on ajakirjanduse veergudel hakatud avaldama ka nähtust sügavamalt käsitlevaid artikleid. Eestlastest on eutanaasiast kirjutanud Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak, kelle kirjutisi käesolevas referaadis ka refereeritakse. Oma töös olen kasutanud ka prominentse Austria arsti - Kurt Stellamori Akadeemias avaldatud artiklit. Referaati valitud teemal ajendas kirjutama peamiselt soov ise teada saada, mis see eutanaasia endast täpsemalt kujutab, millised meditsiinilised ja juriidilised probleemid sellega kaasnevad ja kuidas neid püütakse lahendada. Referaadis leiavad mõningast käsitlemist ka eutanaasiaga seonduvad moraalsed ja eetilised aspektid. EETILINE JA RELIGIOOSNE TAGAPÕHI Inimese elu on loomulik nähtus, mida ei tohi peale sundida ega korraldada; surm on inimese vältimatu saatus. Eutanaasia seisukohalt on selles kontekstis aga oluline, kas inimesel on õigus oma surmale. Kuivõrd on
Filosoofia kodutöö EUTANAASIA Karel Varik 12.b 1. Tekstidest juurdub välja, et eutanaasia on aja möödudes muutnud õiguseks surra, aga kunagi oli see just nagu inimestele määratud kohustus, et nad pidid surema. Algses eutanaasia programm mõeldud saksa rassi ,,puhastamine". Selleks valiti psühhiaatriahaiglast patsiendid ning neid jälgiti suremas. Eutanaasiat võiks kasutada väga harvadel juhtudel, kui on teada, et inimesel pole võimalik enam mitte mingil viisil püsima jääda. Näiteks juhul, kui inimese aju on mingi õnnetuse tagajärjel saanud nii kõvasti kahjustada, et ta on vegetatiivses seisundis ning temalt pole võimalik nõu küsida, mida ta soovib
Mõne minuti pärast inimese pulss ja südamelöögid ja hingamine taastuvad. Ajukahjustuse oht. Bioloogiline surm taaspöördumatu. Organismi elustamine pole enam võimalik. Kindlad surma tunnused on koolnukangestus, koolnulaigud, kehatemperatuuri langus ümbritseva keskkonna temperatuurini. Eutanaasia on kaasaaitamine teise inimese surmale, kui ta ise pole selleks võimeline. Eelduseks on see, et inimene on oma elu peremees. Aktiivne eutanaasia on see, kui keegi kasutab aktiivseid võtteid, nagu nt. mürgisüst, et surmata kedagi. Passiivne eutanaasia on see, kui keegi lihtsalt keeldub sekkumisest, mis võiks vältida kellegi surma. Tüüpiline aktiivse juhtum: patsient sureb varsti nagunii, passiivsed vahendid ei vii surmani. Vabatahtlik: patsient valib oma surmamise. Tahtest sõltumatu: patsient on võimetu valikut langetama. Tahtevastane: patsient valib mittesuremise, kuid surmatakse sellest hoolimata.
Võimalikult suur hulk naudinguid võimalikult suurele hulgaleinimestele!Kategooriline imperatiiv- kui minu teod peavad saama üldiseks seaduseks, siis ei tohi ma ju teha midagi vägivaldset, kuna ma enda suhtes vägivalda ei soovi. Talita nõnda, et sa inimkonnasse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse! Moraalne on vaid teadlik kategoorilise imperatiivi järgimine. 24. Aktiivne ja passiivne eutanaasia: kas lõpetame lootusetult haige kunstliku elushoidmise või teeme aktiivse süsti. Tahtlik ja tahtmatu eutanaasia: kas patsient avaldab oma tahet või on letargilises seisundis. Viimasel juhul kaasatakse sugulasi. tahtlik passiivne eutanaasia pole midagi muud kui patsiendi soovi täitmine -- inimese õigusest elule lähtudes ei tohi kedagi vastu tema tahtmist ravida. Tahtliku aktiivse eutanaasia puhul tuleb mängu teine aspekt -- keegi kõrvaline peab sooritama fataalse teo Karistuse
