Enda soovides ei ole kedagi, kes meie elu dikteeriks ja meie eest valikuid teeks. Vaba olemine täidab meid rahu ja jõuga, mis aitab edasi reaalses elus eesmärkide elluviimisel. Juba sellest ajast peale, kui ma oma elu mäletama hakkasin, olen ma tegelenud muusikaga, kas siis ema nõudel trummi mängides, mööda tuba ringi joostes ja lauldes või lasteaias klaverit õppides. Kogu see aeg, mida ma mäletan, olen ma olnud huvitatud muusikast. Ma unistasin oma laulukariäärist, nagu paljudki minu eakaaslased, kuid ma pole siiani sellest unistusest loobunud. Unistamine, et küll saabub kunagi päev, kui annan oma enda kontserdeid ja oman hulgaliselt fänne, annab mulle jõudu, et ma tõesti ei tohiks alla anda, ükskõik kui kaua sellega läheb. Tihti kinnitan ma endale, et iga uus päev on liikumine oma eesmärkide poole ja see on jõud mis mind edasi kannab.
õiged inimesed, kes olid õigel ajal õiges kohas ning 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul võeti vastu “Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti sai teist korda ametlikult iseseisevaks. Gertrude Steen on öelnud, et ajaloo juures on rahustav see, et ta kipub ennast kordama. Praeguseks oleme iseseisvad olnud 17 aastat. Eelmine vabariik püsis 21 aastat. Mul tekkis siis loomulikult kurb küsimus - kui kaua on meile siis seekord õnne antud olla iseseisev? Siinkohal unistasin ma põhikoolis tõesti paremast minevikust, millest leiaksin tuleviku suhtes rohkem kindlustunnet. Eesti mineviku ja tuleviku üle juurdlemine ei andnud mulle tükil ajal rahu. Elu peaks ometi olema ilus, miks siis eesti rahval pole üldse õnne olnud või kui ka on, siis seda ainult lühikest aega. Mõeldes tulevikule, unistasin ma mõnes mõttes paremast minevikust. Uurides minevikku, näib mulle nii mõnigi kord paratamatusena, et ka meie praegune iseseisvusaeg ei kesta igavesti
Karl Suur Tere, minu nimi on Karl. Sündinud olen ma 742. aastal Aacheni lähedal Saksamaal. Olen Pippin Lühikese poeg. Samuti ka tema järgmine troonipärija. Hetkel suudan vaid unistada ajast, mil minust saab Frangi riigi kuningas. Mu mõttemaailm on avar ning olen valmis tegema kõik, et mu rahval oleks hea. Rajaksin koole, vallutaksin maid ning aitaks abivajajaid. Aastaid hiljem.. Mäletate aega, mil unistasin ma Frangi riigi kuningaks saamisest? Aastal 768 läks mu unistus täide- minust sai Frangi riigi kuningas. Kogu riigi valitsejaks sain ma alles 4 aastat hiljem, 771. Ja nüüdseks olen ma Frangi riigi keiser. Terve selle ajaga olen ma suutnud vallutada maid ja rajada koole ning kloostreid. Samuti olen ka toetanud vaimulikke ning muid abivajajaid. Minu silmis tähtis koht on haridusel ning kultuuril. Leian, et igal endväärtustaval inimesel tuleksid sellised teadmised elus kasuks.
