maismaataimed) ühisel eellasel. Sekundaarse endosümbioosi (eukarüoot neelab juba kloroplastiga varustatud eukarüoodi) juhtumeid on olnud rohkem. On kahte tüüpi sekundaarsete plastiididega vetikaid ühtede plastiidid on pärit punavetikast ja teiste omad rohevetikast. Punavetika tüüpi plastiidid on järgmistel rühmadel: neelvetikad (Cryptophyta), haptofüüdid (Haptophyta), stramenopiilid (Heterokonta; nt. pruunvetikad, ränivetikad) ja vaguviburvetikad (Dinoflagellata). Rohevetika-tüüpi plastiidid on Chlorarachniophyceae (Rhizaria) ja Euglenida (Excavata) esindajate seas. Üldiselt arvatakse, et kaks viimati mainitud vetikarühma omandasid rohevetika sõltumatult. Küsimus, kas punased plastiidid pärinevad ühest eellasest (Chromalveolata hüpotees) või on iga ülal mainitud rühm need omandanud sõltumatult, on veel ebaselge (Katz et al., 2004). Vaguviburvetikate
6 Antennpigmendid paiknevad: () fükobilisoomides, nagu sinivetikatel, glaukofüütidel ja punavetikatel; (x) tülakoidide membraanis; () tsütoplasmas hajutatult; () seotuna kloroplasti sisemembraaniga; () ribosoomidele kinnitunult Esinevad klorofüllid: (x) a; () b; (x) c Umbkaudne liikide arv: () 100; (x) 200; () 500; () 1000; () 10000; () >100001 Dinophyta dinoflagellaadid e vaguviburvetikad (alveolaatide rühm) Eluvorm: (x) enamasti üherakulised monaadid; () enamasti üherakulised kokkoidid; () enamasti niitjad; () enamasti amöboidsed; () enamasti hulkraksed () enamasti koloonialised Levik: (x) emasti meres; () enamasti magevees; () enamasti mullas; (x) enamasti planktonis; () enamasti bentoses ja epifüütidena () enamasti aerofüütsetena Kaasaegsete kirjeldatud liikide umbkaudne arv: () 100; () 300; () 500; () 1000; (x) 2000; () 5000; ()10000
Planktoniks ehk hõljumiks nimetatakse kõiki väikesi organime kokku, kellel aktiivseks liikumiseks vajalikud elundid kas puuduvad või on nõrgalt arenenud ja kes justkui hõljuvad vees. See on muide õige vaid osa planktoniliste organismide koht, sest paljud neist suudavad sooritada sadadesse meetritesse ulatuvaid ööpäevaseid vertikaalseid rändeid. Mere fütoplanktonis on eriti väljapaistval kohal üherakulised vetikad ränivetikad, vaguviburvetikad, sinivetikad jt -, 5 Tarmo Tuuling Atlandi ookean zooplanktonis aga ainuraksetest kambrilised ja 3 kiirloomad, hulkraksetest ainuõõssed, mõned usside ja mantelloomade rühmad, vähid ning mitmesuguste selgrootute ja kalade vastsed(bio.edu.ee). Atlandi ookean on elustiku poolest vaesem kui Vaikne ookean. Ometi on siin rikkalikke kalavarusid
siilkalalased, lendkalad, liblikkalad, vaalalised. Selgrootud meripõis, küütlev ebakalmaar, signaalkrabid, meriroosilised, käsnad, kaheksajalgsed, paljaslõpulised, laevukesed, kammloomad, nuivähid, suur rõõneskarp, kivikorallilised, ruutkrabid, merituped, austrid, suur ogatäht, zooplanktonid, meririst, lehvik- ja kaelususlased, tõruvähid, korallid. Peamised taimeliigid on ainult vetikalised ja need on: punavetikad, pruunvetikad, ränivetikad, vaguviburvetikad, neelvetikad, liitvetikad, agarikud. 2. Abiootiliste tegurite iseloomustus Valgus Ookeani taimed on varjulembelised, kuna osa veepinnale jõudvast valgusest neeldub, osa aga peegeldub. Valgus ei jõua veekogus väga sügavale, seetõttu läheb täiesti pimedaks umbes 30 m juures, aga Vaikse ookeani keskmine sügavus on 4 km. Pruunvetikate kasvupiirkond on 6-15 m sügavusel, sellest sõltuvalt langeb natuke valgust neile peale ja tänu sellele on nende levik suurem
