Veekonn Eesti keeles veekonn ja ladinakeeles Rana esculenta L. Sugukond on kahepaiksed Pikkus umbes 9 kuni 11 cm välimus nad on salatirohelist või sidrunikollast värvi, mustade laikude ja kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on vägabosavad ning vilkad elukad ning volksavad vette niipea, kui kellegi same kuulevad.Seetõttu on veekonni raske näha Toitu püüab peamiselt maismaal. Suure osa toidust moodustavad putukad, mardikad, kahetiivalised, kiilid ja sipelgad
Järvekonn (Rana ridibunda), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn - kahe eelmise fertiilne hübriid(Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Välimuselt on kõik kolm konnaliiki ülimalt sarnased, suisa nii sarnased, et asjatundmatu inimene liigitaks need kolm üheks ja samaks liigiks. Kolme konnaliigi uurimisel, kasutades kolloidosakeste uurimist elektriväljas on avastatud, et kaks vanemliiki on geneetiliselt siiski erinevad ning ühtlasi tõestas mikroelektroforees, et veekonna puhul on tegemist tiigikonna ja järvekonna hübriidiga. Jääaja jooksu arenesl tiigikonna ja järvekonna ühisest eellasest kaks eraldiseisvat liiki, mis olid siiski geneetiliselt piisavalt sarnased fertiilse hübriidi loomiseks. Veekonnade omavahel sigimisel saadud järglased on paraku tihti moondunud, seega ei ole olemas puhast veekonnade populatsiooni. Noormaalse välimusega veekonna saab tavaliselt emase veekonna paaritamisel ühe vanemliigi järvekonna või tiigikonna isasega.
Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru. Venemaal Luugas on uuritud tiigikonnade vanust. Selgus, et alla 1 aasta vanad olid konnadest 37,8%, 1-aastased 13,4%, 2-aastased 23,9%, 3-aastased 18,2%, 4- aastased 5,7% ning vanemad 1%. Seetõttu võib tiigikonna keskmiseks elueaks pidada 4 aastat, kuigi Volga-Kaama looduskaitsealal on mõõdetud konna elueaks ka 12 aastat (4). Joonis 3. Tiigikonna levila Veekonn- Paljudes keeltes nimetatakse veekonna söödavaks konnaks (5). See tuleb sellest, et kui süüakse konnakoibi, siis kõige sagedamini on selleks konnaks veekonn. Veekonnade seas on sugude vahekord ebavõrdne: emaseid on 68,6% ja isaseid 31,4% (4). Veekonn on levinud Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel, Lõuna-Prantsusmaal ja Balkani poolsaarel. Inglismaale viidi ta sisse 19. sajandil Prantsusmaalt ja Itaaliast. Venemaale ulatub veekonna levila kiiluna, mille tipp on Volga keskjooksu idakaldal (5). Veekonn on levinud ka
Koos talvitunud konnad siirduvad ühiselt kudemispaikadesse - toimub konnade kevadränne. Rohukonnad on kevadel esimesed kudejad. Täpne kudemisaeg sõltub sellest, kui soe ilm parasjagu on. Tavaliselt võib isaste rohukonnade pulmaaegset nurruvat krooksumist kuulda aprilli teisel poolel. Rohukonnad koevad suurte seltsingutena, kuhu võib kuuluda sadu loomi, nende kudu paikneb tihedasti koos. Umbes kuu -poolteist pärast koorumist hajuvad nad üle kogu veekonna laiali ja hakkavad elama ühekaupa. Tavaliselt jätkub kasvamine juuni lõpuni, seejärel langeb kulleste massi juuredekasvu kõver järsult allapoole. Nende keskmine eluiga on 4-5 aastat, kuid on teada juhtumeid mil rohukonnad elasid vangistuses kuni 18-aastaseks. Konnad on toiduks paljudele loomadele ja lindudele, nende peamisteks vaenlasteks on siil, mäger, saarmas, rebane, herilaseviu, konnakotkad ja toonekured. Peamiseks ohuteguriks on soodsate
metsatukki või veesilmi, mis ei oleks üksteisest kaugemal kui 1 km. Enamiku kahepaiksete liikumisraadius oma kudemisveekogu ümber on nimelt 0,6...1 km. Eestis on kõik 11 kahepaikseliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt Looduskaitsealused kahepaiksed Eestis. Veekonn Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Nagu nimigi ütleb, on nad seotud veega, ning seda kogu oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on väga osavad ning vilkad elukad ning volksavad vette niipea, kui kellegi samme kuulevad. Seetõttu on veekonni raske näha.
