aastast, mil W. Friebe kirjutas Eesti ja Liivimaa statistilises ja ökonoomilises aastaraamatus, et Baltimaades peeti ebaühtliku, jämeda villaga, väikesekasvulisi, kitsa rinna, kõrgete peente jalgade ja lühikese olmnurkse sabaga lambaid, kelle jäärad olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid. Need olid eesti maalambad, keda võib pidada põhjalühisabalammasteks ja kes olid põhiliseks lähtematerjaliks eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisele.19. sajandi alguses oli meriinovill väga hinnaline kaup ning mõisnikud hakkasid importima meriino peenvillalambaid. 1840 oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ning peenvilla ja maalamba ristandit. Kuna meriinolammaste pidamine sai 19. sajandi lõpus Austraalias hoo sisse, siis peenvilla hinnad maailmaturul hakkasid langema ja meriinolammaste pidamine ei olnud enam nii tasuv. 19. sajandi lõpus hakkasid Eesti mõisnikud otsima uusi võimalusi.
EESTI TUMEDAPEALINE LAMMAS Eesti tumedapealise lamba sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja sropsiri tõugu jääraid ja uttesid. Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70...80 kg, jääradel 90...100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4...5 kg, villa peenuse 35...36 m ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta. EESTI VALGEPEALINE LAMMAS Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist evioti tõugu jääradega. Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati tõuna eesti valgepealine lammas. Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30...33 m). Pea ja jalad on kaetud valge villaga. Uttede kehamass on keskmiselt 60...70 kg, järadel 85...95 kg, villatoodang aastas 2,5...3,5 kg, villa peenus 30..
Olemasolevaid eesti tumedapealisi või eesti valgepealisi uttesid tuleks esimeses etapis ristata dala või soome maalamba isasloomaga. Nii saadakse pooleverelised ristandtalled, kelle jäärtalled realiseeritakse lihaks aga utt-talled kasvatatakse üles ja viiakse põhikarja tallede tootjateks. Sellistel pooleverelistel F1 ristanduttedel on suur viljakus tänu ristamise heteroosiefektile. Teise variandina võib siin kasutada ka meie põhitõugude, s.t eesti tumedapealise ja eesti valgepealise tõu ristandeid, mis samuti on puhtatõulistest algtõugudest suurema viljakusega. Teises etapis ristatakse saadud F1 uttesid puhtatõuliste lihatõugu jääradega ( eesti tumedapealise tõupuhul suffolki või oksfordauni jääraga, eesti valgepealise tõu puhul kas tekseli või dorsetitõugu jääraga). Nii saadakse heade lihavormidega lihatalled, kelle genotüübis on 50 % ulatuses lihalambatõu geenid ja see tagab nendel hea
Karjas 30-39 lammast 9,8% Karjas 50-99 lammast 13,6% Karjas üle 100 lamba 58,8% Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom – Euroopa, Uus-Meremaa, USA ida osariigid. Villalambad – meriino lambad; peenvilla –Austraalia, Lõuna-Ameerika. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Piimakasvatus 2) Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958.a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Nende lambatõugude väljakujunemisel eristatakse 4 perioodi: 1) Kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega. 2) Peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. saj esimesel poolel. 3) Lihalammaste kasvatamise periood 19 saj teisel poolel. 4) Kohalike lihavillalammaste aretamine aastatel 1926.-1958. 1 Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. aastat, kui
Tarbe-ja vahelduvristamine-tarberistam.-lihtsal tarberistamisel kõik järglased kasut. Tarbeloomadena,järglasi ei võeta.ristandid on kiirema ainevahetusega ja kasvuga,nt eestis oli juba eesti peekoni ja suure sea vahel ristandsead.eesmärgix tarbeloomade,nuumloomade tootmine. Vahelduv ristam.-kasut. Kahte või kolme tõugu,sarnane tarberistamisega.Sisestav-ja vältav ristamine-sisestav ristamine-nt teksel suurendas eesti valgepealise lambatõu tapasaagist ja lihavorme.skeem- A*B->AB*A,kus A on parandatav ja B parandaja.vältav- hakatakse parema jõudlusega tõugude esindajaid sisse tooma ja parandatakse niimoodi tõuge.Uudikristamine- uue tõu loomiseks on vaja luua uus tõug,siis valitakse 2 või enam lähtetõugu.valikul arvestatakse,et lähtetõugude tunnused annaksid sobivat kombinatsiooni.et aendada eelkõige kehasehitust ja jõudlusomadusi
Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4. Lambatõugude klassifikatsioonid 1.4.1. Zooloogiline klassifikatsioon 1.4.2. Klassifikatsioon pea värvuse järgi 1.4.3. Klassifikatsioon aretuspiirkonna järgi 1.4.4. Klassifikatsioon tõugude kasutuse järgi: 1.4.5
Lambakasvatus Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg.
