Kõige tuntumateks on aiapidajale veise-, kana- ja hobusesõnnik. Aiapidajate lemmikuiks on olnud aga läbi aegade nn soe hobuse- ja lambasõnnik, mis oma kuivainesisalduse tõttu lähevad isegi vähese loomadele allapanuga kiiresti käärima ja eraldavad soojust. Sellist sõnnikut kasutatakse nii nn külmlavade kütmiseks kui ka väetamiseks. Lihtsaks ja arusaavaks näiteks on, et korraliku sõnnikupõhjaga lavas oli võimalik kasvatada taimi ette, kaitsta neid varakevadiste jahedate ööde korral ja saada varasemat saaki. Heaks käärimisprotsessi kandjaks on ka veisesõnnik, kuid see vajab pisut rohkem korraliku allapanu. Sõnniku kvaliteet sõltub seega väga palju loomadele allapanust. Kuigi põhk ei ima just kõige paremini vedelikke, soodustab see aeroobset ehk kuumkäärimist. Turvas allapanuna on väga happeline ega sobi enamiku taimede väetamiseks eelnevalt neutraliseerimata; oma olemuselt on selline sõnnik külm.
... 5,5), kerge lõimisega hea õhustatavusega ning vett hästi läbilaskvad saviliivad ning liivsavid; sobivad ka ammendatud turbaväljad · päikeselised, tuulte eest varjatud · sinna ei kogune seisvat vett Mustikatele ei sobi põuakartlikud mullad. Freesturba lisamine aitab muuta mulda sobivamaks. Aitab ka multsimine kas turba, peenravaiba või puiduhakkega. Vajalik kaitsta jäneste eest ning marju lindude eest. Mustikat saab paljundada kas seemnetega (ei tagata sordiehtsust), varakevadiste pistokstega, suviste haljaspistikutega või meristeemmeetodil. Esimene saak saadakse 3...4 aasta pärast ning saagikuseks on 2... 7 tonni marju hektarilt. Istanduse iga on 20 aastat ja enamgi. Muid hapulembeseid taimi: Lisaks eeltoodutele kuuluvad hapulembeste taimede hulka veel · eerikad (õitsevad varakevadel) · kanarbikud (õitsevad suve II poolel) · talihali jt.
Taim on kiirekasvuline (juurdekasvuks kuni 3 m aastas). On varjutaluv, mistõttu võimalik kasutada ka hoonete põhjakülgedel, kuigi jääb seal mõnevõrra nõrgemaks. Hästi kasvab ka päikese käes. Sügisel värvub varakult tumepunaseks. Külmakindel ning vastupidav linnatingimustele. Puuduseks on, et annab sügiseti väga rikkalikult lehemassi, mille koristamine juurdunud alumiste väätide vahelt on küllaltki töömahukas. Istutustiheduseks on 1...2 tk/jm. Liik paljuneb nii varakevadiste puitunud kui suviste haljaspistikutega. 2) Vitis amurensis - amuuri viinapuu Jagunematute, 3...5 hõlmaliste lihtlehtedega, kuni 10 meetri kõrgune liaan. Hapumaitselised marjad mustad, sinakasvalge kirmega, umbes 1 cm läbimõõduga ning söödavad. Talub kuni 40 kraadilist pakast. Valgusnõudlikum kui harilik metsviinapuu. On suhteliselt vähe levinud, kuid vääriks laiemat kasutamist. Paljuneb nii seemneliselt kui haljaspistikuist.
