Suhkrutõve farmakoloogia (0)

K. Vahenõmm 2018 
  Suhkrutõve farmakoloogia  Insuliini sekretsioon, füsioloogiline roll, regulatsiooni kontrollivad faktorid. I ja II tüüpi  diabeedi iseloomustus.        I tüüp (20% patsientidest): • Algab nooruses ning ei sõltu kehakaalust. • Tingitud 
autoallergilisest reaktsioonist - rakkude suhtes. Diabeedi ilmnemiseks peab olema hukkunud 
üle 90 % rakkude. • Insuliini absoluutne defitsiit, mis ravi puudumisel viib suhteliselt kiiresti 
surmale ketoatsidoosist.  Algus on äge. Algab sagedamini talvekuudel ja on seotud metaboolse stressiga – nt. 
infektsiooniga. Algab polüuuriaga, vedeliku tasakaalu häirete, kaalu kaotuse ja võimalike 
metaboolsete tüsistustega – nt. ketoatsidoosiga.  Suremus on 5 korda kõrgem kui vastavas üldpopulatsioonis 


K. Vahenõmm 2018 
    II tüüp (80% patsientidest): Algab vanemas eas ja tavaliselt ülekaalulistel. • Esinevad 
resistentsus insuliini suhtes ja insuliini sekretsiooni vähenemine.   Haiguse algus aeglane. Sageli avastatakse rutiinsel uriini analüüsil või juhul kui patsient 
pöördub mittespetsiifiliste kaebustega arsti juurde (polüuuria, polüdipsia, väsimus, 
uroinfektsioonid).  Suremus on kaks korda kõrgem kui vastavas üldpopulatsioonis.        Diabeedi hiliskomplikatsioonid: Hiliskomplikatsioonid on tingitud hüperglükeemiast. • 
Aluseks on glükoosi ebanormaalne lülitumine valkude koosseisu, polüoolide metabolismi 
häired ja ateroskleroosi arengu kiirenemine. • Tänapäeval ei ole haigestumine ja suremus 
põhjustatud mitte akuutsetest metaboolsetest kriisidest, nt. ketoatsidoosist, vaid insuldist, 
müokardiinfarktist või kroonilisest neerupuudulikkusest. • Arenenud maades on diabeet 
pimedaks jäämise levinuim põhjus.        Regulatsioon: Glükoos siseneb beeta rakku GLUT2, toimub glükoosi fosforüülimine 
glükokinaasiga. Toimub ATP tundlike K+ kanalite inhibeerimine ja sellest tulenevalt 


K. Vahenõmm 2018 
  depolarisatsioon. Avanevad voltaažtundlikud Ca2+ kanalid ning aktiveerub PLC, mis viib 
rakusisese Ca2+ kontsentratsiooni tõusuni ja see omakorda võimaldab insuliini sekretsiooni.  Verre eritub proinsuliin, mis ekvimolaarse jagunemise järel laguneb C-peptiidiks ja 
insuliiniks. Tühja koju puhul sekreteerib pankreas 40 mikrogrammi tunnis. Peale sööki on 
sekretsiooni tõus kahefaasiline.      Insuliini T1/2 tervetel inimestel ja komplitseerumata diabeedi haigetel on 3-5 (10) minutit. 
Insuliin laguneb maksas, neerudes ja lihastes. 60% insuliinist laguneb esmasel 
maksapassaašil.  Insuliini retseptorid leiduvad maksas, lihastes ja rasvkoes, samuti vererakkudel, ajurakkudel ja 
sugurakkudel. Insuliin soodustab glükoosi rakku sisenemist glükoosi transporterite 
translokatsiooni aktivatsiooni kaudu. Samuti reguleerib insuliin glükoosi metabolismis 
osalevate ensüümide aktiivsust ja sünteesi regulatsiooni.   – Stimuleerib glükoosi muutumist glükoos-6-fosfaadiks ja edaspidist metabolismi.  
– Soodustab glükogeeni kogunemist, indutseerides glükogeeni süntaasi ja inhibeerides 
glükogeeni lammutavat fosforülaasi.  
– Avaldab toimet rohkem kui 100 geeni transkriptsioonile –nt. glükoneogeneesis osalevate 
ensüümide tekke pärssimine. 
           


