Sinikas on mustika perekonna taim. Seda näitab tema ladinakeelne nimi "Vaccinum", mis on sama kui mustikal. Seega peab sinikal ja mustikal ka palju ühist olema. Ja ongi. Kõigepealt on nad mõlemad suvehaljad kääbuspõõsad. See tähendab, et nad lasevad talveks lehed maha. Kuid mõlemal on veel selline ühine omapära, et noorte taimede lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi. Esimeseks erinevuseks on see, et sinika marjad on rohkem sinised kui mustika omad, heledamad. Ka ei ole sinika marjad nii ümmargused. Teiseks on sinika lehed sinakasrohelised, mustika omad aga helerohelised. Kolmandaks on sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Mustika varred on aga algul
pruunikas. Veel on rabavesi mineraalainete tingimustes, maasiseseid roomavaid happeline, sisaldades palju talletada vett ja muuta seda risoome, mille abil kiiresti orgaanilist ja vähe mineraalset happeliseks. Vett suudab levida. Nii sinika kui ka mustika marju katab mustad hoosuled ja kurgualune iseloomulik valkjas vahakirme. ning puhmjalt alla rippuv saba, Sinika rahvapärane nimetus vanalinnul peas paiknev joovikas on tulnud sellest, et punane laik. Sookured marjade liigne söömine võib elutsevad tavaliselt Viru raba esile kutsuda joobe tunde. soostuvatel raiesmikel. Veel
tähelepanu toidu mitmekesistajana ja mineraalsoolade ning vitamiinirikka toiduainena Päritolu: Naeris on pärit Vahemeremaadelt. Botaaniline iseloomustus : Juurvili on lapiku, ümarlapiku, ümara või pikliku kujuga. Koor kollane, ülemises osas võib mõnel sordil esineda ka violetjas varjund. Sisu samuti kollane, mõnikord ka valge. Lehed on enamikel sortidel sulglõhised, mõnedel sortidel ka terved, helerohelised, mõlemalt poolt lühikarvalised. Naeri söödavatel lehtedel puudub vahakirme. Õisikuvarred on püstised ja hargnevad. Õied väikesed ja kuldkollased. Vili on kõder. Seemned on väikesed, ümmargused, pruunikad, sarnanevad kaalika seemnetega. Naerist aetaksegi sageli segi teise lähedase liigiga, kaalikaga, mille viljaliha on kollane. Naeris erineb kaalikast lehtede poolest, mis kinnituvad otse juure ülaossa. Bioloogiline iseloomustus : Naeris on kaalika sugulane , on aretatud kapsa ja kaalika ristamisel . Esimesel aastal kasvab
Kasvult sarnane kännasmustikaga, süstemaatikud peavad teda kännasmustika lõunapoolseks vormiks. Taimede kõrgus võib ulatuda 2.5 meetrini. Kännasmustika viljad on seest heledad, valkjad, kuid küülikusilm-mustika marjad on rohelised. Taimed on soojalembesed ning seetõttu selle liigi sortide kasvatamine Eestis kõne alla ei tule. Sordid- kontrollida, millised on soovitussortimendis, vajadusel lisada juurde. ´Hele´ – Viljad tumesinised, kuid vahakirme muudab pinna helesiniseks, meeldiva maitsega. Taim kuni 0,5 m kõrgune, haruneb rohkesti, üsna laiuv (maad ligi hoidev), saagikas. Soome oludes vastupidav talvele, haigustele ja kahjuritele. Sobib hästi ka pinnakatte-ja ilutaimedeks oma nägusate õite, marjade ja sügisvärvuse poolest. Aretatud Soomes. ´Northblue´ – Soovitussort. Viljad suured (mass 1,5-2,5 g), tumesinised, magushapud, valmivad kobaras järk-järgult. Saak taime kohta 1-3 kg. Ebaühtlase valmimise tõttu