Nad on hea viljakusega ja neil on kõrge kasvukiirus (100 päeva mass). Dala lambad on hea villa kvaliteediga, mis avaldub nii, et vill on valgerasuhigiga. Valgerasuhigiga vill säilitab peale pesemist valge tooni, aga kui on vähe kvaliteetne rasuhigi, mis on kollakas see mõjub villa kvaliteeti pärssivalt. Peale pesemist on jätkuvalt vill kolletunud, selline vill on ka vähem vastupidav. Soome lambaid on lubatud ühekordselt kasutada nii eesti tumedapealise kui valgepealise tõu juures, sest soome lambal on maailma lambatõugude hulgas kõrge hinnang tänu erakordselt suurele viljakusele. Neilt saadakse 2,5-2,7 talle poeginud ute kohta, teistel on 1,5-1,7. SEUROPi andmetel annavad soome lambad tagasihoidlikke tulemusi, seetõttu võib ainult üks kord soome lammast kasutada. Lisaks kasvatatakse Eestis veel tõugusid, kellega ei parandata. Nt islandi maalammas, kõige suurem kari asub Osmussaarel. Lisaks on Eestis veel Gotlandi lambaid, neil on väga
Varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 Nm). Üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevrra madalama viljakuse ja jamedama villaga. Villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta Tõufarme 2005 27, 2007 24, lambaid 2005 2153 (57%), 2007 3611 (55%) 3. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu Ajalugu Eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926.a. kui alustati inglise päritoluga sevioti (ing. k. Cheviot) tõugu lammaste kasutamist eesti maalammaste parandamiseks. Nii toodi 1926.a. 1 sevioti jäär ja 2 utte Rootsist, 1934.a. 72 sevioti Inglismaalt ja 1935.a. 36 sevioti lammast Rootsist (Piirsalu, 2000). Imporditud lammastega paaritati jäärajaamades eesti maalambaid, mille tulemusena saadi
· . Seatõuge on maailmas palju. · Kohalikke, aborigeenseid ja hääbuvaid tõuge kokku arvates ulatub nende arv 400ni. · Ligikaudu sajal neist on praktiline tähtsus. · Eesti seatõugude omavaheline erinevus on aastate viisi varieerunud sõltuvalt sellest, mil määral sel ajaperioodil kasutati importmaterjali. Eesti suur valge tõug Eesti maatõug 82. eesti lambatõud · .Eesti valgepealine - Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist sevioti tõugu jääradega. · Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati eesti valgepealine tõug. · Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30 33 m). Pea ja jalad on villavabad ning kaetud valge karvaga.
levinud rohkem lääne eestis ja saartel. eesti maatõugu sead on viljakad , varavalmivad, suurekasvulised, heade lihaomadustega. sead on peekonitüüpi, tugeva konstitutsiooniga, pika kerega, kuid küllat peene luustikuga. 82. Eesti lambatõud eesti valgepealine tõug- lambad on peenema luustikuga ja tagasihoidliku kehamassiga. pea näoosa ja jalad villavabad. on parandatud soome maalambaga. suurenes viljakus, kehamass ei suurenenud, villa kvaliteet ja lihajõuldus nõrgad. eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist sevioti tõugu jääradega. sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958 tunnustati eesti valgepealine tõug. eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill. pea ja jalad villavabad ning kaetud valge karvaga. eesti tumedapealine lammas- sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926a. kui rootsist imporditi sropsiri ja oksforddauni tõugu jäärad ja uted
annaabi.ee 
