direktrissi, kellel on kombeks ainult ebameeldivaid märkusi õpilastele teha. Ilmselt on direktrissil igav, sest talle ettenähtud kohustused, mis hõlmavad ainult rahaga ümberkäimist, on juba tehtud ning nüüd pole mitte midagi muud teha, kui kooli korda parandada. Korra kehtestamises pole ju iseenesest mitte midagi halba, kuid siinkohal minnakse jällegi täiesti üle käte ja kogu koolisüsteem hakkab meenutama vanglat. Praeguseks ,,kuumaks teemaks" on kujunenud vahetundidel koolist lahkumine. Kuni põhikooli lõpuni on täiesti arusaadav, et õpilased vajaksid veidi rohkem distsipliini, kuid palju suurem tähelepanu on pööratud just gümnaasiumile, kellest enamik on üleüldse juba täisealised ja peaksid ise oskama enda eest otsuseid teha. Kooli juhtkond aga leiab, et koolimajast lahkumine on täiesti lubamatu ja selle eest tuleks õpilasi karistada käskkirjaga. Käskkiri on siiski dokument, mida peaks
mis on puutetundlik. Õpikute asemel on seadeldised, kus on kõikide ainete materjal sees. Vihikute asemel on läpakad ja õpilased võivad tunni ajal kuulata ka muusikat ja olla Msnis ja Facebookis. Söögi vahetunnid on hommikul, lõunal ja õhtul. Lõunauinak toimub lõunal pärast söömist. Õpilane valib ise mis tundides ta sellel päeval käib ja mis päeval ta kooli tuleb, kokku peab saama vajalikud tunnid käidud. Õpilastele on ruum, kus nemad saavad käia vahetundidel kohvi joomas ja niisama muljetada oma koolipäevast. Väiksemad õpilased ehk algklasside õpilased on suurtest eraldatud ja neil on eraldi korrus või siis hoopis eraldi maja, kus nemad õpivad. Vahetundides võib käia õues sisejalanõudega, kui need sisse tulles ilusti ära pühid. Üldkorrapidajateks on palgatud eraldi inimesed, mitte kooliõpilased. Koolis võib käia dressidega ja ilma sisejalanõuta. Vahetunnid on 20 minutit. Ja koolipäev algab kell 9.
üheteist klassiliseks. Maalapsed kes elasid koolidest kaugel elasid internaadis ja ka nemad pidid algus aastatel kaasa võtma nädalase toiduportsu. Hiljem hakati koolis toitustlustama. Õppimine toimus tihti klassiruumides kus olid koos kaks klassi. Õppepingid olid musta värvi, üles tõstetavate klappidega. Laual olid tindipotid, kuhu kasteti sulg ja kirjutati. Klassi ees oli suur musta värvi puidust tahvel. Õppeained olid sarnased praegustega, aga veidi pealiskaudsemad. Vahetundidel jalutati paarikaupa mööda koridori. Tihti olid vanad mõisahooned ümber ehitatud koolimajadeks, kus olid säilinud keerdtrepid, võlvlaed ja aulates ümmargused tugisambad ornamentide ja kujutistega. Maakoolidel olid omad aiamaad, kus kasvatati juurvilju ja marju. Suvel käisid lapsed aias peenraid rohimas. Aiasaadusi kasutati hiljem õpilastele lõunasöögi valmistamiseks. Koolis oli palju leninlikku õppetust. Peaaegu kõik õpilased olid algul
• Eduard ja tema vennad Oskar ja August käisid Kalitino külas kohalikus algkoolis. • 1909. a asus perekond Järvamaale, kus isa sai valitseja koha parun von Schillingile kuuluvas Varangu mõisas. LAPSEPÕL V • Poisid õppisid algul Koeru haridusseltsi koolis. • Koolis märgati Eduardi kunstihuvi. • 1913. aastal panid vanemad poisid Koeru saksa erakooli. „Monika“ KOOLIAEG • Õppetöö toimus vene ja saksa keeles. Ka vahetundidel oli Eesti keele rääkimine keelatud. • Fakultatiivainena oli õppekavas ka prantsuse keel. Kooli lõpuks oli Eduardil kolm keelt praktiliselt suus. • Eduard olevat olnud kooli parim õpilane, eriti tugev matemaatikas, ELUKÄIK • Wiiralt paistis teiste hulgast silma kirgliku huviga joonistamise vastu. • Wiiralt fantaseeris, jäädvustas kaasõpilasi, käis loodust joonistamas. Tema varasemad dateeritud joonistused pärinevad 1914. aastast. Need olid
ennast maskuliinsema poolena, eemaldudes oma feminiinsuse poolest. Sellest tulenevalt kogevad poisid ja tüdrukud teistest inimestest sõltuvuses olemist väga teistsuguselt. Poistele on sõltumatus väga tähtis kui tüdrukud just defineerivadki ennast selle baasil, millised on nende suhted teistega ja sõltuvus nendest. Janet Lever (1976) uuris 181 viienda klassi last (valgenahalised ja kesklassist pärist), vaadeldes nende mängimisviise koolis vahetundidel, kehalises kasvatuse tundides ja isegi koostas päevikute kaudu aruandeid, kuidas lapsed veetsid aega väljaspool kooli. Lever leidis mitmeid soolisi iseärasusi. Poiste mängud kestavad kauem, kui tüdrukute omad, nad mängivad rohkem õues ning nende mängud on rohkem võistluslikumad. Leid, et poiste mängud kestavad kauem on Gilligani (1982) arvates sellepärast oluline, et kui poiste mängudes tõusis tüli, siis olid poisid oskuslikumad tüli lahendamises kui tüdrukud