Igal tüdrukul on juba lapsepõlvest saadik olnud kujutelm oma tulevasest dzentelmenist. Kes on unistanud superkangelasest, kes kooli kõige populaarsemast poisist või hoopis printsist valgel hobusel. Neid variante on palju, kuid aja jooksul on nii mõnigi neist muutunud. Saades vanemaks mõistame me, et elu ei ole vaid muinasjutt ja mängumaa ning hakkame asju rohkem reaalselt enda ümber nägema ja nõudmisi ning vajadusi kasvab aina juurde. Veel paar aastat tagasi unistasin, et mul võiks olla poiss, kes on väga populaarne, megakihvt ja üliilus. Ma ei osanud muud nagu tahtagi see tundus kõik, mis vajalik. Praegu aga ei mõista ma, kuidas küll nii rumalasti sain üldse mõelda. Ei mõelnud ma iseloomu ega hoolivuse, sõbralikkuse ega ülbuse peale, peaasi ainult et poiss oleks ilus. Enam ma kohe kindlasti välimust esmatähtsaks ei pea, kuid muidugi on noormees kohustatud oma välimuse eest korralikult hoolitsema ja mingi "inetu pardipoeg" ta ka just
· 1993. aastal pälvis Toni Morrison ka Nobeli preemia. Üks kõige tähtsamatest teemadest teoses on rassism. Tegevust toimub orjaajastul Ameerikas, mis tähendab, et valged pidasid oma taludes mustanahalisi orje, kes rügasid kõvasti tööd, ning valgel omanikul oli õigus siis tumedanahalisi osta ja müüa ja nendega teha, mida hing ihaldas. Tsitaat:,,Valged on ettearvamatud. Räägivad üht ja teevad teist. Valged võtsid kõik, mis mul oli või millest ma unistasin ning purustasid ka mu südamekeeled. Maailmas pole mingit muud õnnetust peale valgete inimeste." (Laste ,,tootmine") Kuna valge peremees võis teha oma orjaga kõike, siis soovisid peremehed, et nende naisorjad saaksid hästi palju lapsi, mida peremees saaks siis kalli raha eest maha müüa. Peremehed muidugi ei mõtelnud, mida tähendab lapsest loobumine vanematele vaid neil olid silme ees rahamärgid. Ning seetõttu, et
suuda ise ennast üldse kontrollida ning saab öelda ning teha täiesti totraid asju. See jättis ka mulle kunagi sellise mulje, et hüpnoosiga saabki inimest panna tegema asju, mida sa ise soovid. Tegelikult, omab inimene kontrolli selle üle, mida ta hüpnoosis olles ütleb või teeb. Enda kogemuste põhjal ma ei oskagi öelda, kas inimene mäletab, mis hüpnoosi ajal toimus. Näiteks kui ma unistan, siis ma mäletan küll hiljem seda, millest ma unistasin. Aga samas, kui ma teen tegevust sellest aru saamata, siis ma ka pärast ei mäleta, kuidas ma seda tegin või kuidas ma sihtpunkti jõudsin. Hüpnoos ongi ukseks inimese alateadvusesse ja selles olevatele piiramatutele ressurssidele, mis võimaldavad inimesel end ise kujundada ja unistusi (reaalseid) täide viia. Unistades me saame panna ennast olukorda, kus me soovime ja tahaksime olla. Tavaliselt unistavad inimesed, kaasa arvatud ka mina, asjadest, mis oleksid
. . siis, kui kasutad kingitud raha, et osta endale sellised kinad, millele raha kulutamise kõik hulla mõistavad. Tore sünnipäev on... siis, kui Sinu ümber on armastus. Ole oma sünnipäeval meeletu õgi end kurguni täis torti ja mitut sorti jäätist. Jäta mõistlikult käitumine järgmiseks sünnipäevaks. Parim kingitud ei pea tingimata olema midagi väga kallist sageli on kõige rohkem rõõmu armastuse ja hoolega valitud lihtsast kingitusest. Millest ma unistasin. Mis ma sain. Romantiline muusikal. Seebikas telekast. Resi Disneylandi. Hambaarstikülatus. Viimase malli iPod. Vana kasutatud raadio. Ilusalongi kinkekaart. Pudel rohelist küünelakki. Olgu Sinu suurimaks ja parimaks kingituseks kõigi Su heade soovide täitumine. Parim osa sünnipäevast on päeva lõpp, kui Sa saad vaikselt seista ning mõelda kõigile neile toredatele kingitustele, mis Sulle toodi ja kõigile neile toredatele asjadele, mida te sõpradega tegite.