Supi valmistamisel võib kasutada ka pestud munakoort, mis seob oblikhapet (pärast välja võtta). Lihapuljongis keedetud supile lisatakse serveerimisel keedetud muna ja haput või rõõska koort. Oblika lehti võib lisada kohupiimale, rohelistele salatitele, kastmetele ja suppidele. Noortest lehtedest valmistatakse oblikasalatit ja -suppi, hautatakse koos valge peakapsa või spinatiga. Sobib hästi koos teiste varakevadiste maitsetaimede - murulaugu, tilli, peterselli, kurgirohu, estragoni, leesputke ja aedharaputkega. Oblikat võib lisada kõikidesse köögivilja hautistesse, mille maitsestamiseks sobib küüslauk ja till. Hapuoblikas on 30-100 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim tatarliste sugukonnast. Vars on ülaosast harunenud, lehed noolja alusega, veidi lihakad, sirgeservalised, hapu maitsega.Õisik on pikk pööris, viljumise ajal enamasti punakas
Nende hulka 9 kuulub parke, kõrgeid panku, suuri puid, rändrahne, kivikülve, unikaalseid soid, omalaadne on Kaali meteoriidikraatrite rühm. Kadakate pärusmaa Oma kodusaare loodusolusid on saarlased kirjeldanud üsna tabavalt laulusalmis: "Seal Saaremaal ei kasva muud, kui kadakad ja männipuud ..". Saaremaa õhukesed paepealsed mullad ei võimalda künda ja külvata igas ettejuhtuvas paigas: varakevadiste külmakohrutuste ja suvise põua tõttu ei anna kerge muld head saaki. Sellepärast ehk ongi saarlased ajaloos tuntud pigem tublide karjakasvatajate ja visade kalameestena. Eestis leidub ehk veel lapike maad, kuhu inimese jalg pole kunagi astunud. Tõeliselt puutumatut, ka kaudse inimmõjuta loodust, meil siiski pole. Loodust on inimene oma käe järgi seadnud niisama kaua, kui ta siin on elanud. Suur osa meie kõige tavapärasematest
hirmsad ja metsikud, kuid samal ajal on ka leide, mis vihjab neile, kui arenenutele. Arheoloogiliselt on uuritud Krapina koobast Horvaatias, kus on leitud jälgi neandertallaste üksteise söömise kohta. Neandertallaste muuseum Krapinas. Shanidari koobas Iraagis – neandertallased kui arenenud kombestikuga homoniidlased. Koopas avastati kaks naist ja üks mees. Kaevati 1990ndatel aastatel ja viidi läbi korrektselt ja detailselt kaevamised. Leiti varakevadiste lillede õietolmu ja tehti selgelt järeldus, et surnud kaaslaste jaoks oli auk kaevatud ja keha võis olla kaetud lilledega. Nerja koobas Hispaanias Malaga lähedal – sealt on leitud küllaltki vanu koopajooniseid, mis on 40 000 a eKr aastat vanad. Autoriks on neandertallased, kes tollel ajal seal elasid. 2014. aastal leiti avalikustatud neandertallaste märgid Gorhami koopas Gibraltaris Hispaanias (u 37 000 a eKr). Neandertallaste levikuala: Leide on nii Euroopast kui ka Aasiast.
Luud purustatud kindlatest kohtadest, arvatakse, et need purustatud rituaalide käigus, mitte nälja pärast, ja kas liha üleüldse söödigi? Neandertaallastel teatud uslised kujutelmad, matsid primitiivsetesse haudadesse ja panid üht-teist kaasa. Surnud lamavas, väljasirutatud asendis ja muld peale aetud, vahest ka kivid. Huvitamavad panused Shanidarist, Iraagist, kuhu maetud kaks naist ja üks mees , leiti rohkesti varakevadiste õistaimede seemneid st. enne matust kaeti surnukehad lilledega, siis aeti muld peale. Leitud tõsiste vigastustega luustikke, nt kiviga pähe, jalaluu murrud. Mõned skeletid näitavad, et vigastatud ei saanud enam ise jahti pidada aga nende edasi elamine näitab, et nende eest hoolitseti st. toodi toitu. Neandertaallased surid 30 000 aastat tagasi välja. · Esimene Homo sapiens leiti Cro Magnon`i koopast 1868. Kromanjoonlane oli leitud. Aurignac`i koobas, kust leiti 17 luustikku
Sinilill valmistab ennast õitsemiseks ette juba eelmise aasta suvel ja sügisel. Ta kogub oma maa-alusesse osasse risoomi varuaineid, sest varakevadel õitsemiseks ei jõuaks ta talvest muidu kosuda. Ka väikesed õienupud hakkavad arenema juba sügisel ja talvituvad maapinna lähedal langenud puulehtede ja lume all soojas. Õienupud avanevad kevadel nii ruttu, et varred ei jõua veel õieti kasvama hakatagi. Hiljem, kui sinilille õitsemine on täies hoos, jõuavad ka varred pikeneda. Varakevadiste külmade kaitseks on sinilille varred karvased. Uued lehed hakkavad kasvama alles pärast õitsemist ja neid võib suvel tihti metsa all näha. Erinevalt enamusest teistest taimedest, ei kõdune sinilille lehed sügisel ära. Nad talvituvad koos õiepungadega lume ja lehevarise all ning seetõttu näevadki kevadel värskete õite kõrval vanad ja väsinud välja. Sinilill on inimesepelglik, kuid inimeste poolt armastatud lill. Kahjuks ei osata temaga mitte alati ilusasti ringi käia
Kujundamisega tuleks tegeleda regulaarselt. Noori kasve kärbitakse siis, kui ned näevad välja nagu väikesed pehmed pulgakesed, st. et okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit. Ladvapoolseid kasve lühendades sunnitakse puud kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoitakse mändi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. (Calmia) Õrnade okastega noored männid kannatavad varakevadiste päikese põletushaavade all. Kaitstakse kuuseokstega, mis eemaldatakse aprilli keskpaigas. (Seemnemaailm) Tuntumad sordid "Gnom" - moodustab ajapikku kera läbimõõduga kuni 2 m. Üks esimesi sorte, pärit 1890. aastast, hakkas laiemalt levima 1927.a. "Mops" - pealt lame kera, kuid eelmisest poole väiksem. Sünnikoduks Boskoop (Holland) Aeglasekasvuline ja väga tihe. "Mini Mops" - äärmiselt aeglaselt kasvav kääbik läbimõõduga 0,5m.
