Sisemaisest kaubandusest mindi üha enam rahvusvahelisse kaubandusse. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Eestlastest kaupmehed rändasid Eesti piirkonnast välja, et kaubitseda välismaal. 12. sajandil hakkas Eesti teedel kohtama rohkem saksa kaupmehi. Peamiselt tegeldi vahetuskaubandusega. Eestlastel olid vahetuskaubanduseks soodsad tingimused asukoha pärast. Kujunesid esimesed varalinnalised asulad nagu Tartu. Eestlased arenesid perioodide kulgemisel palju ja koos nendega arenes ka kaubandus. Suhted naabermaadega soodustasid kaubandust. Kaubavahetus osutus Eestis üsna tulusaks asukoha ja soodsate tingimuste tõttu.
Suhtlus:liivlased,kurelased,soomlased-suhted väga head.Lõuna-aega-ajalt tülid. Latgalitega sagedased tülid,latgalilid said rohkem kahju. Leedulased korraldasid mitmeid rüüsteretki.12.saj.Rootsi/Taani katsed Eestit alistada,rahvast ristida- erilisi tulemusi polnud.Eestlased muutusid aktiivsemaks rüüsteretkede sooritamisel merenaabritele.12.saj teisel poolel venelaste ja eestlaste vahel palju sõdimisi. Riikluse algete teke-sisemaine kaubitsemine,hakkasid kujunema varalinnalised asulad;küla-kihelkond-maakond.Muinasaja lõpul olid märgatavad mõningad maakondade ühistegevuse püüded,algamas oli eesti rahva kujunemisprotsess,kirjalikes allikates ühisnimetused ,,eesti","eestlased",võis toimuda ühiskonna kihistumine,tugev sõjaline hoiak.Maakondade kaart õpikust. Muinasusundi eripära-meil on võrreldes naaberrahvaste muinasusunditega väga vähe suuremaid/tähtsamaid kõrgjumalaid.Põhimõisted olid
Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatootmiskeskused. Tähtsal kohal oli relvaseppade poolt valmistatud toodang. Muinasaja lõpul valmistati rohkesti ka pronksehteid ning läksid moodi hõbeehted. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. Sisse veeti hõbedat, pronksi, rauda, soola, relvi, riideid; välja aga karusnahku ja vaha. Novgorodi ja selle ümbrust varustati viljaga. Kaubateede ristumiskohtades kujunesid varalinnalised asulad näiteks Tartu. Eestlased elasid ristpalkhoonetes, mis jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks. Elamutel puudus korsten. Järk-järgult hakkas kujunema rehielamu, mis sai järgmistel sajanditel eestlastele iseloomulikuks nii elu kui tootmishooneks. Lääne, Kesk ja Põhja-Eestis ning Saaremaal elati sumbkülades, kus talud paiknesid tihedalt koos, Ida-Eestis ridakülades, Lõuna-Eestis aga hajakülades.
