Jaan Tõnissoni valitsuse valusad otsused viisid Eesti 1930ndate aastate majanduskriisist välja, kuid tema isiklik populaarsus langes. Uues olukorras tõusis Jaan Tõnisson demokraatliku opositsiooni liidriks. Poliitiline karjäär 1938.a valimistel sai Tõnisson suure ülekaaluga Riigikogusse, kus jätkas võitlust demokraatia täieliku taastamise eest. Paraku okupeeris NSVL Eesti 1940.a Tõnisson organiseeris nõukogude parlamendi valimistel vastaskandidaatide esitamist. 1940.aasta sügisel Jaan Tõnisson arreteeriti ning anti kohtu alla. Elu lõpp Täpsed andmed Jaan Tõnissoni saatusest puuduvad. Tema surmast on arvukalt legende. Kõige usutavama versiooni kohaselt lasti Jaan Tõnisson maha Tallinnas 1941.aasta juuli esimestel päevadel. Tema aateline poliitika innustas terveid põlvkondi ka kõige raskematel aegadel seisma vastu survele ning jääma oma vaimus vabaks. Perekond
Paraku polnud sellel lootusel tollal määratud täituda 1940.aastal okupeeris N. Liit Eesti täielikult. Jaan Tõnisson püüdis sel hetkel mõjutada president K. Pätsi kasvõi sümboolselt sissetungijale vastupanu osutama, kuid president oli juba otsustanud vastupanuta alistuda. Jaan Tõnissonile polnud tegevuseta istumine aga sobilik. 1940.aasta suvel algatas ta ulatusliku aktsiooni, organiseerides nõukogude parlamendi valimistel vastaskandidaatide esitamist kommunistlikele kandidaatidele. Loomulikult ei saanud selline tegevus kaua kesta. 1940.aasta sügisel Jaan Tõnisson arreteeriti ning anti kohtu alla. Uurimisel pidas Jaan Tõnisson end üleval nagu ikka väärikalt, temalt ei õnnestunud välja pressida ei kahetsust ega ülestunnistusi teiste poliitikute kohta. Täpsed andmed Jaan Tõnissoni saatusest puuduvad. Tema surmast on arvukalt legende, kuid
toodud osalejatega meeleavalduse, mille kigus dikteeriti president Konstantin Ptsile uue valitsuse koosseis, mille juhiks sai Johannes Vares. 5. juulil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati kehtivat igust rikkudes vlja erakorralised Riigivolikogu valimised. Riigikogu teise koja Riiginukogu moodustamine jeti ra. Nukogude vimu poolt organiseeritud Ttava Rahva Liidu poolt "videtud" valimisi on kritiseeritud laialdaste rikkumiste prast (muuhulgas valimistulemuste vltsimine ning vastaskandidaatide terroriseerimine). Valimised toimusid 14. ja 15. juulil. Riigivolikogu kuulutas 21. juulil 1940 Eesti Vabariigi Eesti Nukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks[1] ja esitas NSV Liidu lemnukogule palve vtta Eesti NSV vastu Nukogude Liitu[2]. 6. augustil 1940 otsustas Nukogude Liidu lemnukogu Eesti NSV, Lti NSV ja Leedu NSV Nukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu vastu vtta. Baltimaad olid tielikult annekteeritud ja inkorporeeritud.
Molotov- Ribbentropi paktiga 1939.aastal Nõukogude Venemaa mõjusfääri arvatud Eesti sõlmis Venemaaga nn. baaside lepingu ning 1940.aastal okupeeris N.Liit Eesti täielikult. Jaan Tõnisson püüdis sel hetkel mõjutada president K.Pätsi kasvõi sümboolselt sissetungijale vastupanu osutama, kuid president oli juba otsustanud vastupanuta alistuda. Jaan Tõnissonile polnud tegevuseta istumine aga sobilik. 1940.aasta suvel algatas ta ulatusliku aktsiooni, organiseerides üle maa vastaskandidaatide esitamist kommunistlikele kandidaatidele nõukogude nukuparlamendi valimistel. Nõukogude võimud olid sunnitud vastaskandidaadid valimistelt jõuga eemaldama, demonstreerides sellega maailmale oma eba-demokraatlikku olemust. Loomulikult ei saanud selline tegevus kaua kesta. 1940.aasta sügisel Jaan Tõnisson arreteeriti ning anti kohtu alla. Uurimisel pidas Jaan Tõnisson end üleval nagu ikka väärikalt,
ainupartei kätte (N Liit, fasistlik Itaalia, Põhja Korea jt.) peeti või peetakse valimisi üksnes silmapetteks, jätmaks muljet, et seal kuulub võim rahvale ja viimane armastab palavalt oma juhte. Ebademokraatlikel valimistel ei saa harilikult vastaskandidaadid osaleda või kui saavad, siis on nende tegevus oluliselt kitsendatud (ei saavõrdsetel alustel esineda raadios ja televisioonis jne.). Et rääkida vabadest valimistest peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1)opositsioon ehk vastaskandidaatide ja parteide osalemise võimalus võrdsetel alustel võimuloleva partei või parteiga; 2) valimised peavad olema perioodilised (teatud kindla aja järel), et rahvas saaks vajaduse korral valida uued parteid ja isikud, kui endised ei ole suutnud oma tegevust õigustada; 3) valimised peavad olema üldised ehk massilised, mis tähendab seda, et enamus täiskasvanutest elanikest peab saama nendel osaleda (vanasti kehtisid mitmesugused piirangu ehk tsensused
nukuvalitsusel vabriku ja maatööliste ning pahempoolse haritlaskonna seas üpris palju toetajaid, ent rahva enamus suhtus uutesse võimudesse erapooletust üha enam asendava vaenulikkusega. 5. juulil saatis VaresBarbaruse valitsus kehtivaid seadusi eirates laiali Riigikogu ning kuulutas välja ennetähtaegsed üldvalimised. Farsiks kujunenud "valimistel" kogusid ühte valimisplokki koondatud kommunistid ja nende toetajad (vastaskandidaatide esitamine ei olnud võimalik) võimude teatel 92,9% häältest. Esimeste sammudena otsustas uus "parlament" kuulutada välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) ning taotleda selle vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. 6. augustil 1940 viis Moskva anneksiooni lõpuni: NSV Liidu Ülemnõukogu võttis ENSV NSV Liidu koosseisu. ENSVs kehtestati uus konstitutsioon ja Nõukogude seadused, suuremad tööstusettevõtted, pangad, kaubandusettevõtted, laevad, suuremad elumajad jne.
