absoluutne tõde (lk 146). sobib selgitama vaadete lahkuminekut. Nende seisukoht: kui miski on tõene, siis see on absoluutselt tõene (empirism, ratsionalism). Nüüd pragmatistid ei loobu sellest mõistest, aga annavad sellel teise tõlgenduse „mingi tõde mille poole püüelda“. Absoluutne tõde on verifikatsiooni imaginaarne lõpp. Lõplikud olendid sinna aga ei jõua. Kujutlev imaginaarne lõppsiht. Oma isiklik kogemus – suhtelised tõed, mida korrigeeritakse. Regulatiivne käsitlus – Kant, regulatiivne idee – James kasutab seda – kogemuses pole, aga annab kogemusele suuna. Kui meil pole absoluuset tõde, aga püüdleme selle poole; siis ta suunab meid faktilise tõe ja konkreetsuse poole – siis on tulevikku. Regulatiivne idee ütleb, et minge aga edasi.
annaabi.ee 