Tähnikvesilik on väike, 8...11 cm pikkune sabakonnaline, kellel on pikk saba, mis moodustab poole kogu kehapikkusest. Nagu nimigi ütleb, on tähnikvesiliku oliivpruuni selja ja kollaka kõhualusega keha kaetud tumedate täppidega, mis moodustavad erinevaid mustreid. Looma nahk on sile või peensõmerjas. Ladina keelne nimetus Triturus cristatus Veekonn Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Nagu nimigi ütleb, on nad seotud veega, ning seda kogu oma elu, sünnist surmani. Maismaale ronivad nad vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis hoiduvad nad enamasti kaldaäärsesse taimestikku, kus on piisavalt niiske ja varjuline. Nad on väga osavad ning vilkad elukad ning volksavad vette niipea, kui kellegi samme kuulevad. Seetõttu on veekonni raske näha. Ladinakelne nimetus Triturus vulgaris
Tihti koevad harivesilikuga samades veekogudes. Pruunid konnad – rohukonn ja rabakonn: Elutsevad niitudel ja metsades. Rohukonn on suurem kui rabakonn. Need liigid on kevadel üheks esimesteks kudejateks, kudu on pallikujuline. Pärast kudemist tegutsetakse maismaal. Rohukonn ja rabakonn on Eestis väga laialt levinud. Video - rohukonna kudu arenemine: http://www.arkive.org/common-frog/rana-temporaria/video-09b.html Rohelised konnad: Keerukas taksonoomiline rühm. Nimelt on veekonna puhul tegemist juba pärast viimast jääaega tekkinud hübriidse vormiga, kelle tunnused on väga varieeruvad, sarnanedes kord ühele, kord teisele vanemliigile (tiigi- ja järvekonnale). Täpsemaks määramiseks peaks kasutama keha ja jalgade pikkuse suhtarve. Rohelistele konnadele on iseloomulik veeline eluviis. Isastel on välised kõlapõied. Koevad hilisemal ajal (mai lõpp-juuni), häälitsevad valjult. Värvus varieerub – rohekad, pruunikad, võivad esineda triibud, laigud ja täpid
7.Levila e. areaal. Populatsioonidevahelised barjäärid. Igal liigil on oma levila ehk areaal maa-ala, kus teda looduses leida võib. Levila piires on enamasti liigi asustus ebaühtlane. Kõik elupaigad liigi levila ulatuses ei ole sobivad liigi eluks. Tihti on liik levinud oma areaali piires justkui saarekestena eraldi elavate populatsioonidena. 8.Millised näitajad ja kuidas iseloomustavad populatsiooni? Populatsiooni arvukust iseloomustab isendite arv populatsioonis. Näiteks veekonna arvukus tiigis on 20 isendit. Populatsioonitihedust näitab isendite arv pinnaühikul. Oleneb sündimusest ja suremusest, toidu kättesaadavusest, valgusest, temperatuurist, haigused, vaenlased. Mida suurem on konkurents seda suurem on populatsioonitihedus. Populatsioonide areng sõltub vauselisest ja soolisest koosseisust.(kasvav, stabiilne, kahanev). Populatsiooni kasvu- arvukuse või tiheduse muutust ajas näitab populatsiooni kasvukõver. 9
imetajaid, nagu mügrit, ondatrat, kobrast, saarmast. Võrtsjärve kalastik koosneb 35 liigist. Arvukaimad kalaliigid järves on haug, angerjas, latikas ja koha. Linde on Võrtsjärvel nähtud rohkem kui 200 liigist, millest ligi 140 on haudelinnud. Viimastest omakorda 56 pesitseb vahetult järvel. Liigirikkaimad seltsid on kurvitsalised, värvulised ja hanelised. Kahepaiksetest on Võrtsjärves kohatud kuut liiki: tähnikvesilikku, kärnkonna, rohukonna, rabakonna, veekonna ja tiigikonna. Kogu Võrtsjärve keskmine kalasaak on üle 400 tonni aastas, millest hea toidukala osakaal moodustab ca 60-70%. 6 Võrtsjärve kaldad on enamasti madalad - lõunaosas soised, põhjaosas liivased. Idakallas on aga suhteliselt kõrge. Võrtsjärve taimestik koosneb umbes 600 taksonist. Suurtaimi on üle 100 liigi. Kõige tavalisem on tähk-vesikuusk. Sellele järgnevad harilik pilliroog, järvkaisel, kollane vesikupp ja kaelus-penikeel