Kui inimene unistab kellestki ja äkki see unistuste pealik on kellegi teisega koos, siis lihtsalt unistus puruneb tuhandeteks kildudeks ning sära-rõõmsate silmade asemel on pisarad ; mis voolavad jõgedena silmadest vägagi pikaks teekonnaks, siis peab võtma appi taskurätiku. Nii lihtsalt võivad kaduda unistused. Tegelikult on igal inimesel teatud unistus. Kõik mida inimesed tahavad, ei olegi nii roosiline elu. Mina väiksena unistasin, et teismelise east saaksin endale roosa digikaamera; playboy voodipesu; sülearvuti kui ka koera. Sülearvuti sain ma kõige ennem, sest emal sai siiber, et ei lasknud teda arvutisse ja koolitükkide abiks oli ka tarvis lisaarvutit. Ja oligi nii, et ükskord läksimegi peale kooli kaubamajja ning sain ise valida missuguse arvuti tahan ning ema ostiski ära selle. Koeraga olid sellised lood, et ema ükskord õhtul tuli koju ja tal oli selline kaisukaru moodi mõmmi kaenlas
ning juba esimesed erialaained pakuvad mulle ülimat huvi. Ma arvan, et just nimelt huvi on inimest edasiviiv jõud, sest ebahuvitavat ainet võib küll õppida, aga tegeleda sellega terve elu on tõeline põrgu. Mis aga ei vastanud osaliselt minu ootustele, on esimene semester. Nimelt oli keskkoolis minu jaoks kõige raskem huvi mitte pakkuvate ainete õppimine, mida oli paraku mitu korda rohkem kui mind huvitavaid aineid. Viimases klassis õppides unistasin hetkest, mil ma ei pea enam muusika- ning kunstiajalooga tegelema. Millegipärast oli mul tekkinud illusioon, et kui ma ülikooli lähen, saan juba esimesel semestril täielikult pühenduda oma tulevase eriala ainete õppimisele. Paraku see nii pole: suurema osa ajast kulutan üldõppe ainetele, programmeerimise jaoks jääb üsna tagasihoidlik kogus aega. Samas oli see vaid minu väljamõeldis, et informaatika
Omavalitsus sõlmib hooldusperega lepingu lapse hooldamise kohta. Perekonnas hooldamine peaks olema võimalikult lühiajaline, sest selle teenuse üks eesmärke on see, et laps saaks pöörduda tagasi oma bioloogilise perekonna juurde. Aga sageli on ka perekonnas hooldamine pikaajaline ehk kestab kuni lapse täisealiseks saamiseni. Valisin just seda teemat, sest et mu huvid ja tuleviku töö on seotud lastega ja nendest arusaamisega. Lapsepõlvest saadik unistasin töötada lastekodus ja aidata lastel nende raskuseid ületada. Tahaks anda lastele hoolt, rõõmu ja unistust, et tulevikus saavad nad õnnelikuks. Kasutatud allikad: 1. http://www.sos-lastekyla.ee/oma-elu-alustav-noor-ei-vaja-muud-kui-et-keegi-temasse- usuks/ 2. http://www.sos-lastekyla.ee/toetajale/soprade-klubi/ 3. http://www.omapere.ee/page_adoption.php?pageid=9 4. http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2013/05/kas-ka-mina-voiksin-kasvatada-vanemliku-