Opositsioon oli hellitanud lootust, et seoses Rahvuskogu valimistega taastatakse erakondlik tegevus. Saatsid märgukirja, kus nõudsid kohe demokraatia taastamist. Opositsioon boikoteeris Rahvuskogu valimisi. Erakondade tegevust ei lubatud, parlamendi valimised luhtusid opositsiooni jaoks taas. Kaitseseisukorra kehtivuse korral oli aga nüüd võimalik esitada ka op. kandidaate. Ühisliikumise nime all tulid välja vasaksotsialistid, vab. sõjalased, töölised, Keskerakond ja Asunikud. Kui vastaskandidaatide ülesseadmist lubati ilma piiranguteta, siis seda enam piirati opositsioonilist valimiseelset propagandat. Ajakirjanduses keelati valitsuse ja Rahvarinde igasugune kritiseerimine. Ajalehed ei tohtinud avaldada isegi 29 opositsioonikandidaatide nimesidki, rääkimata agitatsioonist nende kasuks. Vaid ridade vahelt sai midagi öelda. Valimiseelsete koosolekute pidamine ka keelatud. Rahvarinne oma
Opositsioon oli hellitanud lootust, et seoses Rahvuskogu valimistega taastatakse erakondlik tegevus. Saatsid märgukirja, kus nõudsid kohe demokraatia taastamist. Opositsioon boikoteeris Rahvuskogu valimisi. Erakondade tegevust ei lubatud, parlamendi valimised luhtusid opositsiooni jaoks taas. Kaitseseisukorra kehtivuse korral oli aga nüüd võimalik esitada ka op. kandidaate. Ühisliikumise nime all tulid välja vasaksotsialistid, vab. sõjalased, töölised, Keskerakond ja Asunikud. Kui vastaskandidaatide ülesseadmist lubati ilma piiranguteta, siis seda enam piirati opositsioonilist valimiseelset propagandat. Ajakirjanduses keelati valitsuse ja Rahvarinde igasugune kritiseerimine. Ajalehed ei tohtinud avaldada isegi 29 opositsioonikandidaatide nimesidki, rääkimata agitatsioonist nende kasuks. Vaid ridade vahelt sai midagi öelda. Valimiseelsete koosolekute pidamine ka keelatud. Rahvarinne oma
Valimisplatformis nõuti tugevat liitu kahe riigi vahel, majandusliku olukorra paranemist. Rahvuslikud ringkonnad esitasid 66 vastaskandidaati, enamasti nende valmisplatformid tühistati või sunniti neid oma kandidatuur tagasi võtma, alles jäi vaid üks vastaskandidaat ühes valimisringkonnas. Valimised toimusid 14.-15. juulil. Teatati, et Eesti Töötava Rahva Liit 92,8% hääletamisel osalenuud arvust. Et seda saavutada oli kõikide vastaskandidaatide kandideerimine tühistatud, jaoskondades - 26 - võltsiti valimistulemusi, hirmutati inimesi tulema valimistele, hääli käidi otsimas Punaarmee autodega, valimiste juures kasutati ka santaazi. 12. Eesti kuulutamine nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks Juuli alguses saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja ennetähtaegsed "valimised". Põhiseaduse järgi
seoses Rahvuskogu valimistega taastatakse erakondlik tegevus. 1) Saatsid märgukirja, kus nõudsid kohe demokraatia taastamist. 2) Opositsioon boikoteeris Rahvuskogu valimisi. Erakondade tegevust ei lubatud, parlamendi valimised luhtusid opositsiooni jaoks taas. 3) Kaitseseisukorra kehtivuse korral oli aga nüüd võimalik esitada ka opositsiooni kandidaate. Ühisliikumise nime all tulid välja vasaksotsialistid, vabadussõja sõjalased, töölised, Keskerakond ja Asunikud. Kui vastaskandidaatide ülesseadmist lubati ilma piiranguteta, siis seda enam piirati opositsioonilist valimiseelset propagandat. Ajakirjanduses keelati valitsuse ja Rahvarinde igasugune kritiseerimine. Ajalehed ei tohtinud avaldada isegi opositsioonikandidaatide nimesidki, rääkimata agitatsioonist nende kasuks. Vaid ridade vahelt sai midagi öelda. Valimiseelsete koosolekute pidamine ka keelatud. Rahvarinne oma agitaatoritega aga nautis täielikku propagandavabadust
annaabi.ee 
