..", millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamise õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. vallakohus- alamastme kohus, mis lahendas talupoegade omavahelisi riiu-ja varanõudeasju. Nekrut- nimetati äsja väeteenistusse võetud isikut. Maamiilits- regulaararmeele toeks moodustati 1807. aastal talupoegadest maakaitsevägi e maamiilits priinimi- perekonnanimi magasivili- viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta vallatalitaja- kogukonna juht, kes valiti talupoegade seast vöörmönder- vallatalitaja abimees. Mõisamoonakas- palgatöölised, teoorajde asemel metskapten- laevade kipperid, ilma eriharidusega ja orienteerusid rannamärkide ja merekaartide järgi. Kadakasakslane- edukad eestlased, kel oli jõudu hakata vürtspoe omanikuks või iseseisvaks käsitööliseks ja paremale elujärjele tõusnud eestlased püüdsid end sakslasena näidata, häbenesid oma päriolu.
Vallakohus- Talurahvakohus, mille kohtumeesteks olid talupojad ise. Suuresti oli see mõisniku kontrolli all, kuid siiski suur samm talurahva eneseteadvuse ja õiglustunde kasvatamisel. Nekrut- Vene sõjaväes aega teeniv meessoost isik. Maamiilits- Regulaararmeele toeks mõeldud maakaitsevägi. Priinimi- Pärisorjusest loobumise tulemusel talupoegadele pandav perekonnanimi. Magasivili- Talupoegade ühisvili, mida sai nälja ajal võtta. Vallatalitaja- Valla kogukonna eest hoolt kandev isik, valiti talupoegade seast. Vöörmönder- Vallatalitaja, kes tegutses Liivimaal. Mõisamoonakas- Mõisapõldudel tööd teinud palgatöölised. Metskapten- Ilma erihariduseta laevakapten. Kadakasakslane- Eesti soost edukas kaupmees, kes üritas varjata oma Eesti päritolu. professorite instituut-1828-1839 Tartu Ülikooli juures töötanud keskus, kus õpetati välja õppejõude teistesse Vene impeeriumi kõrgkoolidesse.
Suured põllud vajasid rohkem töökäsi - kasvas teorent. Talupojal kasvas ebakindlus oma tallu püsimajäämise suhtes - mõisnik võis sõlmida omale sobiva rendilepingu kellega tahes. Talude pärilik kasutusõigus enam ei kehtinud IV Talurahva omavalitsuse kujunemine Peale priikslaskmist hakkas kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus - vallakogukond. Iga mõisaala talupoegadest loodi omaette kogukond ehk vald, mis esialgu oli mõisnikust paljuski sõltuv. Valla eesotsas oli Eestimaal vallatalitaja, Liivimaal vallavöörmünder. Talurahvaseisus jagunes: mõisarahvas (mõisateenijad) - 10% külarahvas - pererahvas 40% - sulasrahvas 30% - vabadikud ja popsid 20% Vallakogukonna üleasanded: - vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisid ja varanõudeasju, karistasid väiksemate üleastumiste eest - ühisvastutus magasivilja varumise eest (mõisnikul vaid järelvalveõigus) - vaestehoolekanne
Need langesid kokku mõisate piiridega. Kogukonnavalitsus pidi kindlustama 6 talurahvale pandud mõisa- ja riigikoormiste täitmise, hoolitsema vaeste ja haigete eest, pidama ülal koole ja valvama korra järele oma territooriumil. Mõisavald võis asutada ja üleval pidada talurahvakoole. Valla taluperemeeste hulgast valiti täisealiste meeste hääletamise tulemusel vallatalitaja. Vallad hakkasid kogukonna elukorralduse reguleeriva organina üle võtma funktsioone, mis enne olid mõisnike käes. Mõisa kontroll aga säilis vallatalitaja kinnitas ametisse mõisnik ning mõisnik kontrollis ka kogukonna tegevust. Tegelikult koosnes toonane mõisavald kahest osast talupojamaast ja mõisamaast. Vallavõim käis talupojamaa üle mõisarahvas end vallakodanikeks ei pidanud. 1866. aasta Baltimaade vallaseadus vabastas talupojakogukonnad
talupoegadele perekonnanimesid jagama. Perekonnanimed andis neile mõisnik. Samuti said talupojad passid,mis tõestas nende kodanikustaatust. 17) Talurahva omavalitsus, vallakogudkond, vallakohus, vallavanem, magasiait, vaeste hoolekanne,vöörmünder, talitaja - Valla keskuseks jäi mõis. 19. saj esimesel poolel hakati moodustama vallakogukondi, mille ülesandeks oli vallaelu korraldamine. Eestimaal oli vallatalitaja, Liivimaal- vöörmunder. - Vallakohtud koosnesid: mõisnikust, peremeeste esindajatest ja sulaste esindajatest. - Vallavalitsejad,vallavanem tegelesid ka sotsiaalsete probleemidega. - Magasiait- kollektiivselt kogutud vilja ladu kriisi aegadeks. Samuti anti sealt vilja vaestele,kes ise hakkama ei saanud. 18) Kuidas jagunes talurahvas? - Talupoegade vahele tekkisid ühiskondlikud kihid : · peremeeste kiht- suutsid talu välja osta
suure kulbiga. Ema aga vastas Fedjale, et kui valvurid nii palju rasva söövad, lähevad nad rasva. Algas nõukogudeaeg. Sellega koos ka küüditamised ja inimeste vangistamised. Vangistati neid, kes olid saksaajal vähegi millegagi seotud. Metsavennad rüüstasid maju ja põletasid neid. Nii põletati vanaema onu maja ja laut koos loomadega maani maha. Keegi ei tohtinud kustutama minna, sest siis oleks maha lastud. Onu oli saksaajal lühikest aega vallatalitaja. Selle eest ta sai 25+5 aastat nõukogude vanglat. Tema pere küüditati Siberisse. Vanaema klassist küüditati ka üks poiss koos oma vanematega, aga terve kooli peale oli teisigi peresid.Vanaema mäletab selgesti,kui loomavagunid küüditatutega seisid Aruküla raudteejaamas, et vaguneid täita süütute inimestega inimeste karjed ja nutt...keegi ei tohtinud ligidale minna, siis oleks maha lastud. Sõjavangide kodumaale saatmisega järgnes hooajatööliste sissevedu Petserimaalt.
