See meeldis Popile, sest see meenutas talle tema vana Isandat. Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid üheskoos ja soojendasid teineteist. Nad joobusid mõlemad, Huhuu joomisest ja Popi peamiselt viina lõhnast. Ühel päeval ei leidnud Huhuu enam uut pudelit ja keeras terve maja segamini seda otsides. Lõpuks leidis ta neljanurkse karrast kasti. Huhuu arvates oli selles viin ja läks selle karraga tuppa. Huhuu püüdis kasti avada, ta urgitses küüntega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas selle vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks.
Huhuu mängis peamiselt, kuid lõhkus ja hävitas ka kodus palju asju. Huhuust sai Popi uus Isand, mis siis et kuri,tujukas ning inetu. Kuid vahest oli Popi uus Isand ka lahke, tõi kord liha koerale. Huhuu leidis ühel päeval ankru ja vedas selle suurte tuppa, ta kangutas tapi eest. Sellest päevast hakkas Uhuu jooma koos Poiga. Nii meeldis Popile Uhuu kõige paremini. Kui alkohol sai otsa leidis Huhuu kasti, mida ta ei suutnud lahti teha. Uhuu urgitses küüntega ja katsus hammastega lahti saada, kuid ei saanud. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks.
"( "See on kesksurnuaed. Kõik Viini surnud inimesed elavad siin!") Jasper ei võtnud vaevaks kõikide seal kalmistul elavate Viini surnute poole vaadatagi. Ka isa kena teadaanne: "Now we drive the belt along!"( "Nüüd me sõidame mööda vööd" (Gürtel vöö. Sks. k.) (millega ta tahtis ütelda: "Me sõidame piki Gürtelit see on ühe meie tänava nimi) ei avaldanud poisile mingit muljet. Jasper õngitses püksitaskust maapähkli-kotikese. Maapähklid koos koorega. Ta urgitses pähklituumad koorest välja ja mugis neid. Koored, suured kui ka väikesed tükid langesid tema paksudele reitele. Sealt toimetas Jasper need meie auto mustaplüüsilisele põrandale. Ma piilusin vargsi, aga väga uudishimulikult ema poole. Meie autot seestpoolt absoluutses puhtuses hoida on üks meie perekonna ülimatest seadustest. Igasugune patustamine selle vastu, kas minu või mu õe poolt, kutsus seni ikka ema lõpmatult pikka ja ägedat riidlemist esile. Aga nüüd naeratas
VI Tants ,,Ei tea palju selle vana risu eest pakutakse kah?" küsis Jaan oma ainsalt pojalt Madiselt, kes hammaste vahelt hambatikuga hommikusööki välja urgitses ja vastas ,,Ah, selle vana roostekäki eest ei saa midagi. Hea kui tasuta kolast lahti saab. Vot, kui sa oleks Emexi poistele helistanud, siis saaks mõne krõbisevama rahatähegi kätte." Isa vaatas poega hämmeldunud ilmega ning sõnas : ,,Kuidas sa nii loll saad olla, mehed poe juures rääkisid kuidas see Augaste Jaan oli oma vana Belarusi logudiku antiigimeestele neljakümne tuhande eest maha müünud, oleks rohkemgi veel saanud, kui vaid oleks osanud küsida
päevased tegemised ning omavahelised suhted; haripunkt – Popi vahetas ära Isandate loomused, piir tõelise ning une vahel muutus ähmaseks ; pööre – Huhuu toob Popile süüa, loomad hakkavad sõbrunema; lõpplahendus – kasti plahvatus, loomade surm. 2. Tegemist on suletud novelliga. Teoses on kaks tegelast, Popi ja Huhuu, ning teos lõppeb ootamatu lõpplahendusega - loomad hukkusid plahvatuses. - "Huhuu püüdis kasti avada. Ta urgitses küünega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks." 3. Tuglas on oma novelli kujutanud Popi vaatenurgast, kuna suurem osa räägib, kuidas talle, Popile, ei meeldu kuidas Huhuu käitub või miks just Isand on koguaeg Huhuu juurses - "Huhuu jäi umbusklikult lävele seisma