ja inglased hakkasid asustama idarannikut, praegust USA. Pärast seda 200 aasta jooksul igavesti toimus võimuvõistlus: alguses prantsuslaste ja britaanlaste vahel, pärast – britaanlaste ja ameeriklaste vahel. Viimased olid jaganud võimu selles piirkonnas ja panid alguse selle ilusa ja peaaegu asustamata koha muutumisele miljonite inimeste koduks ja töökohaks (12). 2.3. Järvede piirkonna areng Järvede piirkonna areng toimus mitmes suundades, kasutades palju veekonna ressursse ära. Veeteed muutusid kaubateedeks ja on kasutatud kalapüügi jaoks. Maismaad, mis oli rikkad toiduga, hakati kasutama saematerjali tootmiseks, siis nisu kasvatamiseks, ja pärast muu põllumajanduse jaoks. Arendatud on ka kaevandus ja töötlev tööstus (12). 2.4. Tähtsad ressursid Esimeseks tähtsaks inimeste jaoks ressursiks on muidugi vesi. Suure Järvistu järved sisaldavad 84% Põhja-Ameerika ja 21% Maailma magedat pinnavett. Enamgi veel järvede
lausa kollane, mustade laikudega seljal. 3 kollast piikitriipu seljal. Teistest rohelistest konnadest on ta eristatav oma väikese kasvu tõttu, kuid kindlamaks tunnuseks on tema valge kõht ning hästi kirkad kollased või oranzid laigud reiel, mida vee- ja järvekonnal ei ole. Veekonn III Veekonnad on meie silmapaistvaimad kahepaiksed - nad on salatirohelised või sidrunkollased, mustade laikude ja 3 kollase pikitriibuga seljal. Veekonna kõhualune on valge või kollakalaiguline. Järvekonn III Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate suuremate laikudega, 1 kollane pikitriip. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Rabakonn III Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn. pruunide konnade hulka, on värvuselt pruun või hallikas, tumedate laikude või täppidega
C-ni. Et sigimisperiood on portsjonilise kudemise tõttu suhteliselt pikk, siis võib isasloomade käreda häälega antavat kontserti kuulda pea pool suve. Selleks, et krooksumine kaugemale ja valjemini kõlaks, pungituvad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega. Isasloomadele kasvavad pulmadeks eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid - pulmatüükad. Üldjoontes sarnaneb tiigikonna eluviis, sigimine ja areng veekonna eluga. Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Järvekonn Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks on
· Arvukus Arvukuse kohta andmed puuduvad. · Elupaik ja -viis Talvituvad maismaal, enda kaevatud urus. · Toitumine Toitu püüab peamiselt maismaal. Toituvad peamiselt putukatest - mardikatest ja kahetiivalistest. Tiigikonn Rana lessonae Camerano · Sigimine Täpsed andmed puuduvad, kuid üldjoontes on sigimine ja areng tiigikonnal ja veekonnal sarnased. · Areng Andmed tiigikonna arengu kohta on lünklikud, üldiselt sarnaneb see veekonna arengule. · Koht ökosüsteemis Kullestest toituvad nastikud, kured, pardid, kajakad; täiskasvanud loomadele on vaenlasteks konnakotkad, rebased, saarmad, kured, kaladest säga ja koha. · Ohustatus ja kaitse Ohustab sobivate elupaikade vähenemine või nende reostumine inimtegevuse tõttu. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Järvekonn Rana ridibunda Pallas Järvekonn Rana ridibunda Pallas · Kehamõõtmed
Rohukonn talvitab vees, rabakonn kuival. Nn rohelised konnad – tiigikonn, veekonn ja järvekonn (elavad veekogudes ja nende lähiümbruses seltsingutena, nad tegutsevad päeval. Talvitavad vees. Järvekonn (pikkus kuni 15 cm) toodi 1925 Irboska lähedalt Raadi järve. 1950. aastateni leiti üksikuid isendeid Emajõe luhalt. Järgnevatel aastakümnetel ei kohatud järvekonni kordagi, kuid 1997 tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks. Tiigi- ja veekonna on mitmel pool Mandri-Eestis. Poola herpetoloogi Laszek Bergeri järgi (1967) ei olegi veekonn iseseisev liik, vaid sigimisvõimeline hübriid, kes kujunes välja tõenäoliselt pärast viimast jääaega emaste järvekonnade ja isaste tiigikonnade ristumise tulemusena. Eestis moodustavad tiigikonnad liigipuhtaid kooslusi (Lääne-Eestis) ja koos veekonnaga segakooslusi (Kesk- ja Lõuna-Eestis). Ohustatud ja kaitsealused kahepaiksed Eesti punases raamatus (1998) on 2
annaabi.ee 
