Vanamees ja meri (4)

E. Hemingway „ Vanamees ja meri”
Teos „Vanamees ja meri” ei ole lihtsalt mingi kalurijutt. Selles teoses leiavad käasitlemist igavesti aktuaalsed suured üldinimlikud probleemid.
Inimene keset elu ookeani – selline näib olevat süzee. Teose lõpust jääb kõlama mõte – Elu on küll kaunis, kuid ta on karm, täis raskeid katsumusi, viletsusi ja ohte . Palju peab jätkuma visadust ja jõudu inimlapsel, kes tahab sel karmil ookeanil pinnale jääda. Ta peab võitlema ning saatust trotsides vastu minema kõigile tema ohtudele . Millest muust võiksidki rääkida vanamehe taolised arutlused : „Mispärast küll loodi linnud nii õrnad ja väetid...kui ookean võib ju ometi vahel nii julm olla? Tõsi, ta on küll lahke ja vägagi ilus, kuid ta võib ka halastamatu olla – ja see tuleb ikka ja alati nii ootamatult – ning siis on need linnud, kes ta kohal toitu otsides lendlevad ja sukelduvad ning oma nõrga, kurva häälega huikavad...siis on nad liiga väetid tema jaoks...”.
„ Puhka hästi, väike linnuke ...siis aga lenda edasi ja mine vastu oma saatusele , nagu iga inimene, lind või kala...”.
Peategelane Santiago on lihtne inimene, keda kord, raskeil katsumuse hetkil valdab kõhklus lootusetus , alistumismeeleolu, kuid kes samas on taas täis usku ja elutahet.
Kuna antud teos jäi Hemingway viimaseks teoseks, siis tundub nagu autor tahaks ennast lõpuni avada või tühjaks rääkida, sellest siis ka need siirad arutlused, kõhklused ning vaidlused.