Essees on analüüsitud Mehis Pihla lavastatud etendust ,,Hedda Gabler". Tegemist on suhteliselt raskesti mõistetava lavastusega, kus alles tegelaste siseelude, kehakeele ning visuaalsete ja auditiivsete märkide analüüsimise kaudu saab paremini aru, mis on nende tegelaste käitumise tagamaad. Kuna lavastus lõppeb surmaga ning tegemist on üleüldiselt suhteliselt masendavates ning kurbades toonides lavastusega, siis keskendun ka antud essees rahutuse ning pingete tekitamisele nii vaatajais kui laval olevates tegelastes. Käesolevas essees püüan leida märke, mille abil on etenduses saavutatud rahutuse tunnet, ebameeldivaid olukordi, pingelisust ning kurvatoonilist õhkkonda. Essees on tunnetele rõhumist, hirmu, kurjakuulutamist ning õudu tekitavad märgid ning Fischer-Lichte märgisüsteemide tabeli abiga püüan leida, mis tähendusi need märgid kogu etendusele annavad. Eelkõige keskendun
kõik alati õnnestub. Kuna Marais mängib filmis ka ajakirjanikku Fandori, ei saanud ma alguses arugi, et tegemist on ühe ja sama inimesega. Ajakirjaniku rollis vastab ta ilmselt tolle aja meheideaalile, ta on alati elegantselt riides, suitsetab hooletult sigaretti ja mõjub naistemagnetina. Loomulikult on tema osatäitmised usutavad ja suurepärased. Louis de Funès komissar Pauli Juve osas mõjub väga koomilisena. Tema grimassid, žestid ja reaktsioonid kutsuvad vaatajais esile naerupahvakuid. Ta on vastandiks intelligentsele kurjategijale, kuid ometi paneb endale kaasaelama. Mylène Demongeot, kelle tegelaskuju Hélène Gurn on Fandori armastatu, kehastab filmis kaunist ja tarka naist, kes päästab filmi lõpus komissari ja ajakirjaniku. Tema osa sarnaneb Bondi tüdrukutele. Film sobib vaatamiseks kõigile. Filmile on ka tehtud mitu järge „Fantoom tegutseb jälle“(1965) ja „Fantoom Scotland Yardi vastu“ (1967)
Kui liiga palju kuulata ühte ja sama muusikakatkendit, tüütab see ära. Mobiilihelin ei ole nii pealetükkiv ega häiriv. Mobiilihelinasse pandud klassikaline muusika ei vii siiski noori selle juurde. Nad teavad klassikalisest muusikast pigem siis kui on seda muusikat tunnis õppinud või kontserdil käinud. Peale seda nad tunnevad ära mobiilihelinas tuttava meloodia. Mina arvan, et tänapäeva meedia ei kasuta klassikalist muusikat nii, et see vaatajais huvi tekitaks vaid pigem kaotab populaarsust. Mulle meeldiks seda muusikat kuulata selleks ettenähtud kohas mitte telereklaamis.
kätega vehkimist ja kandvaid pause. Kuna Lauri Saatpalu on ka hea laulja, suutis ta suurepäraselt esitada väga erineva kaliibriga palasid: Eduard Khilist ja Jaan Tättest Rigoletto ning Carmenini välja. Samas säilitas ta lavamehe kohmakuse jäljenduse ja esitused olid vägagi tragikoomilised. Oma mahlaka baritoniga suutis pikaaegne laulumees publikut nii lummata kui ka lõbustada. Üldiselt on ,,Rekvisiitori tähetund" midagi hoopis alternatiivset klassikalisele teatrile. See loob vaatajais osavõtlikkuse tunde ning Saatpalu lisab sellele oma sarmiga täiusliku lihvi, asetades end vana unistaja rolli nagu valatult. Mulle pakkus see tükk ühe korraliku elamuse ning tõi minuni teatrielu telgitagused üsna selgelt kohale.