nõustu. Suure kivimaja asemel saab koduks neil ühekorruseline kollane puumaja, mis kuulus kunagi isa isale. Kolimise eel jätab Sten hüvasti oma sõbra Andriga, nad lubavad vahel teineteisel külas käia. Sõidu ajal sadas vihma ning kohale jõudes polnud see lakanud. Igavuses vaevlev poiss ootas kuulekalt emalt luba tuppa minna. Sten-Erik kuulis häält. Hääl tuli kuuri juurest ning otsustas asja uurima minna. Avastus oli suur, kui leidis hoone tagant omavanuse tüdruku, kes urgitses pulgaga mullas- murumardikad ei saa kõndida kui maapind niiske on. Tüdruku nimi oli Maria ning elas temaga samas majas koos vanaisaga. Stennu kutsuti tuppa. Ta sai endale päris oma toa, puudu oli ainult kutsikas. Koer lubati talle heade tulemuste eest koolis. Uues elamises oli pikk koridor, millest paremale poole jäi Stennu kodu ning paremal Maria oma. Toas oli köök, suur tuba, ema-isa ja Sten- Eriku tuba. Hommikul läksid vanemad tööle ning tuli hoidja
Tema pisarad muutusid muna suurusteks. Kui ta ühel päeval koju jäeti, et ta saaks karjuda, tõusis aga pisaratest tekkinud vesi nii kõrgeks, et Pirililli-Liisu uppus ära. ,,Lõhkiläinud kolumats" · Kolumats kiusas Antsu, aga tema vend Henn hakkas kolumatsile vastu. Kolumats ei saanud enam lapsi hirmutada, hoopis tema sai nüüd kere peale. Ja ühel päeval vihastas ta nii koledasti, et läks lõhki! ,,Nina-Jass ja Näpp-Mall" · Jass urgitses pidevalt ninas ja kuigi kõik noomisid teda, ei võtnud ta kedagi kuulda ja ühel päeval oli tema nina merekassi nina suurune. Mall aga lutsis oma näppe. Ka tema ei võtnud kellegi noomitusi kuulda ja ühel päeval tursusid tema näpud. Kui nad said suuremaks, olid nende nina ja näpud kõigile naeramiseks. ,,Loomade mäss" · Olid kaks poissi Endel ja Prits. Endal armastas loomi ja aitas neid. Prits aga kiusas ja tegi haiget loomadele
ümber ja pööras kõik pahupidi. Viimaks leidis ta mürgiselt lõhnavate kruuside ja kannude hulgast, kuhu endine Isand oli oma keediseid valanud, ühe nõu. See oli nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud. Kuid Huhuu arvates pidi siin viin olema. Ta arvas isegi selle lõhna tundvat. Ja ta tuli kastiga tuppa tagasi. Sel päeval oli Huhuul seljas punane vateeritud vammus. Popi istus ta ees, koon üleval ja pikk händ vastu põrandat. Huhuu püüdis kasti avada. Ta urgitses küünega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks.
pööras kõik pahupidi. Viimaks leidis ta mürgiselt lõhnavate kruuside ja kannude hulgast, kuhu endine Isand oli oma keediseid valanud, ühe nõu.See oli nelinurkne karrast kast, igast servast kinni joodetud. Kuid Huhuu arvates pidi siin viin olema. Ta arvas isegi selle lõhna tundvat. Ja ta tuli kastiga tuppa tagasi. Sel päeval oli Huhuul seljas punane vateeritud vammus. Popi istus ta ees, koon üleval ja pikk händ vastu põrandat. Huhuu püüdis kasti avada. Ta urgitses küünega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks. 1914
Ja ta tuli kastiga Ja Pupil hakkas temast hale. Ta muretses nagu vana teener oma jälle lapseks tuppa tagasi. saanud härra eest. Kui vanad ja vaevalised olid nad mõlemad! Kui üksikud ja Sel päeval oli Huhuul seljas punane vateeritud vammus. Popi istus ta ees, mahajäetud! koon üleval ja pikk händ vastu põrandat Huhuu püüdis kästi avada. Ta urgitses Nende elu muutus veelgi kurvemaks. Päevad olid lühikesed ja päikesekehvad. küünega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kästi üles ja viskas vastu põrandat. Hommikust õhtuni sadas külma vihma. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi Popi värises madratsil. Huhuu oli enese vaipadesse mässinud, oli kohmetu ja vastu teist seina
