Nahkja, igihalja lehe pikkuseks on 7 ... 12 cm. Kellukjad, kuni 5 cm läbimõõduga lillakaspunased õied paiknevad tipmistes suurtes (läbimõõduga kuni 15 cm) kobarates, mis kaugelt meenutab hiiglasuurt pojengiõit. Õitsemine toimub juuni algul ning küllalt pikka aega. · Rhododendron brachycarpum -Lühiviljaline rododendron Sarnane eelmise liigiga, kuid lehed on alt pruunikasviltjad ning noorte võrsete tipud on valgeviltjad. Liik kasvab soodsates tingimustes kuni 10 meetrit kõrgeks (meil kuni 2 meetrit). On üks külmakindlamaid igihaljaid rodoliike ning seetõttu on ta võetud aluseks sordiaretuses. Arvukalt on aretatud uusi väga dekoratiivseid sorte Soomes, Mustila arboreetumis. Sordiaretuse initsiaatoriks on mitme põlvkonna vältel olnud Tigerstedt'ide perekond, kelle poolt on aretatud sedavõrd palju uusi sorte, et on võimalik rääkida juba Tigerstedt'i sordirühmast
Koguda ja kasutada tuleb vaid kindlalt tuntud taimi. Saastunud aladelt (näit. teede äärest) ei tohi taimi koguda, sest nad võivad sisaldada hulgaliselt saasteaineid (näit. raskemetalle). Kõiki taimi ei tohi ühest kohast ära koguda, sest see oleks nn. röövkogumine Peab andma taimedele hingamisruumi(mitte panna kilekotti). Koirohi Kirjeldus: Poolpõõsas, mille alumised osad puituvad ja püsivad mitu aastat. Lõhn on tunnuslik. Valgeviltjad lehed on talvehaljad. Sügava juurestikuga kuivalembene taim. Õied väikestes ümarates korvikutes, mis moodustavad suuri liitõisikuid. Koirohi võib mõjuda vermuti jm. temast valmistatavate jookide liigsel tarbimisel mürgina. Nii võivad tekkida lihaste krambid, peavalu ja isegi pöördumatud ajukahjustused. Ajal, mil taim on täies õies (varasuvest varasügiseni), korjatakse lehti ja õisi ning kuivatatakse loomuliku soojuse käes.
wikipedia.org lehelt) · Palu-härghein - Kariloomad küll söövad teda, kuid söödaväärtus on madal. Kasutatud ka haudunud varbavahede ravimisel. · Kassikäpp - Taime maapealseid osi on kasutatud rahvameditsiinis maopõletike ja kõhulahtisuse raviks, ka köhavastase tee koostises. Kompressina aitab ka paisete vastu. Taim sobib hästi iluaedadesse: kiviktaimlasse ja kattetaimena kuivadele kohtadele. Dekoratiivsed on nii õisikud kui valgeviltjad lehed ja viljatutid pärast õitsemist. · Nõmmtarn · Mets-vareskold - Mets-vareskolla eostest valmistatakse pulbrit haavade raviks. (III kaitsekategooria) · Võnk-kastevars · Lamba-aruhein - Sobib kuivadele karjamaadele, kus on söödaks lammastele. Söödaväärtuselt hea, kuid suuremad kariloomad teda eriti ei söö. Narmasjuurestikust toodetakse kiudu tehniliseks otstarbeks: polsterdamiseks, pakkimismaterjaliks,
Kasvupinnasteks on tavaliselt hästi vett läbilaskvad mullad, mille lähtekivimiteks on nii karbonaatsed kivimid kui ka silikaatsed mineraalid. Muldade reaktsioon on tavaliselt neutraalne või happeline. Alpi jänesekäpp Alpi jänesekäpp on aias keskmiselt 1015 cm kõrgune puhmik, looduslikes tingimustes, vaevu huumusega kaetud kaljudel, võivad nad olla vaid 5 cm kõrgused. Varre tipus asuvaid pruunikate soomustega korvõisikuid ümbritsevad tähtjalt valgeviltjad kõrglehed.....Alpi jänesekäpp kasvab pärismaisena lubjarikastel mäginiitudel Pürenee, Alpi ja Balkani mäestikes. Alpikann Alpikann ehk tsüklaamen on rohttaimede perekond nurmenukuliste sugukonnas. Euroopasse jõudis lill 16. sajandil ning seda kasvatati kuninganna Elizabeth I botaanikaaias. 18. sajandil jäi lill unarusse ning seda leidus vaid üksikute kollektsionääride aedades, aga 19. sajandil tuli ta taas moodi. Vabas looduses kulub lillel õide puhkemiseks
