Saarmas Nimetus Ladina keelne nimetus (Lutra Lutra) Eesti keele nimetus (Saarmas) Rahvapäraseid nimesid (Udras) Looma kirjeldus Kehamõõtmed Tüvepikkus 60...90 cm, sabapikkus 26...55 cm Kehamass 8...15 kg Pruuni värvi karv Toitumine Toidu hangib peamiselt veest. Toitub kaladest, vähkidest, pisiimetajatest jt. loomadest, kellest jõud üle käib. Suvel on peatoiduseks kalad. Sööb ka veeputukaid ja nende vastseid. Elupaik Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette. Nad võivad kasutada ka teiste loomade poolt kaevatud urge, mis asuvad veekogu ääres. Ujub ja sukeldub hästi. Tavaliselt veekogust eriti kaugele ei lähe. Levik
laiguline ja sabasuled on kitsamad. 5 1 Sinikael part külastatud http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/ANAPLA.htm 2 http://en.wikipedia.org/wiki/Mallard#/media/File:Anas_platyrhynchos_distribution_map. png 3http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=108 4http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/ANAPLA.htm 5 www.vvvs.ee/failid2/Linnud-pikemjutt.doc Toitumine Segatoiduline. Sööb veetaimede rohelisi osi, seemneid ja juurikaid, teraviljade seemneid, veeputukaid, vähilaadseid ja limuseid. 6 Rändamine Lendavad nad ära Läänemere lõuna või Põhjamere lahtistesse osadesse kui veekogud hakkavad juba kinni kasvama samas saavad sinikael pardid jääda kodumaale tänu inimeste abistavate kätega. Ta on looduses väga arg ja ettevaatlik aga linnas sööb ta kasvõi inimeste kätelt. Pardipoegade elu on väga väga raske sest jahtijaid on kõikjal kas roo-lookakk olles puu otsas või kassid ja koerad kui väiksekesed on põõsa all
rohketele kirikuteemalistele nimetustele: jõekirikisand, jõekirikhärra, jõeköster, veeköster jt. Vesipapp Massiivne pesa rajatakse kaljudele, kivide vahele või päris järsaku seinale samblast. See on külgavaga. Aprilli lõpul muneb emaslind 4...6 muna ja ka pojad haub välja peamiselt tema. Sageli peab pessa pääsemiseks lipsama eelnevalt läbi veejoa. Eriti huvitav on aga vesipapi toitumine. Nimelt sööb ta väikeseid veeputukaid või teisi veeselgrootuid, ka kalu, keda püüab veest või vee ligidalt, jõepõhja kruusa seest ja kivide alt. Vapustav on aga see, et ta võib toitu otsides pikka maad mööda jäise veega jõe põhja joosta ning seejuures ei tee ta külmast üldse mitte välja. Nii on pandud talle vanarahva hulgas nimed: jääpura, jäälind jt. Väga huvitava eluviisiga haruldase linnuna on vesipapp võetud looduskaitse alla. Vesipappust video http://www.youtube.com/watch
paistel. Kui teda häirida, kaob ta koha taas vette. Mõnes paigas elab nii palju kilpkonni, et nad on sunnitud heitma üksteise peale, moodustades niiviisi kolm-neli kihti. Kilpkonnad on kõigusoojased loomad ja päikese käes soojendades tõstavad nad oma kehatemperatuuri. TOITUMINE Punatriip-kilpkonnad on kõigesööjad, kuid vanaloomad eelistavad siiski tselluloosirikkaid veetaimi. Nad püüavad ka väikesi loomi, näiteks limuseid, ussikesi, väiksemaid kalu ja veeputukaid ning neelavad nad tervelt alla. Nagu teistelgi sookilpkonnaliikidel, puuduvad ka punatriip-kilpkonnal hambad. Kui toidupala on liiga suur, hoiab kilpkonn seda lõugadega kinni ja rebib eesjäsemetel paiknevate küüniste abil tükkideks. Närimiseks kasutab ta sarvjate lõugade teravaid servi. PALJUNEMINE Kui kevadel temperatuur piisaval määral tõuseb, on kilpkonnad paaritumiseks valmis. Isasloom vehib emase ees oma eesjäsemete pikkade küünistega, see "tants" kuulub pulmarituaali juurde
metsavöötmest, isegi 60. põhjalaiuskraadist põhja poole. Stepis ja kõrbes ta ei pesitse, kuid pesitsusalasse kuulub lai riba Hiina ja Kesk-Aasia piiril Põhja-Iraani ja Taga-Kaukaasia kaudu Põhja-Türgisse. Must-toonekurg on Eestis harv haudelind, kelle arvukust hinnatakse 75 paarile. Must-toonekure arvukus langeb: "Loomade elu" hindas tema arvukust 120–150 haudepaarile. Must-toonekurg eelistab loomset toitu. Põhiliselt sööb ta kalu pikkusega kuni 25 cm, konni ja veeputukaid, harva sisalikke ja veetaimi. Toituma lennatakse kuni 5 km, erandjuhtudel kuni 10 km kaugusele pesast. Juttselg-kärnkonn Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Epidalea calamita, endise ladinakeelse nimega Bufo calamita) on kärnkonlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Kõre elupaigad on teistsugused kui teistel meie konnadel - nimelt asustab ta peamiselt rannikualasid, taludes vabalt ka riim- ning soolast vett. Eestis leidub kõret Pärnu lahe rannikul
Ohustatus ja kaitse: Ei kuulu kaitstavate liikide hulka. Sinikael-part Levik: Levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on üldlevinud haudelind. Toit: Segatoiduline. Sööb veetaimede rohelisi osi, seemneid ja juurikaid, teraviljade seemneid, veeputukaid, vähilaadseid ja limuseid. Pesitsemine: Pesa ehitatakse enamasti vee lähedale. Tavaliselt paikneb pesa kuivades kohtades maapinnal, olles hästi varjatud põõsaste jne poolt. Munemine algab aprillis, massiline munemine toimub mais. Täiskurnas on 8...11 muna. Ohustatus ja kaitse: Ohustavaks on eelkõige veekogude reostumine. Looduskaitse alla ei kuulu. Siidisaba
harjumus on see, et ta märgistab oma territooriumi väljaheidetega. Emaste ja poegade käsutuses on väiksem ala, mis asub isase territooriumil. Saarmas on suhteliselt mänguhimuline loom. Talvel meeldib talle mööda lumiseid nõlvu alla liuelda. Suvel on talle meelepärane tuua veepõhjast kivikesi välja või mütata mõne puunotiga vees. Saarma põhitoiduks on kalad. Ta sööb põhiliselt kergesti kättesaadavaid kalu. Eriti meeldivad talle angerjad. Kuid saarmas sööb ka vähke, veeputukaid, linde, konni ja võimaluse korral ka jänesepoegi. Saarmad, kes elutsevad mererannal, toituvad ka krabidest ja kaladest. Saarmas saab vees väga osavalt liikuda. Saarmas peab kaladele jahti nii, et ajab nad kusagile pimedasse nurka. Seal haarab ta kala oma hammaste vahele. Saagi söömiseks tuleb ta veest välja. Saarmapojad õpivad ujuma kaheteistkümnenädalastena, kui neile on kasvanud selga esimene mitte märjaks saav karvkate.