Ja ta tuli kastiga Ja Pupil hakkas temast hale. Ta muretses nagu vana teener oma jälle lapseks tuppa tagasi. saanud härra eest. Kui vanad ja vaevalised olid nad mõlemad! Kui üksikud ja Sel päeval oli Huhuul seljas punane vateeritud vammus. Popi istus ta ees, mahajäetud! koon üleval ja pikk händ vastu põrandat Huhuu püüdis kästi avada. Ta urgitses Nende elu muutus veelgi kurvemaks. Päevad olid lühikesed ja päikesekehvad. küünega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kästi üles ja viskas vastu põrandat. Hommikust õhtuni sadas külma vihma. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi Popi värises madratsil. Huhuu oli enese vaipadesse mässinud, oli kohmetu ja vastu teist seina
Natuke maad enne kodu ta läks maha ja jooksis kodu poole. Kodu ukse avas ta vaikselt ja talle endalegi tundus nagu ta oleks varas. Maja paistis alguses inimtühi ja ta läks oma kabineti ukse taha. Kuna ta teadis, et uks krigiseb, siis avas ta selle kiiruga. Kuid oma üllatuseks nägi ta seal Karinit koos Reneega, kes istusid diivani peal. Karin ehmatus sellest ja noomis Indrekut, et miks ta hiilib niimoodi ringi. Indrek vabandas ja läks oma laua sahtli kallale, kust ta urgitses natuke aega revolvrit. Kui ta oli selle kätte saanud ja uksest välja hakanud minema, siis Karin ütles viimasel hetkel, et keda ta tapma läheb, ja sellest haaras Indrek enda taskust relva ja hakkas kõmmutama. Sellest langes Karin põrandale ja Renee hüppas diivani taha. Peale seda oleks Indrek Karini kohale kummardunud, kui Renee suuri silmi diivani tagant märgates ta sammus toast välja. Ta kõndis mööda tänavat, kus tema selja taha kogunes aina enam inimesi, kes
hõrgutavaid roogi. See oli kõik nii isuäratav ja pealegi olid kõigil kõhud tühjad. Me sõime kõike ja varsti tundsime, et kõht on nii täis, et rohkem ei mahu. Peale einet kutsuti meid tantsima ühte nende rahvapärast tantsu. Kõigil oli kohutavalt lõbus ja päeva lõpuks olid kõik väsinud. Me heitsime rahulikult puhkama. Järgmisel hommikul hakkasime asju pakkima. Meil oli aeg lahkuda. Ma tundsin kergendust. Ma polnud saanud öösel eriti magada. Miski urgitses mu sees ja mul oli muidu ka paha olla. Aga sellega tuli harjuda. Nüüd on kõik järgnevad ööd sellised. Andres jälgis mind oma õnneliku pilguga. Me olime rõõmsad, et saab tagasi koju! Meile otsiti uus autojuht ja me kõik sõitsimegi lennujaama. "Kas sa oled meie reisiga rahul?" küsis Andres, kui me lennujaama juurde jõudsime. "Osaliselt küll jah, aga kodus on ikka kõige parem! Kui aus olla, siis mul on tunne, et õnn hakkab meile tagasi tulema! Kas sa ei arva nii
Ta ütles suurt lõbusust teeseldes: «Poisid, vean kihla, et siin saarel on varemgi mereröövleid olnud. Me uurime saare uuesti läbi. Nad on siia kuhugi varandusi peitnud. Mis te ütlete, kui toome päevavalgele mõne pehkinud kästi, täis kulda ja hõbedat, eh?» Kuid need sõnad tekitasid ainult nõrka vaimustust, mis kustus ühegi vastuseta. Tom katsus paari teise ahvatlusega, kuid ka neil polnud edu. Asi näis lootusetuna. Joe istus sünge näoga ja urgitses kepiga liiva. Viimaks ütles ta: «Ah, poisid, teeme sellele lõpu. Ma tahan koju minna. See on nii igav.» «Oh ei, Joe, pikapeale hakkab sulle siin meeldima,» vastas Tom. «Mõtle ainult, kui tore on siin kala püüda.» «Ma ei hooli kalapüügist. Tahan koju minna.» «Aga Joe, kuskil mujal pole nii head supluskohta.» «Suplemine pole midagi väärt; ma» ei hooli sellest miskipärast, kui pole kedagi keelamas. Ma mõtlen koju minna.» «Oh, lollus! Sa oled ka titake! Tahad vist ema näha
annaabi.ee 