Kui alguses tundub pealkirja, osatäitja koomikutuntuse ja süzee põhjal, et tegemist on komöödiaga või vähemalt et oodata on palju nalja, siis tegelikkuses on selle kõige taha peidetud väga kurb lugu inimelu raiskamisest ning argielu eest peitupugemisest. Naerda saab, sest lugu ise on nii mõnegi koha pea üpriski jabur ja Seppa tegelaskuju taustategevus lugu jutustades on väga läbi mõeldud lavastaja poolt, ent pigem tekitab kõik kokku vaatajais kaastunnet. Kui kogu teatrimaastik on hetkel suurtes finantsmuredes ja Tiit Palu intervjuu Postimehele avas kardinatagused sellest, kuidas valitakse suurtes tetarihoonetes mängitavaid etendusi selle järgi, et kas etendus meelitaks saali masse, tundub olevat see minu jaoks pisut just taoline projekt. Etenduse peaosalise nimed kõlavad minu arvates just kokku nii. Samas see ehk on taotluslik ning mõeldudki, et suure sõnumiga laiemat publikut kõnetada.
seostesse, saades nii unenägusid meenutavaid kujutluspilte. Eelkäijateks olid prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud ( tema poeemid on nagu unenäod), eeskujuks olid ka Francisco Goya, samuti kunstnikelt-sümbolistidelt ja rühmituselt ''Dada''. 1924. a. avaldas kirjanik Andre Breton Pariisis sürrealismi manifesti, tuginedes psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi õpetusele. Sürrealistid: 1.) Salvador Dali kuulsaim sürrealist, vahel sooviks ta nagu vaatajais võigastust tekitada: kord maalib toore liha karva monstrumeid, kord roiskuvaid korjuseid. Tema pintslitöö oli ääretult täpne ja korrektne. 2.) Giorgio de Chirico (itaallane) tema maalidel on tühjad, kummalistest ärevusest täidetud linnavaated või ruumid; inimeste asemel on tal skulptuurid või mannekeenid. 3.) Rene Magritte (belglane) tema maalidele on iseloomulik esemete absurdne seostamine.
ka Sixtuse kabeli kõigi tööde aluseks olevat kolmikjaotust (mille oli ilmselt loonud Perugino), mis ülistab paavsti volitusi. Tema laad võib olla üheaegselt nii õrn kui ka jõuline. Siiski paistab tema 1490. aastate looming olevat häiritud ja pingutatud, see on tingitud fanaatikust preestri Savonarola õpetuste levikuga seostatud vähenenud emotsionaalsusest kunstis. Botticelli hilisem maal ,,Kristuse taganutmine" on võrreldes tema varasemate teostega tundetu ja nurgeline ning tekitab vaatajais ägedaid küsimusi. ,,Kristuse taganutmine" maalis on poosid veidralt ebaloomulikud, sealne lausa klaustrofoobiline õhkkond mõjub masendavalt ja seal on selged van der Weydeni mõjutused tunda. 1500. aastal maalitud ,,Kristuse sünni müsteeriumis" varjutavad rõõmu Kristuse sünni üle esiplaanil kalpsavad pisikesed saatanad. Võtmetööd: Noormees medaliga, u 1475 Madonna Magnifica, u 1480- 1481 Kuningate kummardamine, 1482
Sissejuhatus Väljend OPkunst tuleneb ingliskeelesetest sõnadest optical art, mis tähendavad optilist kunsti. Tegemist on abstraktsest kunstist välja arenenud maalisuunaga, mis kasutab lihtsate kujundite kordusi ja värve, et tekitada vaatajais segadust ja silmapetteid. OPkunstiga tutvumine aitab mõista silma töö põhimõtteid, tajuda lausa füüsiliselt, kuidas silm näeb. Lihtsate geomeetriliste kujundite, värvide või valguse ja varju abil püütakse edasi anda ruumilist muljet või liikumist. Kunstiteos luuakse vaataja silmas. Mõnes mõttes põhineb see kunst nägemise trikkidel: kasutatakse perspektiivi ehk ruumilisuse reegleid ja värve, et edasi anda pette kujutlusi kolmemõõtmeliselt ruumist ning valguse
Suurformaadilist täisfiguurportreed on sageli kasutatud kuninglike ja teiste mõjuvõimsate isikute kujutamisel, sest sellise portreteeringu peamine eesmärk oli poliitiline et tugevdada antud momendil valitsevat seisundit. Ent mitte ainult kuninglikud isikud ei soovi ennast ülendada. Tiitlitega ja rahakad inimesed tahavad võrdsel määral esitada end võimalikult mõjukalt, isegi kui sellised kujutised võivad vaatajais tekitada vale arusaamise. Tegelikult võivad esindusportreed ka tahtlikult vingerpussi mängida, olles vastupidised oma väljanägemisele. Täispikkuses portreed viitavad peaaegu paratamatult üleolekule. Kui elusuuruses figuur on riputatud seinale, oleme sunnitud vaatama kujutatud isiku poole alt, üles ja sageli on kunstnikud seda paratamatust ära kasutanud. Anthonis van Dyck ,, Kuninganna Henrietta Maria koos sir Jeffrey Hudsoniga. (1633).
