URIINIPIDAMATUS e.
INKONTINENTSUS Uriinipidamatus
on probleem, mille all kannatavad sagedamini vanemaealised inimesed,
eriti naised. Küllaltki sageli eelneb inkontinentsuskaebusi ka
vanemaealistel meestel.
Vanust peetaksegi tähtsamaks inkontinentsuse
esinemisi suurendavaks
teguriks . Eestis esineb uriinipidamatust umbes
100 000 inimesel.
65-aastaste
ja vanemate inimeste puhul esineb see probleem umbes igal kümnendal
inimesel, (7-20% vanuritest). Vanadekodudes ja geriaatrilistes
kliinikutes kannatavad uriinipidamatuse all ligikaudu 80% haigetest.
Saksamaal teostatud uuringule andmetel esines 70%-l vanadekodus
elavatel naistel ja 30%-l meestel uriinipidamatus. Tihti on
uriinipidamatus ka põhjuseks, miks
vanurit üldse tahetakse
vanadekodusse paigutada. Vanurite uriiniipidamatust soodustavad
dementsus , südame-ja
veresoonkonna haigused ning halvenenud
liikumisvõime. Probleemi tegeliku ulatuse mõistmist raskendab
asjaolu, et paljud häbenevad oma haigust või arvatakse, et
pidamatus kaasnebki vananemisega, ning ei pöörduta abi saamiseks
arsti poole.Uriinipidamatus on tingitud paljudest erinevatest
kusepõie ja
kusejuha talitluslikest häiretest. See on
tahtmatu urineerimine, mis tekitab inimesele nii füüsilisi, psüühilisi kui
ka sotsiaalsed probleeme.
Uriinipidamatuse
põhjusedÜleminekueas
naistest
kaebab vähemalt iga neljas inkontinentsuse üle. Sel ajal
tekkiv östrogeeni vaegus põhjustab nii
tupe kui
kuseteede limaskesta õhenemist ja verevarustuse vähenemist neis piirkondades.
See omakorda kutsub esile vaagnapõhja anatoomilisi muutusi ja
kusepõie talitluslikke
häireid , mille tagajärjeks võivad olla
inkontinentsuse nähud.
Pensionieas
ja pärast seda esineb inkontinentsust mõlemal sugupoolel võrdselt.
Meestel tekitavad põiefunktsiooni häireid eesnäärmehaigused ja
operatsioonid . Nii meestel kui naistel sagenevad ajuvereringehäired,
mis halvendavad põie normaalset täitumis- ja tühjenemisfunktsiooni.
Inkontinentsus on probleemiks, sest nõuab kulutusi mähkmetele,
soodustab lamatiste ja põiepõletike teket. Inkontinentsusega
haigele põhjustab haigestumine nii sotsiaalseid kui ka
psühholoogilisi probleeme. Haige hakkab
vältima teiste seltskonda
ja uriinilõhna tõttu võivad teised teda vältida. Võib tekkida
eraldatus,
depressioon ja ka psüühikahäired. Haige võib mitte
tunnistada oma haigust, varjata seda omaste ja ka meditsiinitöötajate
eest. Mõnikord soovivad omaksed haiget just seetõttu hooldekodusse
paigutada, et tal esineb inkontinentsus.
MIDA
TEHA KUI HAIGEL ESINEB URIINIPIDAMATUS?Uriinipidamatusega
haigeid on võimalik aidata, kui haiged oma probleemist räägivad,
seda ei häbene ega eita. Paljud haiged ja ka hooldajad ei ole
teadlikud sellest, et uriinipidamatus on ravitav. Sageli arvatakse,
et see on vananemisega kaasnev haigus ja et selle tülika vaevusega
peab lihtsalt kuidagi toime
tulema .
Uriinipidamatuse
kaebustega haiged peaksid kindlasti
pöörduma arsti poole. Hoolikas
haige
uurimine ja jälgimine on väga oluline. Enne haigele ravi
määramist on kindlasti vaja selgitada eelnevalt põetud haigused ja
haige liikumisvõime. Tuleks hinnata kodust keskkonda, haige
psüühilist
seisundit ,
dieeti ja vedelikutarbimist. Kindlasti peab
koostama inkontinentsuse hindamiseks urineerimispäeviku. Oluline on
ka teada inkontinentsuse varasemat ravi ja seda, missuguseid ravimeid
haige kasutab. Tuleb teha uriini analüüs ning vajadusel haige saata
uroloogi või günekoloogi konsultatsioonile.
Abivahendid (mähkmed, sidemed ja voodikaitsed)Imavate
abivahendite valikut mõjutavad haige uriinipidamatuse
raskusaste ,
liikumisvõime ja see, millisel ajal ööpäevast mähet
kasutatakse.Raske uriinipidamatuse korral puudub kontroll põie
tegevuse
üle.Raskete haigustega kaasneb
sageli ka topeltinkontinentsus,mis väljendub nii uriini- kui
roojapidamatuses. Leides õige
imavuse
ja suurusega mähkmed on võimalik märgatavalt
parandada
hooldatava
enesetunnet , eneseväärikust ning
hügieeni.
Sobiva mähkme valimineÕigete
abivahendite
kasutamisel luuakse hooldatavale
inimväärne
elu ning säilib senine elukvaliteet. Oluline on ka
see,
et kasutades abivahendeid kaob hooldatava ruumidest
ebameeldiv
uriinist tekkiv lõhn. Samuti saab õigesti valitud
abivahenditega
tasakaalustada hooldusele
tehtavaid kulutusi ja
hoida
kokku ka pesu pesemisel.
Sobiva
abivahendi leidmiseks tuleb välja selgitada hooldatava
uriinipidamatuse
aste (selle järgi valitakse mähkmete imavus),keha suurus ja enesega
toimetuleku aste.
ImavusAbivahendi
ehk mähkme imavuse aste valitakse individuaalsest
uriinipidamatuse
astmest lähtuvalt. Tootepakkidel
on imavus tähistatud tilga kujutisega
ja
seda mõõdetakse milliliitrites. Õige imavusega mähe ei tohi
uriini
läbi lasta ja peaks vastu
pidama umbes 8 tundi. Rooja
eritumisel
tuleb mähe vahetada kohe. Kui mähet hoitakse
all
liiga kaua, võivad tekkida nahaprobleemid –
punetus või
isegi
lamatised . Mähkme täituvust kontrollitakse mähkmel
oleva
indikaatori lahustumise järgi.
Indikaator peab olema
lahustunud
kogu mähkme ulatuses. Indikaator on uriiniga
kokku
puutudes laialivalguv tindijoon, mis ulatub mähkme
esiosast
tagaosale. Normaalne mähkmekulu on kolm mähet
ööpäevas.
Et
tagada hooldajale ja hooldatavale rahulik uni ning
hooldatavale
kuiv voodi, peab öömähe olema alati suurema
imavusega
kui päevane. Öömähe on kauem all kui päevane
ning
seetõttu peab ta ka rohkem uriini mahutama.
Sobiva
mähkme leidmiseks tuleb proovida erineva
ima
vus astmega mähkmeid, alustades kõige väiksemast.Mähkme
väljaselgitamise perioodil on soovitatav teha
märkmeid
mähkmete kulu ning nende sobivuse kohta.Õige mähkme
väljaselgitamise ajal võivad tekkida lekked,seega tuleb kasutada
imavaid aluslinu, mis ei lase märguda
voodipesul
ning madratsil.
Kasutatud
materjal www.raulpauge.ee,kuivaks.ee
Kõik kommentaarid