kasvanud pungadest. Kuid ka risoom vananeb ja olenevalt mitmetest teguritest põõsa vananedes ei moodustu enam uusi pungi. Seepärast ongi majanduslikult tasuv vaarikaistandik ainult 10 aastat (12-15 aastat , A. Viks ,,Aiandus väikeaedades" 1985 Oksastik Vaarikas on heitlehine, püstiste või kaarduvate okstega, harilikult kaheaastaste vartega lehtpõõsas. Võrsetel tipuosa rohtne. Esimesel aastal võrsed mitteharunevad, rohekad, kaetud vahakirme ja ogadega. Teisel aastal vähemalt alumises osas puitunud, ülemine osa harunev, valkjas- hallikaspruunid, vahel kestendavad varred, mis on alumises osas kaetud tihedalt ogadega. Vaarika risoomil ja juurekaelal arenenud pungadest kasvavad asendusvõrsed moodustavad igal aastal uue vaarikapuhma ja istandik püsib aastaid. Vaarikavarte eluiga kestab kaks suve ja ühe talve. Esimesel aastal arenevad maa- alustest võsudest kasvanud
Hapukirssidest tehakse pirukaid, kooke, kompotti, moosi, mahla, likööri ja veel palju muudki maitsvat ning pruulitakse kuulsat kirsiviina nimega Kirsch ja likööri Maraschino, mida mõlemat kasutatakse ka magusroogade ja küpsetiste maitsestamisel. Pisikestesse purkidesse pakitakse suhkrustatud kokteilikirsid, millega nimetusele vastavalt kaunistatakse kokteile ja pidulikke järelroogi. Ploom Ploom on ploomipuu magus luuvili. Küps ploom on kollane, punane või lillakasmust, seda katab vahakirme. Eestis kasvatatav ploomipuu on hübriid, mille looduslikud eellased on Laukaploom (Eestis haruldane) ja Kaukaasia haraline ploomipuu ehk Alõtsa. Ploomipuul on viljaks luuvili ploom, mis on tavaliselt punakas, kollakas või violetne. Harvem valkjasroheline või roosakas. Ploomipuu vili on munajasovaalne, harvem kerajas ning kuni 4 cm pikkune. Ploomi viljaliha on kollane või rohekaskollane. Maitselt on ploom tavaliselt magus, kuid osadel sortidel leidub ka magushapusid ploome
Hapukirssidest tehakse pirukaid, kooke, kompotti, moosi, mahla, likööri ja veel palju muudki maitsvat ning pruulitakse kuulsat kirsiviina nimega Kirsch ja likööri Maraschino, mida mõlemat kasutatakse ka magusroogade ja küpsetiste maitsestamisel. Pisikestesse purkidesse pakitakse suhkrustatud kokteilikirsid, millega nimetusele vastavalt kaunistatakse kokteile ja pidulikke järelroogi. Ploom Ploom on ploomipuu magus luuvili. Küps ploom on kollane, punane või lillakasmust, seda katab vahakirme. Eestis kasvatatav ploomipuu on hübriid, mille looduslikud eellased on Laukaploom (Eestis haruldane) ja Kaukaasia haraline ploomipuu ehk Alõtsa. Ploomipuul on viljaks luuvili ploom, mis on tavaliselt punakas, kollakas või violetne. Harvem valkjasroheline või roosakas. Ploomipuu vili on munajasovaalne, harvem kerajas ning kuni 4 cm pikkune. Ploomi viljaliha on kollane või rohekaskollane. Maitselt on ploom tavaliselt magus, kuid osadel sortidel leidub ka magushapusid ploome
väljanägemine turustamiseks ei ole hea. Pärast sügavkülmutamist omandavad sellised viljad üleni roosaka värvuseValminud mustikad ei varise kergelt, võivad valminult olla põõsal ca 10 päeva. Marjad on küllaltki tugevad. Tuleb siiski jälgida, et marjad ei saaks liialt muljuda: saagikoristusel, sorteerimisel, pakendamisel, transpordil, säilitamisel. Marjade koristamisel ja käitlemisel vältida vahakirme mahakulumist (-hõõrdumist). Vahakirmeta marjad tunduvad välisel vaatlemisel märjana, läigivad (sellised viljad ei ole hea kaubandusliku välimusega, säilivad halvasti). Vahakirme paremaks säilitamiseks marju võimalikult vähe liigutada, valada ühest anumast teise. Marjad peavad olema kuivad, neile ei tohi millegagi peale suruda. Mustikaid süüakse toorelt (segatuna ka salatitesse, putrudesse jm). Mustikaid serveeritakse vahukoorega.