K. Vahenõmm 2018 
  Insuliinid ja nende analoogid  Insuliinravi kõrvaltoimed: hüpoglükeemia, allergia (sea ning veise insuliini, protamiini ning 
tsingi suhtes), resistentsus, lipoatroofia (nahaaluse rasvkoe kadu on tingitud 
immuunreaktsioonist insuliini suhtes), lipohüpertroofia (rasva lokaalne kogunemine on 
tingitud insuliini lipogeensetest omadustest), insuliini turse (tugeva hüperglükeemia ja 
ketoatsidoosi kontrolli alla saamisel insuliiniga esinevad tursed, kõhupuhitus ja 
nägemishäired. Na+ peetus).   Hüpoglükeemia on sage ja ohtlik kõrvaltoime. Põhjusteks on liiga suur doos, ebaõige vahe 
toidukorraga, kaasuv neerupealise või hüpofüüsi puudulikkus, füüsiline koormus. Algselt 
ilmuvad vegetatiivsed sümptomid (higistamine, nälg, paresteesiad, südamepekslemine, 
treemor, ärevus), hiljem neuroglükopeenilised (kontsentreerumisraskused, segasusseisund, 
nõrkus, unisus, soojatunne, peapööritus, nägemise 
ähmastumine, teadvuse kaotus, kooma, krambid) 
sümptomid.  - Lühikese toimeajaga (3-9 tundi) 
humaaninsuliin (insulin lispro, insulin aspart)  Struktuuris on vahetatud aminohappeid. Lispro-, 
glulisiin- ja aspartinsuliinid – muudetud järjestusega 
insuliini analoogid, toime saabub 15 min, vähem 
hüpoglükeemiat kui regulaariga.  Insulin lispro: B-ahelas on vahetatud proliini ja 
lüsiini positsioonid. • Imendub kiiresti. • 
Imendumiskiirust ei muuda füüsiline koormus, 
soojus jne. • Insulin lispro suhtes ei esine 
resistentsust.  Insulin glargine: • B-ahelale lisatud 2 
arginiinimolekuli (annab kergelt happelise pH) ja 
A-ahelas asparagiin asendatud glütsiiniga (annab 
stabiilsuse). • Manustatakse 1 kord päevas. • 
Imiteerib füsioloogilise basaalinsuliini ööpäevast 
rütmi. Tagab 24 tunni jooksul stabiilse 
basaalinsuliini taseme organismis. • Tunduvalt 
väheneb hüpoglükeemia oht, sealhulgas ka öisel 
ajal.      - Keskmise ja pika toimeajaga (18-24 tundi) humaaninsuliin (Insulin glargin,  Insulin detemir)  Determiirinsuliini puhul on kompleks küllastatud rasvhappega. Glargiininsuliini B-ahela C-
terminaali on lisatud kaks arginiini, ka aminohappe vahetus. Glargiin-insuliin – 24 h toimiv 
iniminsuliini analoog, ei segata lühitoimeliste insuliinidega. 


K. Vahenõmm 2018 
      Suukaudsed vere glükoosisisaldust vähendavad ained. Nende ainete farmakokineetika, 
toimemehhanism, kõrvaltoimed, kasutamine, ravikombinatsioonide rakendamine, 
kombinatsioonid insuliiniga.  - Biguaniidid (Metformiin)  Isoleeriti harilikust kitsehernest. • Tugevdab insuliini toimet 
perifeersetes kudedes. • Inhibeerib glükoneogeneesi maksas. • 
Vähendab glükoosi imendumist peensoolest. • Suurendab 
rasvhapete oksüdatsiooni. • Langetab LDL ja VLDL taset veres.   Toimemehhanism: • Hepatotsüütides AMPaktiveeritava proteiini 
kinaasi (AMPK) aktivatsioon → glükoneogeneesiks vajalike 
geenide ekspressiooni inhibeerimine. • Efekti ilmnemiseks on 
vajalik funktsioneerivate - rakkude olemasolu. • Kõrvaldab 
hüperglükeemia, kuid ei põhjusta hüpoglükeemiat. • Võib kombineerida sulfonüüluurea 
derivaatidega, tiasolidiindioonidega või insuliiniga.   Kõrvaltoimed: • Ägedad kõrvaltoimed (doosist sõltuvad) arenevad 10 -25 %-il – kõhulahtisus, 
ebamugavustunne kõhus, iiveldus, metalli maitse suus, anoreksia. • Kroonilisel manustamisel 
vitamiin B12 ja foolhappe imendumise häired. • Laktatsidoos – 3-6 juhtu iga 100 000 haige 
kohta, suremus veelgi madalam.    - Sulfonüüluurea derivaadid (tolbutamiid – I pvk, glibenklamiid, glipisiid – mõlemad II 
pvk)  Tolbutamiidi suhteline toime kestus on lühike. 
Manustatakse 2-3x päevas. Glipsiidi suhteline toime kestus 
on keskmine ja manustatakse 1-(2)x päevas. 
Glibenklamiidi suhteline toime kestus on pikk ja 
manustatakse 1x päevas.   • Stimuleerivad insuliini vabanemist pankrease -
rakkudest (vajalik funktsioneerivate -rakkude olemasolu). 
• Vähendavad insuliini lagunemist maksas. • Stimuleerivad 
somatostatiini vabanemist ja pärsivad glükagooni 
vabanemist. • Võimalik kombineerida metformiini või tiasolidiindioonidega.  Toimemehhanism: • Blokeerivad -rakkude K + -kanali takistades sellega K+ väljavoolu. • -
rakkude depolarisatsioon. • Avanevad voltaažtundlikud Ca2+ -kanalid. • Intratsellulaarne 
Ca2+ kontsentratsiooni tõus põhjustab insuliini vabanemise intensiivistumise.  Kõrvaltoimed: • Hüpoglükeemia, s.h. kooma. – Sagedasem vanematel haigetel kaasuva 
neeruvõi maksapuudulikkusega ja pikema T1/2 ainete kasutamisel. • Iiveldus ja oksendamine, 
isu tõus, kaalu tõus. • Kolestaatiline ikterus, agranulotsütoos, aplastiline ja hemolüütiline 


