· 1956 abiellus Mart Lepikuga · 1953 kurtis vennale, et tervis on üsna käest ära. · betti suri 1989. aastal Tartus olles 83. aastane. LOOMING · 1931. aastal ilmus "Noor-Eesti" kirjastusel poeem "Lugu valgest varesest" · 1966. aasta valikkogus "Tähetund" / Algsest 1561 värsist järele 897 · 1933. aastal avaldas Beti Alver "Loomingu 2", selles oli 25 kümnevärsilistest stroofidest koosnev poeem "Ulla". · 1935- aasta "Loomingu" 3. numbris avaldatud poeemis "Vahanukk" · Pirnipuu "stiil on endiselt vaimukas, kujutatud tüübid ja situatsioonid on rohkem vallatult najakad kui karmilt iroonilised. · 1937. aastal valminud ja 1938. aasta "Loomingu" maikuu numbris ilmunud poeem "Pähklikoor" · 1939. aastal hakkas Betti Alver kirjutama poeemi "Mõrane peegel": · "Tuli ja tolm" ilmus 1936, sisaldab 62 luuletust, see on jagatud neljaks tsükliks · luulekogud: "Elupuu", "Tähetund", "Eluhelbed", "Lendav linn", "Korallid Emajões"
keelt ja kirjandust Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas ta vabakutselise kirjanikuna ja tõlkijana Tartus TEOSED 1927.aastal debüteeris novelliga “Liivi Deevidiivi” Teosega “Tuulearmuke”(1927) sai ta II auhinna “Looduse” romaanivõistlusel Värsse hakkas Alver avaldama 1931.aastal Poeem “Lugu valgest varesest” kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda Seda teemat jätkavad ka poeemid “Vahanukk”, “Pirnipuu” ja “Mõrane peegel” Poeemis “Pähklikoor” on ühendatud realistlik olustikukujutus ja legendipärane esitus Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige Ta kuulus luulerühmitusse Arbujad Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane 1940 teisel poolel ja 1950 tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini “Jevgeni Onegin”
Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli luuleühingu Arbujad liige. 1936 ilmub luulekogu "Tolm ja tuli", mis põhineb romantismil, läbiv teema on inimese ja kunsti suhe. 1986 ilmub luulekogu "Korallid Emajões". 1966 kogumik "Tähetund". 1971 luulekogumik "Elu helbed". Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutuse ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed koopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". Luulenäited: "Ettevaatus klaas", "Sa hapramast hapram", "Lindprii", " Elu helbed". Betti Alveri üks loomemärksõnu on pehme, nurgatagune iroonia. Alver tuleb justkui kahe jalaga maa peale, hakkab kujutama meeltega tajutavat maailma, kirjutab väga
neiu siseheitlused; novell ,,Vaene väike" 1927,; romaan ,,Invaliidid" 1930 eesti rannamiljöö ja kaluritüübid, naturalistlik; novell ,,Kõmpa" toetub lapsepõlvemälestustele. Värsse hakkas avaldama 1931 ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Jevgeni Oneginist mõjutatult kirjutas proosapoeemi ,,Viletsuse komöödia" 1935 ning poeemi ,,Lugu valgest varesest" irooniline tõusikliku seltskonna kujutus; poeem ,,Vahanukk" 1934; esimene luulekogu "Tolm ja tuli" (1936); ,,Pirnipuu" 1936; poeemikogu ,,Mõrane peegel" 1939; poeem ,,Pähklikoor"1937; poeem ,,Raudsed roopad" 1942 rahva saatusest; regilaulusarnane ülistuslaul inimese loovale algele: tööle ja leivale kui elu sümbolitele. ,,Leib"; album ,,Ammukaar" 1942 sisaldab 10 sõjaaegset tippluuletust; valikkogud ,,Tähetund" 1966, ,,Eluhelbed"1971, ,,Lendav linn"1979; viimase perioodi luule kogus ,,Korallid Emajões" 1986 mõtestab elu ja selle ohte
Luulekogud ja raamatud Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlve mälestustele. Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" (1931) kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel" (1962). Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutus ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed roopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". Tema luulekogud on ,,Tolm ja tuli", ,,Tähetund", ,,Eluhelbed" (1971) ja ,,Korallid Emajões" (1986), ,,Lendav linn" (1979), ,,Üle sõnade serva" (2004) ning ,,Koguja: suur luuleraamat" (2005). Romaanid ,,Tuulearmuke" (1927) ja ,,Invaliidid" (1930) Tunnustused
