Vana-Rooma vabakslastu (0)

Vabakslastu
Kokkuvõte raamatust „Vana- Rooma inimene“ (A. Giardiana ( koost .). AS BIT, 2004)
Ajaloolane Eduard Meyer on rõhutanud vabakslaskmist ning seega orjade võimalusi sotsiaalse tõusu ja vabaduse saavutamiseks. Mihhail Rostovtsevi sõnul näitab see, et ka antiikaja majandus tegi läbi kapitalistliku arengufaasi. Veyne’i järgi ei olnud enamikel vabakslastutel peremehi, tänu kellele oleksid nad saavutanud täieliku vabaduse. Nad ei olnud siiski tõelised kodanlased ega saa selleks iial. Enim analüüsitakse tuntud vabakslastut nimega Trimalchio, kellest on kujunenud justkui vabakslastute sümbol. Paljud vabakslastutest olid varem töötanud põllumajanduses ning võisid saada maavaldajateks. Samas leidus vabaks-lastuid, kes olid täiesti varatud. Sellisel ühiskondlikul tegelaskujul on vähe kindlaid kontuure, erinevalt aristokraatiast. Ühest küljest oli vabakslastu olnud ori, mida ta ei unustanud iial, ning teisest küljest on tal mitmeti mõistetav staatus. Seega on ka arvamused lahknevad – ühed peavad vabakslastuid ühte sotsiaalsesse gruppi kuuluvateks, teised näevad aga selle lõhenemist. Selge on see, et vabana sündinutest erinesid vabakslastud siiski palju. Roomlaste silmis oli enamik vabakslastutest vaesed ja väärtuseta inimesed, vaatamata majanduslikule edule või rikkusele. Ka Gaius jaotas 2. sajandil vabasid inimesi vabana sündinuteks ja vabakslastuteks. Esiteks tuleb rõhutada, et vabakslastu võlgnes oma isandale suurima lugupidamise, mida poegki võlgneks isale . Samuti ei tohtinud vabakslastu oma isandat kohtusse kaevata. Vabakslastu pidi igal aastal eelmise peremehe heaks kindla hulga päevi töötama, selle töö mahtu on tänapäeval aga raske hinnata, kuna see varieerus palju. Arvatavasti võisid Vabariigi ajal vabakslastud mehed ja naised abielluda vabana sündinutega, kuid Cicero ajal juhtus seda harva. Eriti palju eristasid pärimisõiguse normid vabakslastuid karmilt vabana sündinutest. Juriidilistes tekstides nimetati orjasid ka pärast vabakslaskmist orjadeks , mitte vabakslastuteks. Orjana kohtlemine oli küll seadusega vastuolus , kuid varem harva tuli ka seda ette.
Et Roomas leidus väga palju elukutseid, segunesid majanduse alal vabakslastud ka ülejäänud elanikkonnaga. Orjad võisid harida maad, töötada poodides , töökodades, kuid neil ei olnud ühtegi vaba inimest kirjeldavat omadust. Orjade töö staatus oli töö iseloomust hoolimata alati sama. Ainult sõjaväeteenistus oli orjale keelatud. Vabakslastute töövõimalused olid orjadele sarnaselt laiad ning sarnaselt vabana sündinule oli nende töökoht sotsiaalselt tunnustatud. See tähendas, et sellest võis ka loobuda vastavalt sisetundele. Võis isegi juhtuda, et ori töötas endiselt oma vana peremehe juures, näiteks laenu tasumiseks. See aga ei tähendanud, et tal poleks olnud õigust tegeleda vahepeal ka enda asjadega.
Veyne’ on aga nentinud, et hoopis keerulisem oli vabakslastutel integreeruda ühiskonda. Vabakslastuid ei lastud ligi poliitikale ning neile määrati kindel suhtlusringkond, mis vastas nende majanduslikule rollile ja elukutsele. Vabakslastud pürgisid siiski hea maine poole ning tundsid uhkust oma edu üle. Neil oli suur usk fortuunasse ja kõik näis olevat võimalik. Vabakslastuid iseloomustas sageli kummaline segu matkimisest ja kehvast maitsest . Nad üritasid jäljendada vabana sündinuid, eriti aristokraate. Vabakslastuid lähendas üksteisele juriidiline staatus, mis neid piiras nii igapäevaelus kui seisusele vastavas eluviisis. Neid ühendas mälestus oluliselt raskemast elust ning mida neist kõik olid kogenud.