vajalik, ohtlik jne) Puisniidud levivad valdavalt mereäärsetes maades, mille tõttu on ka õhuniiskus märksa suurem, kui mandrilise kliimaga aladel. Samas jääb see kindlasti alla vihmametsade ning mussoonkliimaalade õhuniiskusele. Erinevad samblad on kohastunud niiskust õhust vastu võtma kogu oma kehapinnaga ning nad ka vajavad seda piisavalt, et ellu jääda. Aga koirohi, poolpõõsas, mille alumised osad puituvad ja püsivad mitu aastat. Lõhn on tunnuslik. Valgeviltjad lehed on talvehaljad. On sügava juurestikuga kuivalembene taim. Erinevad kuivamaa kahepaiksed nagu rohukonn ja kärnkonn vajavad palju õhuniiskust, et ellu jääda, sest nende kehatemperatuur ja sõltub väliskeskkonnast ning nad peavad õhust piisavalt niiskust saama, et mitte surra. Võib öelda, et õhuniiskust vajavad enamik Eestis elutsevaid loomi, kui ka saabub kuivaperiood, siis liiguvad nad tavaliselt niiskematesse kohtadesse, et siiski vett leida. Happelisus
“marinus” = meri Botaaniline iseloomustus ● Huulõieliste(Labiatae) (Lamiaceae) sugukond. ● Igihaljas mitmeaastane ● poolpõõsas kõrgus 50 cm (Eestis), Vahemeremaades isegi 150 cm. ● Juured puitunud, hästi harunenud. ● Varred püstised, puitunud, oksad tõusvad. ● Lehed on lineaalsed, kitsad, allakäändunud servaga, alt valgeviltjad. ● Õied helesinised (sortidel ka punased, lillad, valged) 5...10 kaupa võrsete tippudes. Ajaloost ● Rosmariinist on juttu juba Piiblis. ● Vanas-Kreekas kasutati peamiselt lõhnasuitsude tegemiseks. ● Keskajal on teda kasutatud nakkushaiguste peletamiseks. ● Iidsetest aegadest peale tuntakse ka maitsetaimena.
Pungad pungad hallikaspruunid, tihedalt karvased Lehed vahelduvad lihtlehed. Elliptilised, ovaalsed või ümmargused, ümardunud või talbja alusega, lühidalt teritunud tipuga, ebakorrapäraselt saagja servaga, hallikasrohelised, sageli kortsus, mõlemalt küljelt karvased, kuni 12 cm pikad Õied õied valged või roosakad, kuni 4 cm läbimõõduga, 5-6 kaupa sarikõisikutes, lõhnavad, õieraod valgeviltjad Viljad viljad väga erineva kuju ja suurusega, valmivad juulist oktoobrini Õitsemisaeg õitseb mais Kasvukoht: valgus valgusenõudlik niiskus muld eelistab viljakaid muldi Kasutamine peamiselt viljade saamiseks Sordid Märkused aretatud üle 10 000 kultuursordi AEDPLOOMIPUU Päritolu levinud Euraasias, Põhja-Ameerikas, Põhja- ja Lõuna-Aafrikas Kõrgus 4-6 m
ehitusel, treimistöödel. Raagremmelgas Salix caprea Areaal Raagremmelgas Salix caprea Emasõied Isasõied Raagremmelgas Salix caprea Hõbepärn Tilia tomentosa AREAAL Kagu-Euroopa ja Lähis-Ida (Lääne-Türgi) SUURUS Kuni 30 m kõrge VÕRA Püstine võra, kuid võrse tipud kergelt rippuvad. KOOR, VÕRSED Helehall tüvekoor LEHED Ümarsüdajad lehed on alt valgeviltjad, hõbevalge karvased. Eriti särav tuulisel kasvukohal. ÕIED, VILJAD Õisik 6-10-õieline, rippuv. Õitseb hiljem kui harilik pärn (juuli lõpp-august) tugevalt lõhnavate õitega. Vili kerajas, puitunud kestaga. KASVU- Eelistab viljakaid ja parasniiskeid muldi. Talub põuda ja saastatud õhku. Ei sobi tugevalt TINGIMUSED kinnitrambitud pinnas. Päikseline kuni poolvarjuline kasvukoht.