K. Vahenõmm 2018 
  aneemia. • Ülitundlikkusreaktsioonid. • Disulfiraami taoline efekt (10-15 %). • 
Hüponatreemia ja vee mürgistus (neerutorukestes sarnane toime ADHle).   • Võivad suurendada suremust kardio-vask. süsteemi haigustesse. • Vastunäidustatud 
rasedatel ja rinnaga toitmise korral (läbib PB; eritub rinnapiima). Minna üle ravile insuliiniga. 
• Resistentsuse areng –Kestval kasutamisel toime nõrgeneb. –Igal aastal muutub 5-10% 
haigetest, kes algul reageerisid ravile, resistentseteks.   • Ristuv toime teiste ravimitega –Paljud ravimid tõrjuvad sulfonüüluurea derivaate välja 
sidumiskohtadelt verevalkudel ja tugevdavad nende toimet  MSPVA, alkohol. MAOI, 
bakterite- ja seentevastased ained (sulfoonamiidid, trimetoprim, klooramfenikool, 
seentevastased imidasoolid). –Alkohol põhjustab hüpoglükeemiat. –Teised hüpo- või 
hüperglükeemiat põhjustavad ravimid.    - Tiasolidiindioonid (rosiglitasoon, pioglitasoon)  • Aktiveerivad insuliinile tundlikke geene, mis reguleerivad süsivesikute ja rasvade 
ainevahetust. • Suurendavad kudede tundlikkust insuliini suhtes. • Pärsivad glükoosi 
produktsiooni maksas. • Võimalik kombineerida metformiini või sulfanüüluurea 
derivaatidega.  • Imenduvad p.o. manustamisel kiiresti. • T1/2 7 h, toimet pikendavad aktiivsed metaboliidid. 
• Maksimaalne toime saabub 1-2 kuuga. • Langeb vabade rashapete ja triglütseriidide tase. • 
LDL ja HDL tase ei muutu või tõuseb veidi. • Tavaline on kaalutõus 1-4 kg. Kaal 
stabiliseerub 6-12 kuuga.  Toimemehhanism: • Geenide transkriptsioon suurendab lipoproteiini lipaasi, rasvhapete 
transporteri proteiini jt. ainete sünteesi. • Tulemuseks adipotsüütide differentseerumine, 
lipogeneesi ning rasvhapete ja glükoosi haarde suurenemine. • Suurendab ka Na+ 
reabsorptsiooni neeru kogumistorukestes.  Kõrvaltoimed: • Hepatotoksilisus, aneemia. • Kaalu tõus • Tursed ( vastunäidustatud 
südamepuudulikkusega patsientidel). • Peavalu, väsimus, seedetrakti häired. • Kroonilisel 
manustamisel suurendavad osteoporoosist tingitud luumurdude ohtu. • Vastunäidustatud 
raseduse ja rinnaga toitmise korral.    - Inkretiinhormoonide (GLP-1) analoogid (eksenatiid)  Inkretiinhormoonid GLP-1 (glucagon-likepeptide-1) ja GIP (glucos-dependent insulinotrophic 
peptide) tekivad seedekulgla limaskesta endokriinrakkudes. • Tekivad vastusena seedetrakti 
saabunud toidule. • Indutseerivad insuliini sekretsiooni ja langetavad veresuhkru taset. • 
Lammutuvad kiiresti DPP-4 (dipeptüülpeptidaas-4) toimel.  Eksenatiid: • Seondub pankrease -rakkudel paiknevate GLP-1 retseptoritega ja mõjutab 
glükoosist sõltuvalt insuliini sekretsiooni. • Samuti vähendab glükagooni sekretsiooni, 
aeglustab mao tühjenemist, vähendab toidu tarbimist ja langetab kaalu. • Manustatakse s.c. 
enne sööki. • Kõrvaltoimed – hüpoglükeemia, seedetrakti häired, pankreatiit. 