· Inimlased, tänapäeva imetajad. · Kaasaegne loomastik ja inimene. Taimed Taimeriigi primaarne plastiid (kujunenud emdasümbioosi teel sinivetikast). Vetikad võivad olla primaarse või sekundaarse plastiidiga. Sekundaarse plastiidiga vetikad Nad ei kuulu taimeriiki, sest taimeriigis on aint primaarne plastiid. Riik: Rizaaria (plastiid rohevetikast) Riik: Excavaata (plastiid rohevetikast) Nad on silmviburvetikad. Riik: Chromalveolata Hõimkond: vaguviburvetikad (plastiidiks punavetikas) Vao sees on vibur, sealt ka nende nimi. Eriti levinud soojades meredes. Hõimkond: neelvetikad (plastiid punavetikast). Alamriik: esiviburlased (plastiid punavetikast). Hõimkond: koldvetikad. (Neil on kaks päristuumset genoomi rakus) Hõimkond: ränivetikad (SUGULINE PALJUNEMINE) Hõimkond: pruunvetikad (SUGULINE PALJUNEMINE) diploidsed, alla 1000 liigi maailmas, kõik
lõunas ja kirdenurgas lubimudased. Põhja pool võib leiduda ka turbakallast. Valgalapõhiselt kuulub Vagula järv Ida-Eesti vesikonda ja Peipsi alamvesikonda. Vagula järv kuulub veepoliitika raamdirektiivi järgi keskmise karedusega kihistunud järvede hulka. Fütoplanktoni arvukus Vagula järves oli 2008. aastal madal. Rühmade osas esinesid kõrgeima biomassi väärtusega: maikuus neel- ja ränivetikad, juulis räni- ja sinivetikad, augustis vaguviburvetikad. (Eesti väikejärvede seire 2008) Suurtaimestiku seirel täheldati 2008. aastal 43 liiki makrofüüte, - 28 liiki kaldavee-, 5 liiki ujulehtedega ja 10 liiki veesiseseid taimi. Järves domineeris kaldaveetaimestik, kõige rohkem esines harilikku pilliroogu (Phragmites australis), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) ja ahtalehist hundinuia (Typha angustifolia). Ujulehtedega taimestikku oli vähe, peamiseks liigiks oli kollane vesikupp (Nuphar lutea)
proovidesse. Hoolimata leitud liikide üsna suurest koguarvust, võib Võrtsjärve fütoplanktonit -8- pidada liigivaeseks. Enamuse moodustavad kaks suurt rühma tsöanobakterid ehk sinivetikad ja ränivetikad. Kõik ülejäänud vetikarühmad on Võrtsjärves vähemusrühmad, mis kokku moodustavad enamasti alla 10% fütoplanktoni hulgast. Nende seas on arvukaimad rohevetikad, neel- ja vaguviburvetikad ning koldvetikad. Fütoplankterite elutegevus on enamasti lühiajaline ja toimub ajavahemikul, mil keskkonna olud on nende eluks sobivaimad. Ülejäänud aja veedavad need organismid mitmesuguste puhkejärkudena põhjasettes. Fütoplanktoni kevadine areng algab Võrtsjärves märtsis-aprillis, saades algtõuke jää alla tungivast päikesevalgusest. Valgusolude paranedes ilmuvad esimestena planktonisse Mallomonas´e, Uroglena ja Cryptomonas´e. Suvel aga algab Võrtsjärves niitjate
Üldjuhul ei kaasne teiste vetikarühmade vohamisega vee värvuse muutusi, sest rakkude hulk ei suurene enamasti sellise tasemeni kui näiteks sinivetikate puhul. Kevadel võib ette tulla räni- ja koldvetikate vohanguid. Nende suurt arvukust võib hinnata hoopis iseloomuliku lõhna järgi. Märgadel kätel võib tunda iseloomulikku meritindi lõhna. Need vetikad pole toksilised, nendega ei kaasne olulist ohtu. Suvel võivad veeõitsenguid põhjustada ka vaguviburvetikad. Erinevalt nende liigikaaslastest meredes ja ookeanides pole magevee õitsengud toksilised. Viimaste aastate seireandmete põhjal võib öelda, et paljude Eesti järvede seisund on võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga paranenud. Siiski annavad vanad vead aeg-ajalt tunda, mille üks väljendusviise ongi veeõitseng järvedes, kus otsene välisreostus puudub. Lootus teaduspõhisele ja vastutustundlikule planeerimisele aitab ehk minevikus tehtud vigu vältida
üksikute liikide leviku ulatuse Läänemeres. Tähtsamad rühmad: 1. Sinivetikad algelise ehitusega üherakulised ja koloniaalsed vetikad, mida iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees, riimvees ja taluvad soolsust kuni 8 promilli. Arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. 2. Viburvetikad Läänemere planktonis kõige rikkalikumalt esindatud vaguviburvetikad, mida isel tselluloosist plaadikestest koosnev rüü ning sellel olevad ring- ja pikivagu. Enamik like on merelise päritoluga. Vaguviburvetikad arenevad peamiselt külmal aastaajal, mõned liigid kõige massiivsemalt sügisel, teised kevadel.Ülejäänud viburvetikate rühmad on Läänemere planktonis esindatud ainult üksikute liikidega. Kõige tavalisemad on merelise päritoluga nannoplankterid Ebia tripartite, mille levila ulatub Soome skäärideni ja