Õitseb aprilli lõpul või mai alguses, seemned valmivad juunis. Juurestik tugev ja kaugeleulatuv, annab tugevasti juurevõsu, eriti pärast raiet. Haab haigestub väga sageli südamemädanikku. Hõbehaab (Populus alba L.) [alba] Puu kasvab 25-30 m kõrguseks, areaal Kesk- ja Lääne- Euroopa ning Lääne- ja Kesk-Aasia. Puud on tihti tekkinud juurevõsudest ja seetõttu kaldu. Võrsed oliivrohekad, kaetud valgeviltja kihiga. Pungad väikesed, munajad, samuti valgeviltjad. Lehed noortel puudel ja vanematel tugevatel pikkvõrsetel 3-5 hõlmased, kuni 10 cm pikad, noorelt mõlemalt küljelt valgeviltjad, hiljem vaid alt. Vanemate puude lehed pikkvõrsete alaosas ja lühivõrsetel ümmargused kuni ovaalsed, loogelise servaga, ca 5 cm pikad, pealt hallikasrohelised, alt helehallid viltjalt karvased. Õitsevad enne lehtimist, urvad kuni 8 cm pikad. Puud annavad tugevalt juurevõsu, on valgusnõudlikud. Meil
paju (21 liiki Eestis, rohkem seotud putuktolmlemisega, head meetaimed, kasut korvipunumisel, vanasti tehti lookasid, eelistavad niiskeid kasvukohti, hõberemmelgas ehk hõbepaju hõbedased lehed, raudremmelgas ehk raudpaju läikivad lehed, halapaju hõbevalged urvad vahastel tumepunastel võrsetel, tihti tuuakse tuppa) ja perek pappel (haab lühike eluiga aga kasut pargipuuna, hõbepappel ehk hõbehaab dekoratiivne puu, valgeviltjad lehed) * Kuuluvad hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised, seltsi nõgeselaadsed. Sugukond jalakalised: jalakal õied kahesugulised, tolmlevad tuulega kevadel, pähklike laia kileja äärisega, jalakaid ohustab seenhaigus jalaka surm. 42. SELTS PÖÖGILAADSED * Kuulub hk katteseemnetaimed, klassi kaheidulehelised. * Liike umbes * Kõik on tuultolmlejad, ühekojalised, vahelduvate lihtlehtedega puud ja põõsad. Õied ühesugulised. * Vili pähklike või pähkel on üheseemneline.
seni vähe kasutatud; 'Pendula'- laia, rippoksalise võraga puu. Tuntud on veel nn. triploidne haab P. tremula f. gigas (3n=57), tavaline 2n= 38. Vorm on kiiremakasvulisem ja haiguskindlam põhiliigist. Hõbehaab (Populus alba L.) Puu kasvab 25-30 m kõrguseks, areaal Kesk- ja Lääne- Euroopa ning Lääne- ja Kesk-Aasia. Puud on tihti tekkinud juurevõsudest ja seetõttu kaldu. Võrsed oliivrohekad, kaetud valgeviltja kihiga. Pungad väikesed, munajad, samuti valgeviltjad. Lehed noortel puudel ja vanematel tugevatel pikkvõrsetel 3-5 hõlmased, kuni 10 cm pikad, noorelt mõlemalt küljelt valgeviltjad, hiljem vaid alt. Vanemate puude lehed pikkvõrsete alaosas ja lühivõrsetel ümmargused kuni ovaalsed, loogelise servaga, ca 5 cm pikad, pealt hallikasrohelised, alt helehallid viltjalt karvased. Õitsevad enne lehtimist, urvad kuni 8 cm pikad. Puud annavad tugevalt juurevõsu, on valgusnõudlikud. Meil küündivad
Puud on tihti tekkinud juurevõsudest kaldu. · Lehed noortel puudel ja tugevatel pikkvõrsetel hõlmised, 8...15 cm pikad, alt tihedalt valgeviltjate karvadega. Vanematel puudel ja lühivõrsetel on lehed ümarmunajad või ovaalsed, lainelise servaga, 3...8 cm pikad, alt valkjashallid, karvased või (hilissügisel) peaaegu paljad. · Võrsed oliivrohekad, kaetud valgeviltja kihiga. Pungad väikesed, munajad, samuti valgeviltjad. 70. Perekond pajud (Salix) Perekonda kuuluvad kõrged puud, aga ka suhteliselt madalad puud ning kõrged, keskmised või madalad põõsad. Perekonnas kahekojalised, vahelduvate (võrsel spiraalselt paiknevate) lihtlehtedega puud ja põõsad. Perekonnas 300-350 liiki, mis levinud nii põhja- kui ka lõunapoolkera parasvöötmes, mõned liigid ka troopikas ja subtroopikas. Eestis kasvab looduslikult 21 liiki, kuid kuna pajud hübridiseeruvad kergesti, on tegemist tihti
mättaline kasvuviis. VILLOHAKAS Cirsium heterophyllum; nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast kirsos, mis tähendab veenihaigusi ja heterophyllum (lad.k.) erinevalehine, mitmesuguste lehtedega. Sugukond korvõielised. Mitmeaastane. Kasvukoht: niisked niidud, metsasihid, metsateed, metsaservad, jõgede ääres, kraavikallastel. Villohakas on jämenenud risoomiga, 25-100 cm kõrge varrega ja vähe torkivate lehtedega taim. Varred on õisikute alt valgeviltjad, sageli tume- 45 purpurpunased. Lehed pealmiselt pinnalt rohelised, alumiselt lidus karvade rõttu hallid, lehe serv on ogalis-ripsmeline. Alumised lehed on rohkem lõhestunud, ülemised vähem. Punased korvõisikud on 3-4 cm laiad, varrel on neid harilikult 1- 3. Õitseb juuni keskelt augusti keskele, viljub alates juulist, lendkarvaga seemnised levivad tuulega.
annaabi.ee 