K. Vahenõmm 2018 
  - Dipeptüülpeptidaas-4 (DPP-4) inhibiitorid (sitagliptiin, vildagliptiin)  Sitagliptiin: • Takistab GLP-1 lammutamist • GLP-1 taseme tõusu tõttu – suureneb insuliini 
vabanemine – väheneb glükagooni sekretsioon – aeglustub mao tühjenemine – väheneb 
söömine – potentsiaalselt paraneb  -rakkude talitlus • Manustatakse üks kord päevas p.o. • 
Kasutusel ka kombinatsioon metformiiniga   Kõrvaltoimed – sageli esinevad ülemiste hingamisteede infektsioonid (nohu) ja nasofarüngiit 
(nina-neelupõletik). – diarröa    -Alfa-glükosidaasi inhibiitorid (akarboos)  • Vähendavad süsivesikute seedimist ja langetavad söögijärgse glükoosi taseme. • Struktuur 
sarnaneb oligosahhariidide struktuuriga (võimelised konkureerima oligosahhariididega 
pankrease ensüümide suhtes). • Inhibeerivad pöörduvalt α-amülaasi ja αglükosidaase 
(maltaas, glükoamülaas, sukraas, dekstranaas).  • Kasutatakse koos teiste ainetega, monoteraapiana vanematel inimestel söögijärgse 
hüperglükeemiaga  Kõrvaltoimed: – diarröa, kõhupuhitus (süsivesikute seedimine on häiritud, selle tulemusel 
tekivad düspeptilised nähud. Pidada süsivesikutevaest dieeti!)    - SLGT-2 inhibiitorid (dapagliflosiin)  • SGLT vahendatud transport on aktiivne protsess, glükoos liigub konts. gradiendi vastu 
(Na+/K+ ATP-aas). • 90% glükoosist reabsorbeeritakse SGLT2 kaudu, 10% SGLT1 kaudu ja 
vabastatakse tsirkulatsiooni passiivse transpordiga glükoosi transportijate (GLUT) kaudu.  • SGLT2 on tugevalt ekspresseeritud neerudes, samas teistes kudedes ekspressioon puudub 
või on väga väike. • On vastutav glükoosi glomerulaarfiltraadist tagasi vereringesse 
imendumise eest. • Diabeediga patsientidel on suurenenud renaalne glükoosi reabsorptsioon, 
mis võib soodustada püsivat suurenenud veresuhkrusisaldust.  • SGLT2 inhibeerimisel – Glükoosi suurenenud eritumine uriiniga – Osmootne diurees ja 
süstoolse vererõhu langus – Kalorite kaotus ja kehakaalu langus  Dapagliflosiin: • P.o. imendub kiiresti ja hästi, F – 78%. • Seondub ulatuslikult valkudega 
(91%), T ½ 13 h. • Tugev, selektiivne ja pöörduv SGLT2 inhibiitor. Parandab nii tühja kõhu 
kui einejärgset glükoosi taset plasmas, vähendades glükoosi renaalset tagasiimendumist, mille 
tulemuseks on glükoosi eritumine uriini.   Kõrvaltoimed – hüpoglükeemia – pearinglus, hüpotensioon – sagenenud urineerimine, 
polüuuria, düsuuria, kuseteede infektsioonid, neerukahjustus, kreatiniini taseme tõus – Htk 
tõus, düslipideemia       


K. Vahenõmm 2018 
  Hüperglükeemilised ained (glükagoon)  Glükagoon - glükoregulatoorne hormoon, toodetakse pankreases veresuhkru languse korral; 
aktiveerib kiire glükogenolüüsi mehhanisme; indutseerib glükoneogeneesiks ja ketogeneesiks 
vajalike ensüümide aktiivsuse maksas. Stimuleerib ka lipolüüsi ja proteolüüsi. Suurendab 
südame löögisagedust ja kontraktsioonijõudu.   Glükagoon tõstab veresuhkru taset toimides G-proteiiniga seotud retseptorite kaudu. 
Manustatakse hüpoglükeemia ravis i.m, s.c või i.v.   Hüperglükeemilise toimega on ka beeta-adrenomimeetikumid ja glükokortikoidid (nende 
toimel glükoosi hulk veres suureneb ja glükogeeni hulk maksas ka suureneb).