vertikaalseid rändeid; ainuraksed e. protozooplankton, hulkraksed e. metazooplankton). Fütoplanktoni olulisemad rühmad: a) tsüanobakterid (vanemas kirjanduses sinivetikad)- enamati magevees, kuid ka ookeanis, ujuvust reguleerivad gaasivakuoolid, õhulämmastiku sidumine, nõrk ärasöömine teiste poolt. b) koldvetikad- sagedamini toitainevaestes magevetes. c) ränivetikad- oluline rühm nii meres kui ka magevees d) vaguviburvetikad- oluline rühm meres ja magevees, paljud on toksilised, põhjustavad nn veeõitsengut e) krüptofüüdid e neelvetikad- nii meres kui ka magevees f) rohevetikad- olulisemad magevetes g) silmviburvetikad- pooled autotroofid, pooled heterotroofid, oluline väikestes reostunud mageveekogudes Fütoplanktoni võrdlus MERES ja MAGEVEES · 1. Liigiline mitmeksisus väike. · 1. Liigiline mitmekesisus suur. · 2
Ei kuulu loomade, taimede ega seente hulka. Omavad tähtsat rolli kõikides ökosüsteemides, kõige olulisemaks võib pidada vees elavaid fotosünteesivaid vetikaid. Protistide hulka kuuluvad rühmad: • Ränivetikad - ümbritseb ränist kate, mis säilib ka pärast vetika surma. • Pruunvetikad - merevetikas, kasvab sügavas vees, meenutavad maismaataimi, kinnituvad tihti kividele. Nt: harilik põisadru, lehtadru. • Vaguvibursed (vaguviburvetikad) - Vaguviburlastega seostuvad massiivsed vetikaõitsengud, mis sageli on mürgised, ohustades toiduahela kaudu nii mereloomi kui inimest. • Limakud (limaseened) - ainuraksed. Nt: puugipask (kollane pask looduses), hundipiim ehk kratisitt (väikesed valkjad munakesed puudel metsas) • Munasseened - seenetaoline, Nt: Vähikatk (ongi vähkidel), ebajahukasted (nt marjapõõsastel), kartuli lehemädanik (kartuli taimel)
ühesugustest keskmistest org kogumikest. Mis org ainest edasi saab? Org aine teeb läbi palju muundusi. Esiteks söövad neid fütofaagid(=söövad elusaid vetikaid jms). Detrivoorid ja mikroobid söövad seda org-i siis, kui peremees on surnud. Vee liikumisega kantakse org aine alla sügavamatele aladele, oma tekkekohast kantakse kaugele. Klassikalised vaated veesamba kooslustele Pikka aega arvati, et veesamba toiduvõrgu madalaim aste on fütoplankton (ränivetikad ja vaguviburvetikad). Magevees klorofüüdid ja desmideed ja sinivetikad – need seovad C-d. Nad loovad eelduse teisele astmele, kuhu jäävad zooplankterid, näiteks aerjalalised, vesikirbulised. Neid tarbivad putukavastsed, kalad, kuni vaalani, hülgeni, inimeseni. Toiduvõrgus ei saa olla rohkem lülisid kui 5 (see on naiivne, 20 a tagasi oli nii, sest on ju ka teisi org-e, näiteks detriidisööjad.) isegi 10% ei jõuta teisele astmele, sest bakterid on välja jäetud.
ja taluvad sel viisil üsna suurt lainetust. Eesti rannikumeres võib mikrovetikaid olla kuni 1200 liiki. Kõige rohkem on ränivetikaid (ligi 600 liiki, neist suurem osa on bentilised ehk põhjaeluviisilised), rohevetikaid (üle 200 liigi) ja sinivetikaid (umbes 130 liiki).Soome lahes on mikrovetikaliike üle kahe korra rohkem kui Liivi lahes. Biomassimoodustajatena on olulised ka mõned viburvetikate ehk flagellaatide rühmad, näiteks vaguviburvetikad ehk dinoflagellaadid, neelvetikad ehk krüptofüüdid ja haptofüüdid. Vaguviburvetikad ja haptofüüdid on valdavalt riimveelised, teiste rühmade hulgas on ülekaalus mageveeliigid. Kevadel on rannikumeres ülekaalus ränivetikad ja vaguviburvetikad, suvel ja sügisel aga sinivetikad ja nanoplanktilised viburvetikad. Mõnel sügiselgi on ülekaalus ränivetikad. Eesti rannikuvete makrofüütidest on leitud 12 punavetika-, 17 pruunvetika-, 10 mändvetika- ja 27 rohevetikaliiki.
annaabi.ee 