Henriku Liivimaa kroonika nimetab Raikkülas (Rapla mk) toimunud mk-de vanemate iga-aastaseid ühisnõupidamisi. Vastavalt piirkonna maastiku iseärasustele kujunesid välja erinevad külatüübid: sumbkülad Lä-, Kesk-, Põ-Eestis ja Saaremaal. Sellises külas paiknesid talud ümbritsetuna põldudest tihedalt koos ümber külatanuma. Ridakülad Ida-Eesti voortel. Hajakülad Lõ-Eesti künklikul maastikul. Tähtsamate kaubateede ristumiskohtadesse kujunesid linnuste juures välja ka suuremad varalinnalised asulad - aolinnad , kus elasid oma käsitöötoodangut pakkuvad käsitöölised ja piirkonda külastavad kaupmehed. Muinasaja lõpu aolinnadeks loetakse Tallinnat (Lindanise), Tartut (Tarbatu) ja Otepääd. Muinasaja ühiskonnakihid: 11.-12.saj oli Eesti elanikkond suhteliselt ühtne. Suurema osa tollasest elanikkonnast (u 120 – 150 tuhat inimest) moodustasid vabad põlluharijatest ja maaomanikest lihtkogukondlased. Koos arutati tähtsamaid küsimusi rahvakoosolekutel, rajati
Kolmeväljasüsteem (ühele põllule talivili, teisele suvivili ja kolmandale kesa). Tegeleti ka loomapidamisega, küttimise, kalapüügi ja metsamesindusega. Kujunesid välja rauatootmiskeskused. Silmapaistev oli relvaseppade toodang. Tehti pronksehteid, hõbeehteid. Rahvusvaheline kaubandus kerkis esile. Tegeleti vahetuskaubandusega ja vahenduskaubandusega. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvu ja luksuskaupa. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Tekkisid esimesed varalinnalised asulad, mis tekkisid tähtsamate teede ristumiskohtadesse. Elamuks oli suitsutuba (rehielamu eeskäija), mida kasutati ka vilja kuivatamiseks. Seda köeti ilma korstnata kerisahjuga. Erinevad külatüübid: sumbküla (Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal), ridakülad (Ida-Eesti voortel), hajakülad (Lõuna-Eesti). Haldusüksusteks kihelkonnad ja maakonnad (Virumaa, Rävala, Ugandi, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Sakala).
Raua eelis: vastupidavam kui pronks ning lihtsam töödelda ja tööriistad saavad teravamad. Kooselu Elati üksikperedena, kuid olid tekkinud jõukad talud varanduslik kihistumine. Asulate iseloomustus Talud moodustasid küla, mis kuulus mingi linnuse piirkonda linnus- asula kompleks. Külad ühinesid kihelkondadeks ja need maakondadeks. Rauaaja lõpul tekkisid esimesed varalinnalised asulad ehk aolinnad. Elatus- ja tegevusalad a) Karjakasvatus (lambad, kitsed, sead) b) Põlluharimine: 1) hakati kasutama kahevälja süsteemi; 11.sajandil kolmevälja süsteemi, sest kasutusele tuli talirukis (vastavalt 1. vili,kesa;; 2. kesa, talivili(rukis), suvivili) 2) puuadrale tehti rauast ots
- Pronksehted, hõbeehted (hõbesepad) - Savinõud potikedra kasutuselevõtt Kaubavahetus - Kaubitsemine lähinaabritega ulatuslikumaks, kaubareisid ulatus ka kaugemale (Pihkvasse,Novgorodi jne) - Saksa kaupmehed - Vahetuskaubandus sisse toodi hõbedat, pronksi, rauda, soola, relvi, peenemaid riidesorte, luksuskaupu; välja viidi karusnahku, vaha - Vahenduskaubandus kaupa osteti ka edasimüügiks - Hõbe üldtunnustatud vahetuväärtuseks - Varalinnalised asulad kesksed linnused, asulad, kus teed ristusid, kaubitsemiskohad nt Tartu Elamud ja külad - Elati valdavalt maal - Elamu palkidest hoone, ahjuga köetav tuba koda, vilja kuivatati ahjuga toas e rehes hakkas kujunema universaalne rehielamu ( nii elu- kui ka tootmishoone) - Moodustusid külad Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eesti sumbkülad (talud keset põldu tihedalt koos), Ida-Eestis ridakülad (talud ridamisi),
