7. Intermediaarsus geenipaari seisund, mille puhul kumbki alleel ei domineeri ja heterosügootse genotüübiga isendil avaldub vahepealne tunnus 8. Analüüsiv ristamine ristamine, millega uuritakse katseloomade või -taimede genotüüpide homo ja heterosügootsust. 9. Genealoogiline meetod indiviidi genotüübi väljaselgitamine sugupuu koostamise abil. 2. Miks on inimesel erinevad vererühmad? Vererühmad on inimestel erinevad, sest nende punastel vererakkudel (erütrotsüütidel) on erinevad antigeenid. 3. Nimeta inimese kolm retsesiivset ja kolm dominantset tunnust. Dominantsed tunnused - tömp pöial, pruun juuksevärv, tedretähnilisus, Retsessiivsed tunnused - punapäisus, kurtus, normaalne pöial, 4. Sõnasta Mendeli 1 ja 2 seadused. Mendeli esimene seadus homosügootide omavahelisel ristamisel on moodustunud esimene järglaspõlvkond genotüübilt heterosügootne ja fenotüübiliselt sarnane dominantsete vanematega. Mendeli teine e
Dihübriidne ristamine ristatakse kahe tunnuse poolest erinevaid isendeid. ABO-süsteem on määratud 3 alleeliga. IA - määrab antigeeni A tekke vereraku pinnale. IB - määrab antigeeni B tekke vereraku pinnale. i ei määra antigeenide teket vereraku pinnale, on retsessiivne. Reesussüsteem: Alleel R määrab reesusantigeenide tekke vererakule. Alleel r (retsessiivne) määrab, et erütrotsüüdil ei ole reesusantigeeni. Reesupositiivne (Rh+) on inimene, kelle vererakkudel on reesusantigeenid. Järelikult on tema genotüüp kas RR või Rr. Reesusnegatiivne (Rh-) on inimene, kellel puuduvad reesusantigeenid. Tema genotüüp on rr.
➔ valged vererakud: • värvitud; amööbjas; liigub nagu amööb; eluiga mõni päev/nädal • võitlevad organismi tekkinud haigusetekitajatega ➔ vereliistakud: • värvitu; korrapäratud; ei liigu; eluiga 7-10päeva • osalevad vere hüübimises hemoglobiin- valk, mis seob ja transpordib hapnikku. Verele annab punase värvuse hemoglobiinis sisalduv raud. Vererühmade erinevus on tingitud erinevatest valkudest punastel vererakkudel. 0 veri sobib kõigile. AB saab olla doonoriks ainut iseenda rühmale. Vere hüübimise vajalikud tingimused on: Ca soolade olemas olu; trombotsüütide purunemine; fibrinogeen- fibriin- haava sulgemine; K- vitamiin. Immuunsus on organismi võime muuta kahjutuks haigusetekitajad. Immuunsussüsteemi moodustavad: 1)lümfisõlmed; 2)põrn; 3) harkelund; 4) valged vererakud Kiire reaktsioon; õgirakud hävitavad tõvestajad
Dihübriidne ristamine ristatakse kahe tunnuse poolest erinevaid isendeid. Analüüsiv ristamine · Dominantse tunnusega isendi genotüübi määramiseks ristatakse retsessiivse isendiga. · Kui järglaste seas on ka retsessiivseid, siis on dominantse vanema genotüüp heterosügootne. · Intermediaarsus - Heterosügoodil avaldub vahepealne tunnus. Domineerimist ei esine' Vererühmade geneetiline alus Vererühmad on inimestel erinevad, sest nende punastel vererakkudel (erütrotsüütidel) on erinevad antigeenid. Need antigeenid (teatud molekulid) on määratud geenidega. (9.kromosoomis, 18000 bp) ABO-süsteem on määratud 3 alleeliga: IA - määrab antigeeni A tekke erütrotsüüdi pinnale IB - määrab antigeeni B tekke erütrotsüüdi pinnale i ei määra antigeenide teket erütrotsüüdi pinnale, on retsessiivne · Polüalleelsus tunnus on määratud rohkem kui kahe alleeliga (populatsioonis)
Vererakke on 3 t��pi 1) Punased vererakud ehk er�tros��did -hapniku toimetamine kopsudest kudedesse -tuumata, punased, ei liigu 2) Valged vererakud -v�itlus v��rkehade ja v��rmikroobidega -tuumaga, v�rvusetud, suured, liikumisv�imelised 3) Vereliistakud -vere h��bimine -tuumata, ei liigu VERE H��BIMINE - vererakud takerduvad fibriinikiududesse ja sulevad haava Veregrupid 0, A, B, AB Tingitud erinevatest valkudest punastel vererakkudel Vale veregrupp v�ib p�hjustada punaste vererakkude kokkukleepumist, mist�ttu ei saa enam hapnikku transportida ja inimene sureb VERE �LESANDED -transpordib aineid -organismi kaitse -�htlustab organismi sisetemperatuuri -seob organismi tervikuks L�MF - v�rvuseta vedelik, mis voolab l�mfisoontes ja koosneb peamiselt vereplasmast IMMUUNS�STEEM - organismi v�ime muuta kahjutuks mitmesuguseid haigusetekitajaid ja nende m�rke enne haiguse p�hjustamist