Nad pole absoluutsed, loomulikud, neid võib muuta. Moraalireeglid omandatakse kasvatuse käigus. Moraal on kultuuri osa. Eetikas pole universaalset tõde Relativism seab kahtluse alla universaalsete normide olemasolu eetikas. Ei ole mingit moraalitõde, mis kehtiks kõigi rahvaste jaoks kõigil aegadel. On teooria moraali loomusest. Kasutatakse teatud tüüpi argumenti. Relativismi argument · Hollandlased peavad eutanaasiat moraalselt õigeks, sakslased valeks. · Seepärast pole eutanaasia õige ega vale. See on lihtsalt arvamus, mis erineb ühiskonniti/ kultuuriti. · Eri kultuuridel on erinevad moraalinormid. · Seepärast ei ole moraali puhul olemas objektiivset tõde. Tõsi ja vale on vaid arvamus, mis erineb ühiskonniti/ kultuuriti. · Kultuuridel/ühiskondadel on aga ka palju ühiseid väärtusi, sest inimloomus on universaalne ja inimestel on suhteliselt sarnased vajadused ning huvid. Nt valetamist
kuhu inimene kuulub. Tänapäeva moodsa moraaliarutluse eelduseks on liberaalne individualism. St on võetud omaks et üldjuhul on inimese elu tema enda omand. Lex talionis õiglase karistuse nõudmine mineviku eksimuse eest. Silm, silma, hammas hamba vastu. Surmanuhtluse vastased elu on püha ja keegi ei tohi seda võtta. Surmanuhtluse pooldajad elu pühaduse austamise vahendiks on hukata need, kes on pühadust rikkunud kedagi tappes. Aktiivne eutanaasia keegi kasutab aktiivseid võtteid nt mürgisüst Passiivne eutansaasia keegi lihtsalt keeldub sekkumisest, mis võiks vältida kellegi surma Eutanaasia vastased: · Õigus elule, iga elu on väärtuslik · Eriline oht ühiskonna alavääristatud gruppide jaoks vanurid, vähemused, puudega inimesed. · Patsiendi ärakasutamine, manipuleerimine · Haigete patsientide elud on justkui vähem väärt kui teised
ARENGUPSÜHHOLOOGIA 1. Arengupsühholoogia kui psühholoogia haru 1.1. Mõisted, aine 1.2. Koht teaduste süsteemis 1.3. Uurimismeetodid 2. Arengutegurid 2.1. Pärilikkus 2.2. Keskkond 3. Arenguteooriad. 4. Kreatsioon vs evolutsioon 5. Arengu periodiseerimine 6. Ülevaade arenguperioodidest 6.1. Sünnieelne areng 6.2. Areng imikueas 6.3. Areng väikelapseeas 6.3. 1.Kõne ja keele areng 6.4. Koolieeliku areng 6.4.1. Mänguteooriad 6.5. Areng nooremas koolieas 6.6. Areng noorukieas 6.6.1. Murdeiga 6.6.2. Käitumishäired, käitumisgeneetika 6.7. Täiskasvanuiga 6.7.1. Areng varases täiskasvanueas 6.7.2. Areng keskmises täiskasvanueas 6.7.3. Areng vanemas täiskasvanueas -eksam (kirjalik test ja suuline vastamine) -referaat, seminariettekanne 1 1. ARENGUPSÜHHOLOOGIA kui psühholoogia haru. Uurib psüühika, käitumise ja inimsuhete muutumise iseärasusi fülogeneesis, ontogeneesis ja kultuurilises arengus. Fülogenees- inimese evolutsiooniline areng. Fülogenees moodustub ontoge
MEDITSIINIAJALUGU 1.SEMINAR Nimetage märksõnu Tartu ülikooli füsioloogiakoolkonna saavutustest Friedrich Bidder (1810-1894) jõudis enda ja oma õpilaste närvisüsteemi ning seedefüsioloogia vallas tehtud uuringutega mitmete avastuste ning uute meetoditeni. Enne füsioloogiaprofessori ametit (1843-1869) töötas ta anatoomiaprofessorina, avaldades koos Volkmanniga uurimuse, milles tõestas sümpaatilise närvisüsteemi funktsionaalse iseseisvuse. Bidderi ja tema kaastöötajate panus neuroloogiasse seisneb veel selles, et võeti kasutusele neuroni mõiste, näidati, nn ganglionirakkude olemasolu ning seda, et neist omakorda lähtuvad sümpaatilised närvikiud. Bidder ja keemiaprofessor Carl Ernst Heinrich Schmidt (1822-1894) avaldasid 1852. a ühismonograafia "Seedemahlad ja ainevahetus". See oli suur samm edasi seedefüsioloogia alastes uuringutes, osundades valkude, rasvade ja süsivesikute (mõiste võttis esmakordselt kasutusele seesama C. Schmidt 1
Kõik kommentaarid