Küttimine ka teisejärguline. Eriti Lõuna-Eestis levinud metsmesindus, tarud olid metsas, inimestel koht teada. Mesi oli ainus magus. Käsitöö tehti suuresti kodus, üksikutel aladel olid kujunenud eraldi käsitöölised: sepad (nõudis eraldi oskusi, valmistasid tööriistu ja relvi, pronksi-/hõbedasepad valmistasid ehteid), pottsepad (11.saj hakati Eestis kasutama potiketra, selle kasutamine nõudis ka rohkem oskusi. Olid kujunenud välja ka varalinnalised asulad eeskätt kaubateede ristumiskohtades, seal elas ka käsitöölisi. Osades kujunesid välja linnad (Tartu, Viljandi), osadest ei kujunenud (Otepää, Lihula, Varbola). Linnu olemas polnud siis! Eestit läbis kaubatee, mis ühedas Lääne-Euroopat Venemaaga. Venemaal oli kaks keskust, Pihkva ja Novgorod. Lääne poolt said sageli alguse Ojamaalt e Gotlandilt. Läänest itta liikus sool, pronks, hõbe, relvad. Idast läände karusnahk, vaha. Eesti aladel enamasti
tingmusel, et ta ei rajaks sinna linnuseid. Taani võim Põhja-Eestis kestis kuni Jüriöö ülestõusuni 1343-1345.a ja lõppes 1346 kui Taani kuningas müüs Pühja-Eesti ordule. 11-13saj kõrgkeskaeg Tekkis keskaegne linn, tänu käsitöö arenemisele. Linnastumad piirkonnad olid Itaalia ja madalmaad. 1030 Mainitakse vene kroonikates Tartut. 1154 Reisi maailmakaardile märgistati Koluvan-Tallinn, Idrisi maailmakaardil. Varalinnalised asulad hakkasid eestis kujunema arvatavasti 8-9saj, kui araablased vallutasid vahemeremaad ja lääne - euroopa kaupmehed hakkasid otsima ühendust idamaadega-orient üle läänemere ja siin tekkisid esimesed turukohad ja laoplatsid. Linnadest saab rääkida alates sellest ajast, kui linnadel olid linnaõigused, mis reguleerisid 1. Maahärra ja linnakogukonna vahelised suhted(privileeg, mis lubas linnaelanikel selles linnas elada ja kehtestas kindlad
(kevadel, suvel, sügisel pidi loom ikka ise sööki otsima) ja nad olid kõik 1/3 võrra väiksemad kui tänapäeval. Kalastamist toimus natuke, jahtimist väga ei toimunud, sest eestlased polnud väga osavad vibumehed ning toimus ka mesilaste kasvatamist lõuna- Eestis ja see oli ainus magus asi. Enamik käsitööst tehti kodus ning tekkima hakkas kujunema omaette käsitöö alaks sepandus. -) Tekkima hakkasid ka varalinnalised asulad, mis tegutsesid kaubanduskeskustena ning seal olid ka käsitöölised. Osadest kujunesid hiljem välja linnad, nagu Tartu ja Viljandi, kuid osadest ei kujunenud välja linnu (nt Otepää, Lihula, Varbola). Sellegi poolest ei olnud muinasajal Eestis olemas linnu, sest polnud ei linna õigusi ega linna kultuure. Linnad tekkisid alles seoses vallutustega. * Muinasajal läbis Eesti alasid Venemaad ja Lääne-Euroopaga ühendav kaubatee
loomakasvatus (sead, lehmad) ei olnud nii oluline, edasi tulid küttimine ja kalapüük (selle osa oli vähenenud), tekkis metsmesindus, oma osa oli käsitööl (omaette käsitööalaks oli eraldunud sepatöö), ehteid tehti põhiliselt hõbedast ja pronksist; kaupmeeste kihti ei olnud kujunenud, kõik vabad mehed kauplesid, Eesti jäi muinasaja ühe olulise kaubatee juurde, so "tee varjaagide juurest kreeklasteni"; toimus vahenduskaubandus, hakkasid kujunema varalinnalised asulad kauplemiskohtadel ja eraomand just põllumaa suhtes, karjamaa ja heinamaa olid ühiskasutuses haldusjaotus kõige tähtsam haldusjaotusüksus oli kihelkond (45), need hakkasid koonduma maakondadesse; kolm peamist külatüüpi: sumbküla (Põhja, LääneEesti), ridaküla (Peipsi ääres), hajaküla (LõunaEesti); külad moodustasid kihelkonna; iga üksuse eesotsas olid vastavad valitavad
annaabi.ee 