· Patogeen peab oelma isoleeritav haigest organismist ja kasvatatav söötmel · Puhas kultuurist võetud patogeen peab põhjustama katsealusel loomal seda haigust. Bakterite koloonia kuju, värvus ja suurus on erinevad. 19sj lõpus kasvab mikrobioloogiast välja uus teadusharu IMMUNOLOOGIA. Asvastati, et mikroobide poolt eritavate mürkide toimet on võimalik neutraliseerida antitoksiinide abil. Ilja Metsnikov avastas valgetel vererakkudel võime õgida baktereid (fagotsütoos) Rakuline immuunsus. Humoraalne immuunsus - P. Ehrilich ( vere immuunsus ) A. Fleming (1929) I antibiootium ( penitsiliin ), ravi alustati 1940. IV MOLEKULAAR PERIOOD 1953 - Watson ja Greek selgitasid DNA struktuuri bakteril. 1970 Töötati välja DNA vaktsiin B-hepatiidi vastu ( geenitehnoloogid ) · Insuliini tootmine bakterite abiga 20sj lõpust pärinevad mõisted: · Antibiootikum · Vaksineerimine ( !! )
Ühe vanema ristamisel valge rotiga saadi 3 musta ja 2 valget rotipoega. Leia vanemate genotüübid. Must-A, valge-a P= Aa x AA F1= AA Aa AA Aa P= Aa x aa F1= Aa Aa aa aa Kui tunnus on määratud mitme geeniga, siis on tegemist polügeensusega. Vererühmade geneetiline alus Polüalleelsus- on populatsioonis ühe tunnuse määramine rohkem kui kahe alleeli poolt. Nt. silmavärvus ja vererühmad. Vererühmad on inimestel erinevad, sest nende punastel vererakkudel (erütrotsüütidel) on erinevad antigeenid. Need antigeenid (teatud molekulid) on määratud geenidega. Vererühmad A, B, AB, O. ABO-süsteem on määratud kolme alleeliga IA, IB, i Veregrupil märgime alleeli I-tähega. A-IA, IA, IAi B-IB, IB, IBi AB-IA,IB O-ii Reesussüsteem Alleel R määrab reesusantigeenide tekke erütrotsüüdile. Alleel r (retsessiivne) määrab, et erütrotsüüdil ei ole reesusantigeeni.
Ajaline- sugulise aktiivsuse perioodid ei kattu Käitumuslik- pulmamängud on erinevad Mehhaaniline- suguorganid ei sobi (eriti putukatel) Biokeemiline- sugurakud ei ühine Sügoodi eluvõimetus- loode ei arene (euroopa naarits) Hübriidide viljatus- järglane sünnib, on terve, ei paljune Liigi tekke põhjused Mutatsioonid, geenitriiv (juhuslikud muutused), looduslik valik Vererühmade geneetiline alus Vererühmad on inimestel erinevad, sest nende punastel vererakkudel on erinevad antigeenid. Need antigeenid on määratud geenidega. I^a - määrab antigeeni A tekke erütrotsüüdi pinnale Polüalleelsus - tunnus, mis on määratud rohkem kui kahe alleeliga. Veretüüp Genotüüp Antigeenid A I^aI^a ja I^ai A B I^bI^b Ja I^bi B AB I^aI^b A ja B 0 ii - Reesüsteem
Verre eritub proinsuliin, mis ekvimolaarse jagunemise järel laguneb C-peptiidiks ja insuliiniks. Tühja koju puhul sekreteerib pankreas 40 mikrogrammi tunnis. Peale sööki on sekretsiooni tõus kahefaasiline. Insuliini T1/2 tervetel inimestel ja komplitseerumata diabeedi haigetel on 3-5 (10) minutit. Insuliin laguneb maksas, neerudes ja lihastes. 60% insuliinist laguneb esmasel maksapassaašil. Insuliini retseptorid leiduvad maksas, lihastes ja rasvkoes, samuti vererakkudel, ajurakkudel ja sugurakkudel. Insuliin soodustab glükoosi rakku sisenemist glükoosi transporterite translokatsiooni aktivatsiooni kaudu. Samuti reguleerib insuliin glükoosi metabolismis osalevate ensüümide aktiivsust ja sünteesi regulatsiooni. – Stimuleerib glükoosi muutumist glükoos-6-fosfaadiks ja edaspidist metabolismi. – Soodustab glükogeeni kogunemist, indutseerides glükogeeni süntaasi ja inhibeerides glükogeeni lammutavat fosforülaasi.
