Valikud ja võimalused (2)

Valikud ja võimalused
Kellele meist ei meeldiks mugavus, võimaldab ju näiteks auto hõlpsasti soojalt ühest kohast teise pääseda ning ka kilekott on üheks parimaks abimeheks soetatud kaupade pakendamisel. Igapäevane tarbimisest saadav nauding varjutab aga probleemid pikamaajalise keskkonna muutusega seoses. Pideval tavainimese heaolu parandamise teel, on risk, et praegu veel olemasolevate valikute ja võimaluste asemele võib varsti jääda vaid paratamatus ja leppimine . Millega on siis õigupoolest tegu?
Moodne inimene on harjunud palju tarbima. Veel paarkümend aastat tagasi valitses poelettidel tühjus ja kaupa võidi saada vaid tutvuste kaudu. Nüüd aga üha enam globaliseeruvas maailmas on elatustase paranenud ja kaubavahetus paremini arenenud. Poeletid on kaupa täis ning inimesed ei kõhkle seda ostmast. See kõik tingib massilise tarbimise, millest omakorda tuleneb hulgaline tootmine. Valmistamiseks kasutatakse aga erinevaid materjale, mis on keskkonna vaenulikud. Sellised materjalid on näiteks kile ja plastik . Need kas ei lagune üldse või siis lagunevad alles väga paljude aastate pärast, saastates nõnda meie loodust.
Saastatusest pääsemiseks ja materjalide kiiremaks lagundamiseks on hakatud ette võtma mitmeid erinevaid samme . On asutud tegelema jäätmekäitluse ja ümbertöötlusega. Tavaliste vanade prügimägede asemele, mis ainete lagundamisel kõrvalmõjuna ka mürgist metaani gaasi õhku paiskasid, kerkivad üha enam jäätmejaamad, kus erinevad ained lagunevad eraldi neile sobilikes ja vastavates tingimustes. Nii on võimalik toimida erinevate materjalide lagundamisel veelgi tõhusamalt, säästes samas ka atmosfääri. Kuid kas see on piisav? Mittelagunevate materjalidega toimetulekuks sellest justkui ei aita.
Samas aga looduses mittelagunevaid materjale ja olmejäätmeid töödeldakse ja võetakse uuesti tootmisesse, et niiviisi piirata pidevalt uute loodusvarade kasutusele võtmist ja vana kasutuna loodusrüppe jätmist. Inimestele pakutakse võimalust enda prügi sorteerimiseks, mis tagab parema materjali ümbertöötluse, jättes materjalid üksteisest eraldatuks ja puhtaks. Seetõttu saab neist taaskord toota uusi asju. Näiteks kasutavad juba mitmed poeketidki taaskasutatavast kilest toodetud poekotte. Kuna kõik inimesed kas ei taha või mingitel muudel põhjustel ei saa prügisorteerimisega hakkama, siis on olemas ka sellisel erialal tööötajad, kes prügilates tegelevad ainete eraldi sorteerimisega. See on vägagi loodussäästlik, sest sel moel on meil võimalik kokku hoida kuni 90% samade toodete toorainest tootmiseks kuluvat energiat.
Hoolimata nendest ettevõetud sammudest on maailma ähvardamas ka teised tarbimisega seotud ohud. Näiteks kaevandatakse maapõuest pidevalt uusi taastumatuid maavarasid et katta meie igapäevane elektrienergia vajadus. Ei kujutaks ju keegi meist tänapäeva maailmas elu ilma elektrienergiata ettegi. Selle saamiseks vajalikul fossiilsete kütuste põletamisel paiskub atmosfääri suurel hulgal kahjulikke elemente. Samuti on tegemist maavaradega, mis on paarikümne aasta pärast otsas. Seetõttu tuleb hakata senisele energiamajandusele alternatiive leidma. Otsima võimalusi, mis oleksid looduslähedasemad ja kestaksid kauem.
Senise kaevandamisele kuluva raha eeest võiks hakata rajama veelgi rohkem tuulikutega elektrigeneraatorite parke ja samuti vee jõul töötavaid hüdroelektrijaamu. Üha rohkem levitada tuleks ka päikesepaneelide kasutamist. Kuigi selline tootmisviis on küll senisest kallim, on see siiski „rohelisem“ kui teised tootmisviisid. Seda juba sellepärast, et üks tuulik teenib 2-3 kuuga tasa kogu energia, mis kulub tema valmistamisele. Juba sel aastal võttis Vabariigi valitsus vastu elektrienergia arengukava, mis seab eesmärgiks kasvatada tuuleenergia osa võrreldes praegusega kümne kordseks.
Kuna aga puhtalt päikesevalgusest põhjapoolsemates maades ei piisa, samuti nagu tuuleenergiast tuulevaiksemates kohtades, peaks kaaluma alternatiivina tuumaelektrijaamade loomist. See oleks mitmeid kordi tõhusam kui ükskõik milline fossiilsetest kütustest tootmisviis. Samuti oleks see ka loodussõbralikum. Tuumakütusena kasutatakse küll maapõuest kaevandatavat uraani kuid selle energiaks muundamine ei saasta loodust. Muidugi tekib selle käigus küll radioaktiivseid ühendeid kuid paksud tehase betoonseinad varjestaksid selle.
Kokkuvõtteks tasub öelda, et kuigi kõik uus võib tunduda hirmutav ja raske tuleb meil siiski püüda sellega kaasa minna. Kui me ei tegutse praegu siis lõpuks ei ole meil enam valikut. Minu arvates on puhta keskkonnaga nagu vabadusegagi. Selle väärtusest saadakse alles siis aru kui seda enam pole. Kui aga vabaduse võib kiiresti tagasi saada, siis puhast keskkonda ei saa sageli tagasi mitte kunagi. Seega on ainus lahendus välja tulla oma mugavavast kestast ning asuda tööle uute loodussõbralike vahendite kasutamisel , et ka meie järeltulevatel põlvedel oleks endiselt valikuvõimalusi siin mitmekesises maailmas.