kasutamine. Ühelt poolt on sellised eeldused päritud, teisalt soodustab kõrgmägedes elamine, et lihased võimalikult ökonoomselt hapnikku kasutavad. (4) Vana Maailma inimene mandub oma mugavuse tõttu. Arvutid ja muud ahvatlused kahandavad aktiivse elu osakaalu. Näiteks Etioopia pikamaajooksja, kahekordne olümpiavõitja 10 000 m jooksus, Haile Gebrselassie käis nooruses iga päev koolis kümne kilomeetri kaugusel jooksuga. Lisaks mängis ta vahetundidel jalgpalli. Juba see annab kokku päevas üle 20 km aeroobset jooksu. (4) Paljudele Aafrika sportlastele on sportimine pea ainus väljund vaesusest pääseda. Samamoodi ka USA korvpalliliigasse NBA või ameerika jalgpalli liigasse NFLi pürgijad, sest mitte just kõige helgema ajupotentsiaaliga mustanahalistel on võimalik seal suurt palka teenida. (4) Lisaks erinevatele lihaselistele eripäradele ka sünnitakse jooksjaks. Näiteks, kui Usain Bolt oli
näitusega. Avasündmusel osales üle 70 inimese. 2.2.3. Näituse töökord Väike-Maarja näituse oli avatud 28.08 – 28.09 tööpäeviti 8 – 18, laupäeviti 10 – 16, pühapäeviti suletud. Näituseruumid avas ja sulges kooli töötaja, kes ka koristas ruume. Näituse korraldaja viis igal hommikul sõidutee äärde välja näitust tutvustava reklaamtahvli ning tõi selle õhtul koolimajja sisse. Kuna näitus oli avatud koolipäevadel, siis hoidsid algkooliõpetajad vahetundidel näituseruumides korda ning juhendasid vajadusel külastajaid. Soovi korral oli külastajatel võimalus tellida näitusele giidiga ekskursiooni. Seda võimalust kasutasid peamiselt lastegrupid. Reedeti ja laupäeviti olime meie näitusel abiks: juhendasime külastajaid ja tutvustasime neile soovi korral näitust, hoolitsesime selle eest, et näitusesaalis põleksid tuled, töötaks slaidiesitlus ja
Puhtarhitektuuriliselt on tegu ilmse õnnestumisega. Tahaks loota, et sarnane saatus ootab ka meie järgmist rahvuslikku sümbolit Eesti Rahva Muuseumi (see on etnoloogiamuuseum5) Tartu lähistel Raadil. Pekka Vapaavuori. Kumu Tõnu Laigu ja Koit Ojaliiv. Tallinna Prantsuse Lütseumi spordihoone Tallinna Prantsuse Lütseumi spordihoonel on kaks arhitekti: Tõnu Laigu ja Koit Ojaliiv. Pole mingit kahtlust, et sellest saab Põhjala moodsaim õppe-ja spordikeskus. Vahetundidel jalutavad õpilased hoone katusel (vaata maketti!). Subtroopiline mikrokliima on vastava tehnoloogiaga tagatud mitte üksnes hoone sees, vaid ka selle ümber raadiusega 108,37 m. Palmid, taltsutatud ahvid, sulisevad purskkaevud, kaskaadid6, solaariumid (iga klassi peale 2, üks noormeestele, teine neidudele) kõik see on väikeste ja suurte lütseumlaste päralt juba 1-2 aasta pärast. Võimlas tuleb ka puhvet ja baar. Puhveti patrooniks palume hakata meie esileedil proua
" J küsib, kas ta ise selle peale pole tulnud, et kui ta on elus selliseid valikluid teinud siis ei tasu pärast imestada, et nüüd jama sees on ja äkki peakas suhtumist muutms. Zaiid tormab selle peale uksest välja ja läinud ta ongi. +24 Koolis on J-l kummaline- üksteise järel käivad klassikaaslased tema käest vabandust palumas, mõne tahaks J pikalt saata, aga ei taha- pole mõtet enda elu keeruliseks teha ja vana vimma üles kiskuda. Vahetundidel astub ta üles uute koomuskikavadega. Neid mõtleb ta nüüd juba kodus välja, sest teab, et neid temalt oodatakse ja mõni skets on juba täiesti korraliku stan up comedy mõõtu ja võiks hakata sellega mööda Eesti väiklinnu tuuritama. Enamik tunde istub J nüüd Biankaga, neil on peale seda klubikülastust eriline side ja ühine saladus. Nad käivad seal edasi igal reedel. Kohus on läbi- see ei olnudki nii hirmus. Kohus on lihtsalt väikene
nimistuis meister Francois Le Rez'le kuuluva Tancarville'i lossi ja Tours'i kolledzi vahel. Claude Frollo oli vanemate poolt juba lapseeas vaimulikuks määratud. Teda oli õpetatud ladina keelt lugema, teda oli kasvatatud silmi maha lööma ja tasakesi kõnelema. Isa oli ta lapsena pannud Ülikoolilinna Torchi kolledzisse. Seal kasvas ta üles, kummargil palveraamatu ja leksikoni kohal. Muide, ta oli kurb, tõsine, vaikne laps, kes õppis usinasti ja kel oli hea pea. Vahetundidel ei teinud ta palju kisa ja harva segas ta end Fouarre'i tänava mürglitesse, ei teadnud, mis tähendab dare alapas et capillos laniare', ega võtnud mingil moel osa 1463-nda aasta mässust, mida kroonikud suure tõsidusega nimetavad «Ülikoolilinna kuuendaks rahutuseks». * Väga harva pilkas ta vaeseid Montaigu skolaare nende «teravmüt-side» pärast, millest nad ka hüüdnime said, või Dor-mans'i kolledzi stipendiaate nende tonsuuri ja
annaabi.ee 