Samuti kurva maski aastakümneks kujunesid 1960-ndad, kuid seda mitte niivõrd poliitilistel, vaid teatriloolistel põhjustel. Kuuekümnendad oma ülihumanistliku tulevikuusu, tööpaatose ja uue kangelase leidmisega ei soosinud lõõgastust pakkuvat teatrikunsti. Nii ei leidugi eesti teatri ajaloos koomikavaenulikumat aega kui kuuekümnendad. Isegi selleaegsed komöödiad (näiteks ,,Kihnu Jõnn" ja ,,Viini postmark") pole mingi tühine ,,nali nalja pärast", vaid peavad vaatajais tekitama õilsaid tundeid. Valitses Voldemar Panso kreedo: näitleja looming -- see on 1% annet ja 99% 4 tööd. Töö propageerimine koomilises võtmes oli muidugi võimatu. Ka 60-ndate lõpu teatriuuendus oli läbi ja lõhki tõsine ning harras nähtus. 197080-ndad olid suhteliselt tasakaalustatud kümnendid, teater jagas nii ülendavat kui madaldavat paatost, seda küll repertuaarikomisjonide ja kunstinõukogude targal juhtimisel
rünnakujärgses linnas. Kriitikale film meeldis. Kõigi sõnavõtnute heakskiidu pälvis asjaolu, et Luts oli rakendanud filmis mängulisi võtteid, vältinud sisulist ja pildilist üksluisust. Filmi võrreldi välismaiste sõjateemaliste mängufilmidega ja leiti, et see on õhulahingustseenides neile väärikas kaaslane. Tõepoolest, mitmes selle filmi episoodis näitab Luts end osava ja hea rütmitundega monteerijana. Nii kutsub ta vaatajais esile lausa kuulmismulje vaenlase lennukite ilmumisest antava teatega, monteerides lühiplaanidena morseaparaadiga töötava sidemehe käe ja erinevates võttenurkadest filmitud telegraafipostid ning –liini, mida mööda signaalid peaaegu tajutavalt sihtkoha poole ruttavad. Õhulahingustseenides, kahtlemata filmi kõige tugevamas episoodis, ilmselt köitis tookord (ja kõidab veel praegugi) vaatajat osavõtuefekt. Otsekui lahingu keskmes asudes
alla ja kohe hakkasid ta teosed palju maksma. levinud, kutsutakse teda tollimees rousseauks. Salvador dali 1904-1989 bikini saare kolm sfinksi oli pärit hispaaniast, rahvuselt katlaan. Vahel sooviks ta nagu vaatajais võigastust tekitada.pintslitöö ääretult korrektne. Sürrealistid tuginesid sigmund freudi õpetustele. Nad püüdsid luua seoseid ilma kontrollita(teised sürrealistid: giorgio de chirici, magritte.ka eduard viiralt)
TOUCHING igasugune opuudutus eri variantide ja võimalustega loob võimsa pinnase duo või ansamblimaterjali loomiseks - kerge, pehme puudutus, hooliv, suruv, lükkv puudutus nad kõik loovad erinevaid tähendusi. Puudutus on tugev sideme,.seose indikaator. Toetades puudutust Posyure (kehaasendi) ja fookusega, raamides seda kogu kehaga, võimendame edastatavat sõnumit. Neid omavahel vastandades (puudutudt ja kehaasendit ning fookust) loome pingeseisundi ja tekitame vaatajais küsimusi. SHARING WEIGHT Üksteisele toetumine, raskuse võtmine ja andmine paarilisele, selle kandmine, ära lükkamine, teineteise vatu balansseerimine, kõikvõimalikud tõstmised, ronimised jne. lõdvendavad kehakontakti intiimsuse -tähenduslikkust vaataja silmis. Kontaktimprovisatsioon kui demokraatlik duetivorm, mis põhineb vastastikku raskuse kandmises võrdsetel alustel, viib DRAMAATLISE SISU NEUTRALISEERIMISENI publikule võib see tunduda vähem huvitav, kui osalejatele endile
annaabi.ee 