Emaslind muneb maikuus pessa kahepäevaste vahedega 4-6 muna., mida mõlemad vanemad vaheldumisi umbes 25 päeva jooksul hauvad. Pisikesed pütipojad hüppavad pärast koorumist vanematele selga ning niimoodi sõidetakse mööda järve ringi ja otsitakse toitu. Pojad iseseisvuvad alles 10-11 nädala pärast. · Toidulaud. Tuttpüttide toidulaua katavad suures osas kalad kuid kõrvale võetakse ka vähilisi ja veeputukaid. · Arvukus. Eestis arvatakse pesitsevat umbes 2000-3000 paari tuttpütte. · Iseärasused. Tuttpütt on meie suurim pütiline.
Kõik see on aluseks tema rohketele kirikuteemalistele nimetustele: jõekirikisand, jõekirikhärra, jõeköster, veeköster jt. Massiivne pesa rajatakse kaljudele, kivide vahele või päris järsaku seinale samblast. See on külgavaga. Aprilli lõpul muneb emaslind 4...6 muna ja ka pojad haub välja peamiselt tema. Sageli peab pessa pääsemiseks lipsama eelnevalt läbi veejoa. Eriti huvitav on aga vesipapi toitumine. Nimelt sööb ta väikeseid veeputukaid või teisi veeselgrootuid, ka kalu, keda püüab veest või vee ligidalt, jõepõhja kruusa seest ja kivide alt. Vapustav on aga see, et ta võib toitu otsides pikka maad mööda jäise veega jõe põhja joosta ning seejuures ei tee ta külmast üldse mitte välja. Nii on pandud talle vanarahva hulgas nimed: jääpura, jäälind jt. Siiski on vesipapil olemas ka teatavad kaitsemehhanismid nahklappide näol, mis katavad tema kõrvaalasid ja nokal olevaid ninasõõrmeid.
olla mõne teist liiki kiskja toiduobjekt. Sel viisil moodustub kiskahel, mille viimaseks lüliks on tippkiskja. Näiteks kisklusega on tegemist tiigilendlase toitumises, tema peamiseks toiduks on väiksed putukad nagu sääsed ja kihulased. Kiivitaja toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest, limustest, vihmaussidest, hulkjalgsetest. Tihti sööb ta mardikaid. Ta sööb kaerasorisid ja rohutirtse. Must-toonekurg eelistab loomset toitu: peamiselt kalu, aga sööb ka konni, veeputukaid, harva roomajaid ja veetaimi. Tutka peamiteks toiduobjektideks on selgrootud loomad, vahel harva ka taimeseemned. Valge-toonekurg, erinevalt mustast toitub kõigest, millest jõud üle käib ja mida on saada: vihmaussid, putukad, hiired, mutid, konnad, maod. Tikutaja toitub putukatest, nende vastsetest, ussidest, taimeseemnetest. Konkurents Konkurents on subjektide püüdlemine eesmärgi (ühise ressursi) poole olukorras, kus ühe edu tähendab teise ebaedu
madalseis. Mida jäälind sööb? Põhitoit on väikesed, kuni seitsme sentimeetri pikkused kalad: lepamaim, ogalik, viidikas, trulling, rünt ning suuremate kalade maimud. Mõnikord haarab jäälind ka kuni 10 cm pikkuse kala, ent ei kugista seda alla; on märgatud, etg ta võib sellise kala mitmeks tükiks rebida ja lennuvõimestunud poegadele sööta, ent enamasti jääb liiga suur kala kasutamata. Vähem süüakse vesikakandeid, veeputukaid ja putukavastseid; viimaseid, sealhulgas isegi puruvanakesi viiakse väikestele poegadele. Toidujäänuste hulgas on leitud ka väikeste 11 konnade luid. Seedumata toidujäägid, nagu kalaluud, putukate kitiinosised öögitakse välja 8 10 mm läbimõõduga ja kuni 20 mm pikkuste räppetompudena. Toitu varitsedes istub jäälind mõnel vee kohale ulatuval oksal, harvem veest välja ulatuval
annaabi.ee 