Vastus: ei sünnnigi. · Polügeensus- Enamus tunnustest on määratud mitme geeniga ja nende erinevate alleelidega. Nagu näiteks inimese nahavärvus, silmavärvus, vaimsed võimed jne. Sellest tuleneb laialdane varieeruvus tunnuste avaldumises. Kui tunnus on määratud mitme geeniga, siis on tegemist polügeensusega. · Polüalleelsus- Kui populatsioonis üks tunnus on määratud rohkem kui kahe alleeli poolt. · Vererühmad on inimestel erinevad, sest nende punastel vererakkudel(erütrotsüütidel) on erinevad antigeenid. Need antigeenid(teatud molekulid) on määratud geenidega. 0, A, B · ABO-süsteem on määratud 3 alleeliga: · - määrab antigeeni A tekke erütrotsüüdi pinnale: plasmas antigeen b(beeta). A - · - - määrab antigeenii B tekke erütrotsüüdi pinnale: plasmas antigeen a(alfa). B- · i- ei määra antigeenide teket erütrotsüüdi pinnale, on retsessiivne. AB - · 0- Plasmas antigeenid a ja b. 0 - ii
7 suhkruid, ensüüme ning vitamiine. Vererakud moodustavad 40 45 % vere mahust ning need jaotatakse valge- ja punalibledeks ning vereliistakuteks. Punased vererakud on tuumata ümmargused vererakud, mis võivad oma kuju muuta vastavalt verekapillaaridele. Veres võib neid olla rohkem kui 5 miljonit mm3 kohta. Punaseid vererakud sisaldavad hemoglobiini, mis transpordib rakkudesse hapnikku. Valgetel vererakkudel on erinevalt punastest tuum. Nende põhiülesanne on kaitsta keha võõrkehade poolt põhjustavate põletike vastu. Neid nimetatakse ka leukotsüütideks ning nad võivad ületada veresoonte poorid, et jõuda põletikukoldeni. On erinevat liiki valgeid vererakke: granulotsüüdid, lümfotsüüdid ning monotsüüdid; granulotsüüdid võivad olla nii ühe kui ka mitme tuumaga (neutrofiilid, basofiilid ning eosinofiilid) (Vique, 2004).
antigeenid (D, C, E, c ja e), millest määravaks saab D-antigeen. Kui erütrotsüütidel esineb D-antigeen, siis on veri reesuspositiivne (Rh). Kui erütrotsüütidel D-antigeen puudub, siis on veri reesusnegatiivne (rh). Reesuspositiivne veri on umbes 85%-il inimestest ning ülejäänud umbes 15% on reesusnegatiivsed. Vereülekanne ehk hemotransfusioon. Kui verekaotus on väike (kuni 200ml), siis võib kanda universaalsena üle 0 veregrupi verd, sest 0-grupi punastel vererakkudel puuduvad antigeenid ja nad ei kleepu kokku. Küll aga sisaldavad nad anti-A ja anti-B antikehasid, aga seda niivõrd vähe, siis aglutinatsiooni ei teki. Kui aga kantakse üle suurem kogus verd, siis on lubatud kasutada ainult sama veregrupi verd. Reesusnegatiivse isiku veres puuduvad antikehad D-antigeeni suhtes ja kui satub reesusnegatiivse isiku verre reesuspositiivse inimese veri, siis tekivad D-antigeenid ja kui teistkordsel reesuspositiivse
vedelikuruumides e tsirkulatsioon: Vedelikuruumide sees difusioon, Vedelikuruumide vahel: Ekstratsellulaarne vedelik rakud: osmoos. Vereplasma interstitsiaalne vedelik: difusioon ja filtratsioon. 7. Vere üldiseloomustus. Vereplasma iseloomustus. Veri: Vedel sidekude, kogus 7% kehakaalust, ~5 l. Veri on keerukas paljudest komponentidest koosnev vedelik: ~55% mahust vereplasma ja ~45% vererakud. Veri on oma komponentide ajutine kooseksisteerimise koht. Plasma komponentidel ja vererakkudel on erinevad verre jõudmise ja lahkumise teed ja mehhanismid. Samas on vere koostis suhteliselt stabiilne. Vere koostis: Vereplasma: vesi; valgud; aminohapped, rasvhapped, glükoos; ioonid (Na+, K+, Ca 2+, Cl-, H+, HCO3-); gaasid (O2, CO2), vererakud: erütrotsüüdid; leukotsüüdid; vereliistakud. Vere funktsioonid: 1.Transport 2.Miljöö. 3.Kaitse: 3.1. Kaitse verekaotuse vastu hemostaas, vere hüübimine 3.2. Kaitse kehavõõra bioloogilise materjali vastu immunoloogiline kaitse