romaanivõistlusele, kus ta krooniti teise auhinnaga. Romaan ilmus 1927. aastal. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliidid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlvemälestustele. Tänu noorte poeetidega suhtlemisele hakkas ka Betti luulega tegelema, tema meelisautoriteks olid Marie Under ning Gustav Suits. Värsse hakkas Betti avaldama 1931 aastal ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Suuremaks saavutuseks on "Vahanukk", romantiliselt tingliku süzeega nagu enamik Betti Alveri poeeme. Tema esikkogu `'Tolm ja tuli'' ilmus aastal 1936, mis üllatas esikkogudes harva saavutatud kunstilise täpsusega. Luua, teenida ja nautida kunsti tähendab Betti Alverile inimeseks saada, nagu tõendab luuletus "Kunsti sünd". 1937 abiellus ta Heiti Talvikuga. Bettile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad ning kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses ta peamiselt tõlkijana. Temalt ilmus
Betti Alver debüteeris novelliga "Vaene väike", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti on ta kirjutanud ka teoseid "Invaliid", "Viletsuse komöödia", "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlve mälestustele. Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutuse ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed koopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". Tema luulekogud on Tolm ja tuli, Tähetund, Eluhelbed, Lendav linn ja Korallid Emajões. Samuti on ta tegelnud kirjanduse tõlkimisega. Tema suurim saavutus selles vallas on Aleksandr Puskini Jevgeni Onegini tõlge. Luulenäited ''Räägi tasa minuga'' Räägi tasa minuga,
1929.aasta ,,Lastelehe" 4.numbris avaldas ta muinasjutu ,,Nukra mehe prillid", mille õpetuslikuks ivaks on kutse loomulikult rõõmsale toimimisele elus. 1930.aastal ilmunud pikemas jutustuses ,,Invaliid" vahetab ,,Tuulearmukese" subjek- tiivse pihtimuslikkuse välja objektiveeriv esitus. Betti kirjutas ka poeeme. Poeem ,,Lugu valgest varesest" (Tartu 1931) annab iroonilise kujutuse ebavaimsest tõusiklikust seltskonnast. Venemisega jätkavad seda teemat poeemid: ,,Vahanukk" (Lng 1934), ,,Pirnipuu" (Lng 1936) ja ,,Mõrane peegel" (Lng 1939). Välismaal on avaldatud kog-d ,,Luuletused ja poeemid" (Stockholm 1956, A.Orase eess.) ,,Uued luuletused ja poeemid" (Toronto, 1968, koost. H.Grabbi). ,,Eluhelbed" (1971) koosneb a-il 1932-40 ja 1966-70 kirjutatud luuletustest, mis arendavad edasi ja konkretiseerivad protsessi loomingu põhi- probleeme.
karmile elule, selle sotsiaalsetele ja sisemistele probleemidele. Betti Alveri esikkogu "Tolm ja tuli" (1936) paistis silma kunstilise küpsusega. Tervikuna vaadates on see ülemlaul kunsti tõearmastusele ja ilule. Teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1943. aastal. Selle väljaandmine takerdus sõjaoludes. Betti Alveri edasises loomingus leiame esikteosest tuttava "valge varese" tüübi uuesti lühipoeemis "Ulla". Suuremaks saavutuseks on "Vahanukk", romantiliselt tingliku süzeega nagu enamik Betti Alveri poeeme. Selles satub väikekodanlik tüüp, kelle juhtmõtteks on: "Miks ei tohi õilis härra vahel toimida kui suli". Konkreetsemalt jätkub väikekodanliku mentaliteedi, veel enam aga ametliku ideoloogia pilamine poeemis "Pirnipuu". Legendilaadiline romantiline poeem "Pähklikoor" väljendab luuletaja elu- ja kunstitõdemusi, igatsust kõrgema, vaimsema, vaba ja täiusliku elu järele.1939
mõttes võib olla võimsam ja täiuslikum kui elu - nii arutleb allegooriline "Maalija" lõvipuuris ning puänteerib otsesõnaliselt sonett "Meistrile", mis peab silmas Ch. Baudelaire'i loomingut. Luuletaja teise kogu "Elupuu" käsikiri valmis 1934. aastal. Selle väljaandmine takerdus sõjaoludes. Betti Alveri edasises loomingus leiame esikteosest tuttava "valge varese" tüübi uuesti lühipoeemis "Ulla". Suuremaks saavutuseks on "Vahanukk", romantiliselt tingliku süzeega nagu enamik Betti Alveri poeeme. Selles on väikekodanlik tüüp, kelle juhtmõtteks on: "Miks ei tohi õilis härra vahel toimida kui suli". Konkreetsemalt jätkub väikekodanliku mentaliteedi, veel enam aga ametliku ideoloogia pilamine poeemis "Pirnipuu". Legendilaadiline romantiline poeem "Pähklikoor" väljendab luuletaja elu- ja kunstitõdemusi, igatsust kõrgema, vaimsema, vaba ja täiusliku elu järele. 1939. aastal alustatud poeem "Mõrane peegel" jäi
