Korilusest rahvusvahelise kaubanduseni (0)

Korilusest rahvusvahelise kaubanduseni      Inimese kujunemisest saadik on toimunud areng. Arenema hakkas Euroopa ja veidi aega hiljem ka  Eesti. Algul on ühiskond paikne ning üksteisega ei suheldud palju. Ühiskonna arenguga koos areneb  ka inimeste vaheline koostöö ning selle tõttu areneb ka kaubandus.      Kiviajal (9000. a – 1800. a eKr) hakkas eestlaste areng pihta. Nad tegelesid kalastamise, küttimise  ja korilusega. Eestlastel oli mitu elukohta sõltuvalt taimede korjeperioodist ja püügiaegadest. See  viitas algsele rändele. Kiviajal hakkasid vaikselt arenema tööriistad. Kasutati peamiselt luust, kivist ja  puust tööriistu. Võeti kasutusele keraamika. Hakati valmistama savist nõusid, mis aitasid kaasa toidu  valmistamisel kui ka söömisel. Kiviaja lõpus umbes 3000. a eKr hakkasid inimesed tegelema ka  maaviljelusega.      Pronksajal (1800. a -500. a eKr) hakkas nägema esimest arengut majanduses. Tööriistasid hakati  valmistama pronksist. Peamisteks elatusaladeks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus. Sel ajal  hakkas kujunema välja varanduslik ebavõrdsus. Jõukamad talud hakkasid teatud alasid domineerima.  Pronksesemete jaoks toodi toorainet Skandinaaviast. Kujunesid algsed naabersuhted Skandinaaviaga,  mis mõjutasid olulisel määral Eesti rannikuelanike majandust, usundit ja kultuuri.      Eelrooma ja Rooma rauaajal (500. a eKr – 450. a pKr) hakkas majandus kiiremini arenema seoses  kohaliku rauatootmisega. Kasutusele võeti oma soorauamaak. Rauaajal süvenes varanduslik  ebavõrdsus veel rohkem. Ülikud maksustasid haritava maa. Eesti elanike kaubandushuvid suundusid  lõunasse, Rooma impeeriumi poole. Roomast jõudis kaupmehi ka Läänemere kagurannikule. Neid  huvitasid kõige enam merevaik ja põhjamaised karusnahad. Võimalik, et Eestis kasvatatud vilja  vahetati juba sel ajal põhja- ja idapoolsete naabritega karusnaha vastu, mida omakorda lõuna poole  edasi müüdi. Edusamme majanduses soodustas ka asjaolu, et rooma rauaaeg oli rahulik ja sõdadeta  periood      Keskmisel rauaajal ja viikingiajal (450. a – 1050. a) arenes kaubandus aeglasemalt. Hakati rajama  linnuseid, mis viitasid rahututele aegadele. Võimuvõitlused ei soosinud kaubanduse arengut. Hakkasid tekkima algsed külad. Põllusüsteem muutus ribapõldudeks. Ülikud rikastusid veelgi rohkem ja  ühiskonna kihistumine süvenes. Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega. Skandinaavlastega esines  nii rahulikke kaubandusretki kui ka sõjaretki. Kaubitseti ka idanaabritega      Muinasaja lõpul (11. saj – 13. saj) arenes majandus koos kaubandusega väga palju. Rahvaarv  kasvas jõudsasti ja asustus tihenes. Tekkis uus nn kolmeväljasüsteem põllumajanduses. Kujunesid 


rauatootmisekeskused, mille kaudu varustati Eestit kui ka naabermaid. Sisemaisest kaubandusest  mindi üha enam rahvusvahelisse kaubandusse. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere  lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Eestlastest kaupmehed rändasid Eesti piirkonnast välja, et kaubitseda välismaal. 12. sajandil hakkas Eesti teedel kohtama rohkem saksa kaupmehi. Peamiselt  tegeldi vahetuskaubandusega. Eestlastel olid vahetuskaubanduseks soodsad tingimused asukoha  pärast. Kujunesid esimesed varalinnalised asulad nagu Tartu.      Eestlased arenesid perioodide kulgemisel palju ja koos nendega arenes ka kaubandus. Suhted  naabermaadega soodustasid kaubandust. Kaubavahetus osutus Eestis üsna tulusaks asukoha ja  soodsate tingimuste tõttu.