diferentseerumine. Vereloome faktorid. Vereloome e. hematopoeesi (ka hemopoees) käigus arenevad kõigepotentsetest vereloome tüvirakkudest kindlatesse diferentseerumisradadesse kuuluvad küpsed vererakud. Iga vererakkude diferentseerumise rada reguleeritakse individuaalselt. Täiskasvanud organismis toimub vereloome luuüdis ja põrnas, harvem (peamiselt patoloogiliste seisundite korral) ka maksas, neerudes, neerupealistes ja rasvkoes. Kõikidel vererakkudel on piiratud eluiga ja neid produtseeritakse pidevalt juurde. Vererakud jagunevad: erütrotsüüdid, leukotsüüdid ning vereliistakud e.trombotsüüdid. Vereloome tüvirakud asuvad luuüdis. Iga rakutüübi produktsioon on kontrollitud individuaalselt. Vereloomet e. hemopoeesi reguleerivad valgulised faktorid. Paremini uuritud faktor on erütropoetiin, mida toodavad neeru rakud. Krooniliste neeruhaiguste puhul, kui er ütropoetiini produktsioon langeb ja sellest tekib aneemia e
Vereloome faktorid. Vereloome e. hematopoeesi (ka hemopoees) käigus arenevad kõigepotentsetest vereloome tüvirakkudest kindlatesse diferentseerumisradadesse kuuluvad küpsed vererakud. Iga vererakkude diferentseerumise rada reguleeritakse individuaalselt. Täiskasvanud organismis toimub vereloome luuüdis ja põrnas, harvem (peamiselt patoloogiliste seisundite korral) ka maksas, neerudes, neerupealistes ja rasvkoes. Kõikidel vererakkudel on piiratud eluiga ja neid produtseeritakse pidevalt juurde. Vererakud jagunevad: erütrotsüüdid, leukotsüüdid ning vereliistakud e.trombotsüüdid. Vereloome tüvirakud asuvad luuüdis. Iga rakutüübi produktsioon on kontrollitud individuaalselt. Vereloomet e. hemopoeesi reguleerivad valgulised faktorid. Paremini uuritud faktor on erütropoetiin, mida toodavad neeru rakud. Krooniliste neeruhaiguste puhul, kui er ütropoetiini produktsioon langeb ja sellest tekib aneemia e.
Vereringes voolab veri, mida on täiskasvanul umbes 5 l, 55- 60% on vereplasma ja 40-45% on vererakud, seda protsenti nimetatakse HEMATOKRITIKS. Vere viskoossus on 3-5 korda suurem kui veel. Ülesanded: Veri kannab hapniku kopsudest ning toitained seedeelundkonnast ning kannab need kõigi rakkudeni, samaaegselt jääkaineid ära kandes. Lisaks on kardiovaskulaarsel süsteemil tähtis roll rakkudevahelises kommunikatsioonis hormoonide jm signaalmolekulide edasikandjana, samuti on vererakkudel kaitsefunktsioon, nad osalevad immuunsüsteemi töös. Vereringe talitluse aluseks olevad füüsikalised protsessid. Vere vool teatud kehapiirkonda on kõige enam määratud rõhkude vahe soonte diameetri abil Rõhkude vahe tekitamise üks viise on südamelihase kontraktsioon ning lõõgastumine. Veresooned ei ole jäigad torud, nende diameeter on muudetav seinte elastsuse ning seinas oleva silelihaskihi olemasolu abil.Samuti muutub keha asend ruumis
annaabi.ee 