pealiskaudne, mida siiani avaldatud eesti luulekirjanduses on raske leida. Lisaks kommenteeris ta, et Alverist võib saada noorema põlvkonna esinduslikeim naisluuletaja. Uuesti avaldas ta selle poeemi 1966.aastal valikkogus ,,Tähetund". Betti oli oma luuletust päris palju kärpinud. Ajakirjas ,,Looming" avaldas Betti Alver 1932. aastal lühipoeemi ,,Kapten Oleander", 1933. aastal ,,Ulla", 1935.aastal ,,Vahanukk". Viimases esineb väga hästi Alverile iseloomulik karnevaliseeritud-groteskne tegelikkusekujutus. 1937. aastal valminud ,,Pähklikoor" erineb Alveri senisest loomingust. Selle esimene ja viimane peatükk on legendilaadsed ja kujutavad minekut maisest sunni ja paratamatuse maailmast vabasse kõrgusesse. 1939.aastal alustas Betti ,,Mõrane peegel" kirjutamisega. See aga jäi pooleli. Esimesed katked avaldati ,,Loomingus" 1940.aastal. Stroofid olid aga halvasti sassi
Lepik; 23. november 1906 Jõgeva 19. juuni 1989 Tartu) oli eesti luuletaja. 19141917 õppis ta Tartu Puskini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 19241927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas Betti vabakutselise kirjanikuna Tartus. Värsse hakkas Alver avaldama 1931.(,,Lugu valgest varesest"; ,,Vahanukk"; ,,Leib") Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli luuleühingu Arbujad liige. 1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puskini Jevgeni Onegin Ta oli abielus Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta Mart Lepikuga. Betti jõudis ära näha uue vabaduseaja esimese aovalguse. Tema põrm puhkab Tartus Vana-Jaani kalmistul. Eluhelbed
tegelast selle nõrkuste ja järeleandmiste pärast. Uuesti avaldus Betti Alveri poeemi ,,Lugu valgest varesest" 1966. aasta valikkogus ,,Tähetund". Algsest 1561 värsist jäi järele 897. 1933. aastal avaldas Betti Alver ,,Loomingu" 2. numbris 25 kümnevärsilisest stroofist koosneva poeemi ,,Ulla". Betti Alveri varasemale poeemiloomingule iseloomulik karnevaliseeritud tegelikkusekujutus ilmneb eriti ehedelt 1935. aasta ,,Loomingu" 3. numbris avaldatud poeemis ,,Vahanukk". Vaimuka pilke objektideks on siin peategelnae, kummaliselt vastuoluline Peeter Piparpuu. ... Vastu lauda nii et raksus Piparpuu lõi hirmsas vihas, ning ta keres, pisut paksus, nõudis võitlust iga lihas. ...
Tutvusid Heiti Talvikuga ningg abiellusid 1937. 1944 asuti elama Pärnusse. 1945 arreteeriti. Heiti ning paar aastat hiljem saadeti Siberisse ning suri seal. 1956 abiellus ta Mart Lepikuga. 50ndatel oli tema jaoks raske aeg ning ta oli haiglas ravil. Alver suri 1989 Tartus, olles 83-aastane. Tema luulet on iseloomustatud meheliku ja mõistuspärasena. Tema luuletusi on tsiteeritud väga palju. 1931. ,,Lugu valgest varesest" poeem 1933 ,,Ulla" poeem 1935 ,,Vahanukk" poeem Tema poeemides oli Voltaire teravmeelsust. 1937 ,,Pähklikoor" Tema esikkoguks oli ,,Tuli ja tolm"(1936), mis sisaldas 62 luuletust. Kogu jagati neljaks tsükliks. Esimesed lüürilised luuletused ilmusid 1931.aastal. 1943 ,,Elupuu" luulekogu 1966 ,,Tähetund" valikkogu, 120 luuletust ja poeemi. J. Liivi nimeline luuleauhind. 1971 ,,Eluhelbed" luulekogu, 48st 31 uut luuletust. sümbolistlikud luuletused ja lühipalad 1979 ,,Lendav linn" luulekogu, sisaldab ka vanu.
Ta oli abielus Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta Mart Lepikuga. Looming- Teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti on ta kirjutanud ka teosed "Invaliid", "Viletsuse komöödia", "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlve mälestustele.Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutuse ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed koopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". Tema luulekogud on Tolm ja tuli, Tähetund, Eluhelbed, Lendav linn ja Korallid Emajões. 1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puskini ,,Jevgeni Onegin,,.Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige
annaabi.ee 