lõikamist. Kujundamisega tuleks tegeleda regulaarselt. Noori kasve kärbitakse siis, kui ned näevad välja nagu väikesed pehmed pulgakesed, st. et okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit. Ladvapoolseid kasve lühendades sunnitakse puud kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoitakse mändi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. Õrnade okastega noored männid kannatavad varakevadiste päikese põletushaavade all. Kaitstakse kuuseokstega, mis eemaldatakse aprilli keskpaigas (Calmia). 8. Prunus - perekond ploomipuu Ploomipuu (ladina k. Prunus) on juurevõsusid moodustavate lehtpuude ja- põõsaste perekond roosõieliste sugukonnast. Viljapuuna kasvatatakse hariliku ploomipuu (ladina k. Prunus domestica) sorte, neist paljud on Eestis külmaõrnad. Haralist ploomipuud ehk alõtšat (ladina k. Prunus cerasifera) kasvatatakse hekina ja kasutatakse ploomipuu pookealusena
viljad on väikesed ja mõru või magusa maitsega. Metskirsipuu on enamiku maguskirsi kultuursortide esivanem (Hageneder 2006). Roosõieliste (Rosaceae) sugukonda kuuluvad magus kirsipuu ja hapu kirsipuu on erinevad liigid, kuid mitmed riigid käsitlevad nende vilju statistikas koos lihtsalt kirssidena. Ka on aretatud nende kahe liigi vahelisi hübriidseid sorte. (Kask 2007) Maguskirsipuu ja hapukirsipuu erinevad puu suuruse, külma- ja haiguskindluse poolest. Õiealgmed pungades on varakevadiste külmade suhtes tundlikud. (Kask, Kivistik 2005) Magus kirsipuu (Prunus avium, sün. Cerasus avium) kasvab looduslikult suurel osal Mandri-Euroopa territooriumil, Väike-Aasias ja Kesk-Aasias. Ta kultuuristati kas Kesk- Aasias või 300. a paiku enne Kristust Kreekas. Rooma riigi ajal hakati teda kasvatama Euroopas laialdasemalt. Maadeavastuste järel oli kirsipuu üks esimesi viljapuid, mida uusasukad kaasa viisid Ameerikasse ja teistele mandritele. (Kask 2007)
lõikamist. Kujundamisega tuleks tegeleda regulaarselt. Noori kasve kärbitakse siis, kui ned näevad välja nagu väikesed pehmed pulgakesed, st. et okkad pole veel võtnud horisontaalset asendit. Ladvapoolseid kasve lühendades sunnitakse puud kasvama rohkem laiuti, külgmisi kärpides hoitakse mändi püstisemana. Üldine kerge kasvude kärpimine muudab männi kompaktsemaks ja tihedamaks. Mägimändi paljundatakse harilikult seemneid külvates. Õrnade okastega noored männid kannatavad varakevadiste päikese põletushaavade all. Kaitstakse kuuseokstega, mis eemaldatakse aprilli keskpaigas. 25 JUGAPUU (Taxus) Joonis 9. Harilik jugapuu. http://www.folklore.ee/~renata/myrk/jugapuu.jpg Jugapuu iseloomustus Jugapuu on jugapuuliste sugukonda kuuluv väikeste igihaljaste okaspuude ja põõsaste perekond. Jugapuud on suhteliselt aeglase kasvuga, kuid enamasti pikaealised. Eri liikide tüve
annaabi.ee 