Pärast sügavkülmutamist omandavad sellised viljad üleni roosaka värvuse. Valminud mustikad: - ei varise kergelt, - võivad valminult olla põõsal ca 10 päeva. Marjad on küllaltki tugevad. Tuleb siiski jälgida, et marjad ei saaks liialt muljuda: - saagikoristusel, - sorteerimisel, - pakendamisel, - transpordil, - säilitamisel. Marjade koristamisel ja käitlemisel vältida: - vahakirme mahakulumist - mahahõõrdumist. Vahakirmeta marjad: - tunduvad välisel vaatlemisel märjana, - läigivad. Sellised viljad: - ei ole hea kaubandusliku välimusega, - säilivad halvasti. Vahakirme paremaks säilitamiseks: - marju võimalikult vähe liigutada, - valada ühest anumast teise. Marjad peavad olema kuivad. Neile ei tohi millegagi peale suruda. Mustikaid:
SOODE MARJAD 5.1 Sinikas Sinikas on mustika perekonna taim. Seda näitab tema ladinakeelne nimi "Vaccinum", mis on sama kui mustikal. Seega peab sinikal ja mustikal ka palju ühist olema. Ja ongi. Kõigepealt on nad mõlemad suvehaljad kääbuspõõsad. See tähendab, et nad lasevad talveks lehed maha. Kuid mõlemal on veel selline ühine omapära, et noorte taimede lehed võivad ka külma talve üle elada. Iseloomulik on veel see, et nii sinika kui mustika marju katab sinakas või valkjas vahakirme. Õiedki on neil väga sarnased. Segamini neid perekonnakaaslasi tavaliselt siiski ei aeta, sest neil on ka piisavalt palju selgeid erinevusi. Esimeseks erinevuseks on see, et sinika marjad on rohkem sinised kui mustika omad, heledamad. Ka ei ole sinika marjad nii ümmargused. Teiseks on sinika lehed sinakasrohelised, mustika omad aga helerohelised. Kolmandaks on sinika varred juba esimestel aastatel ümmargused ja üsna pruunides toonides. Mustika varred on
Sugukonna esindajatest elab Eestis küürtirt Centrotus cornutus. Eestis üle 300 liigi. Kirjandus: Vilbaste, J. 1971. Eesti tirdid. Homoptera: Cicadinea I. Tallinn Remm, H. 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint II Rühm: Lehekirbulised Psylloidea Lehekirbud on väikesed (1,5- 5 mm), õhukeste kehakatetega normaalsete tiibade ja hüppejalgadega putukad. Tiibadel on iseloomuliku mustrit moodustav soonestus. Välimuselt meenutavad veidi tsikaade. Paljud liigid eritavad kehapinnale vahakirme ja eritavad magusid nõresid. Taimekahjurid. Eestis on väga tavaline õunapuu-lehekirp Psylla mali. Eestis 49 (võiks olla 80) liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint III Rühm: Lehekarilised Aleurodoidea Lehekarilised on väikesed (1,3-1,8 mm) kollaka või pruunika kehavärvusega putukad. Elavad tavaliselt taimede lehtede alaküljel. Tiivad on üksikute pikisoontega ning kaetud valkja tolmutaolise kihiga. Vastsed on kilpjad, ovaalsed ripsmetega serval
Looduslike puude viljad jäävad väikseks (pikkus 710 mm ja läbimõõt 1015 mm), samuti ei hiilga nad massiga nende tagasihoidlik raskus ei soodusta isegi rippumist viljavarre küljes. Lisaks on vilju raske koguda (torkivad astlad, viljade väiksus, võrdlemisi kehv saagikus) ja nende maitsegi pole kõige isuäratavam. Isegi täisküpsetel viljadel on raske luuseemet viljalihast eraldada ning viljaliha on suhteliselt kasinalt. Värvuselt on valminud viljad tumedad ja neid katab kerge vahakirme. Ometi on põhjamaades neid vilju korjatud ja toiduks pruugitud lausa aastasadade vältel. Miks siis ometi? Üks põhjus on kindlasti põhjamaade looduslike olude viljanappus, mis soosis peaaegu kõikide söögikõlblike viljade kasutamist. Teist selgitust peame otsima laukapuu viljade biokeemilisest koostisest. Nimelt on nendes viljades rohkelt askorbiinhapet ehk vitamiini C. Sajandeid tagasi, kui skorbuut oli inimeste seas sage, päästis just vitamiinirohkete viljade pruukimine
süsteemi kaudu Transpiratsioon ◦ Stomataarne: õhulõhede kaudu ◦ Kutikulaarne: kogu lehe pinna kaudu Transpiratsioon sõltub meteoroloogilistest tingimustest Veevaeguse tõttu suureneb imev jõud, mis ulatub juurteni Taimemahl: 0,1-0,4% org. ja anorgaaniliste ainete ebapüsiv vesilahus Gutatsioon: juurerõhu mõjul hakkavad taimed lehtede kaudu taimemahla eraldama. Taimede veebilanss Veekao vähendamiseks ◦ Kutiikula, vahakirme, karvad jne ◦ Vee kiire toimetamine juurtest lehtedesse Fotosünteesi kulgemiseks vajalik klorofülli sisaldavate rakkude tihe kontakt välisõhuga ◦ Päikeseenergia neelamisest soojeneb taim ◦ Vee aurumine suureneb Veevaeguse tekkimine ◦ Palav päev, kuiv pinnas ◦ Närbumine: ajutine või kestev Närbunud taime veekaotus 5-10x väiksem turgorseisundis taimest Veevaeguse taluvus liigiti erinev ◦ Kartul ja päevalill taluvad ka kuni 30%
annaabi.ee 