19.saj talurahva reformid 19.saj algul olid talupojad pärisorjad. 1802.ja 1804. a talurahva muudatused- põline talude kasutamisõigus, kindlad koormised, piirati kodukariõigust, lubati vallasvara, hakkas kujunema vallakogukond 1816.ja 1819. a seadused- isiklikult vabad, osaline liikumisvabadus(kuid maa jäi ikka mõisnikule), perekonnanimed, teokoormised muutusid teorendiks(mõisnik määras), loodi vallakogukond, valiti vallaesimees (E-vallatalitaja, L- vöörmünder) 1849 ja 1856. a talurahva seadused- teorendilt maarendile, (võimaldas talude päriseks ostmist), algas talude kruntide rajamine, tekkisid mõisamoonakad 1863.a passiseadus- laienes liikumisvabadus (võis kaugemale kui 1 kubermangu piires) 1865. a keelati kodukariõigus 1866.a vallaseadus 1868.a teorent keelustatakse, jääb raharent Pilet 4 Rahvastikuprotsessid varauusajal Enne Liivi sõda 1550.aastal oli Liivimaal elanikke 300 000. 1558.a algas Liivi sõda. 1620
tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis. Eestimaa vabad talupojad moodustasid vallakogukonna, (eestikeelsetes seaduseraamatutes nimetatakse neid kogudusteks), mille valitsemiseks valiti kogukonna eestseisja ehk vallatalitaja, vallakohtud kaotati ning nende asemel hakkasid talupoegade asju madalaima instantsina lahendama kihelkonnakohtud (kihelkonnakoguduse kohtud). Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöökohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel suurem liikumisvabadus, samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda, üksikutest (näiteks Mats Erdell) said isegi mõisarentnikud. 1849
Vargamäe Andres halastas võttis taskust palveraamatu, paljastas oma pea ja ütles laulusõnu ette. Maril oli suur valu suure rõõmu pärast. 8. Kassiaru Jaska - suure koha omanik, hobuseparsnik, mõisale härgade ostja. Ennasttäis, ülbe, käitub kõigiga nagu oma alamate v orjadega. Pole naisega väga suured kirikusõbrad. Jaska ja Pearu istusid saksakambris. Seal istusid vaid suured ja peened mehed: mõisa antvärgid ja teised, nagu vallatalitaja ja peakohtumees, kelle käes võim ja õigus. -> Pearu hakkab koduski käituma nagu Jaska. Jaskal surid neli last. Pooleaastane Maali jäi ellu. Ema, Matilde, istus ise nagu vahakuju, nagu poleks tal sooja ega külma, kas ta laps on elus või pole talgi enam hinge sees. 9. Pearu naine - tundis Pearu iseloomu juba ammu, läks ikka talle naiseks, sest parem on olla hädaga perenaine kui hädaga saunik, kui hädast niikuinii ei pääse; vähemalt sai
talurahvaseaduse, 1817. aastal selle seaduse Kuramaal ja 1819. aastal Liivimaal. Peale seda seadust polnud talupoeg enam mõisniku omand ja teda ei tohtinud enam osta ega müüa, teda ei võinud vahetada hobuste või koerte vastu. Talupojad moodustasid isiklikult vaba talurahvaseisuse. Ühe mõisa talupojad moodustasid kogukonna ehk valla. Valla omavalitsuse eesotsas oli Eestimaal vallatalitaja, Liivimaal kaks vöörmundrit. Valla ülesandeks oli vaeste hoolekanne, riigimaksude tasumine jne. Kaotamise põhjused 1.Mõisnike suuri kulutusi ei suutnud ajast ja arust mõisamajandus enam katta. Uuendusmeelsete mõisnike katsed muuta olemasolevat mõisamajandust. .Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene mainet Euroopas. Haritlaste väljaastumised pärisorjuse kaotamise suhtes
Kõige rohkem oli eesti laensõnu eestirootsi asustuse äärealadel, kus eestirootslased olid kakskeelsed. Laenati uusi nähtusi ja mõisteid tähistavaid sõnu, aga ka juba keeles olemasolevaid mõisteid, on ka tõlke- ja tähenduslaene. Eesti laenud eestirootsi murretes on nt kiltor, kilter ‘mõisavalitseja’ (← kilter), kubias, kubius ‘kubjas’, mätsnikk ‘metsnik, metsavaht’, måisnik(k) ‘mõisnik’, talet ‘vallatalitaja, vallavanem’, talita iia, talite iia, taleta iia ‘lensman’ (← talitaja), halep ‘inimene, kes tahab ühel päeval üht ja teisel teist’ (← alp), 18 kaim(os), käim(os) ‘nimekaim’, libb ‘emane koer, lita; liiderik naine; libu, prostituut’ (← libu), lurios ‘petis, vigurivänt’ (← lurjus), tåla ‘tobu, loll; narr, kloun’ (← tola), ma iia ‘hütt, maja’, mai, mäi, māe ‘võrgumaja rannas’, sil(l)m ‘kitsas väike laht’ (← silm), tint ‘(meri)tint’
annaabi.ee 