laps kohaliku omavalitsuse eestkostele. Omavalitsus sõlmib hooldusperega lepingu lapse hooldamise kohta. Perekonnas hooldamine peaks olema võimalikult lühiajaline, sest selle teenuse üks eesmärke on see, et laps saaks pöörduda tagasi oma bioloogilise perekonna juurde. Aga sageli on ka perekonnas hooldamine pikaajaline ehk kestab kuni lapse täisealiseks saamiseni. Valisin just seda teemat, sest et mu huvid ja tuleviku töö on seotud lastega ja nendest arusaamisega. Lapsepõlvest saadik unistasin töötada lastekodus ja aidata lastel nende raskuseid ületada. Tahaks anda lastele hoolt, rõõmu ja unistust, et tulevikus saavad nad õnnelikuks. Kasutatud allikad: 1. http://www.sos-lastekyla.ee/oma-elu-alustav-noor-ei-vaja-muud-kui-et-keegi-temasse- usuks/ 2. http://www.sos-lastekyla.ee/toetajale/soprade-klubi/ 3. http://www.omapere.ee/page_adoption.php?pageid=9 4. http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2013/05/kas-ka-mina-voiksin-kasvatada-vanemliku- hooleta-last/ 5. http://www
Omavalitsus sõlmib hooldusperega lepingu lapse hooldamise kohta. Perekonnas hooldamine peaks olema võimalikult lühiajaline, sest selle teenuse üks eesmärke on see, et laps saaks pöörduda tagasi oma bioloogilise perekonna juurde. Aga sageli on ka perekonnas hooldamine pikaajaline ehk kestab kuni lapse täisealiseks saamiseni. Valisin just seda teemat, sest et mu huvid ja tuleviku töö on seotud lastega ja nendest arusaamisega. Lapsepõlvest saadik unistasin töötada lastekodus ja aidata lastel nende raskuseid ületada. Tahaks anda lastele hoolt, rõõmu ja unistust, et tulevikus saavad nad õnnelikuks. Kasutatud allikad: 1. http://www.sos-lastekyla.ee/oma-elu-alustav-noor-ei-vaja-muud-kui-et-keegi-temasse- usuks/ 2. http://www.sos-lastekyla.ee/toetajale/soprade-klubi/ 3. http://www.omapere.ee/page_adoption.php?pageid=9 4. http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2013/05/kas-ka-mina-voiksin-kasvatada-vanemliku-
Sissejuhatus Valisin just selle teema, sest kergejõustik huvitab mind ennaski väga ja Erki Noole kohta natuke rohkem uurida oleks mulle endale väga kasulik. Kuna tahan ise ka kergejõustikuga tegeleda siis saan teda uurides ehk targemaks ka , et kuidas on hea treenida enne tulevaid võistlusi või lihtsalt igapäeva treeningu lihtsaid nippe. Erki Nool on kindlasti olnud minu uks suur iidoleid kergejõustikus, mäletan. Et kui veel väike olin, unistasin koguaeg, et oleks ükskord ka mina nii edukas kui Erki Nool. 3 Erki Noole elust Lapsepõlv Erki Nool sündis 25. juunil 1970 aastal Võrus. Peres on kokku kuus last: neli õde- Margit, Ragne, Kairi, Elen ja vend Joel. Erki sündis perre neljanda lapsena. Ta vanemad on lihttöölised: ema Miina Nool töötas varem laojuhatajana, praegu töötab ta algkoolis majandusjuhatajana. Isa
mõtlemisele. - Kas Sa tead seda, et Sa olid nimene, keda ma sain usaldada? Kas Sa tead, et Sa olid see, kelle õlale ma kogu aeg tahtsin nutma tulla? Kas Sa tead seda, et mul oli nii paganama tore Sinuga maailamaasjadest rääkida? Kas Sa tead kui õnnelik ma olin Sinuga veedetud aja? Kas Sa tead, et Sa olid mulle väga tähtis? Kas Sa tead, et ma pidasin Sind kunagi enda pea-kui hingesugulaseks? Kas Sa tead, kui tore mul oli jagada Sinuga enda rõõme ja muresid? Kas Sa tead, et ma unistasin kord, et võiksime jääda eluaegseteks sõbrannadeks? Kas Sa tead, et ma tegelikult armastasind Sind väga? Ja kas Sa tead ka seda, et SINA lõid mulle igaveseks noa selga? Ja kas SINA tead kui kuradima haiget see teeb? Ja kas SINA tead, et mina tean kõike mida SINA minust praegu arvad? Ja ma tahaksin, et SINA teaksid, et mina ei reeda Sind iialgi... Sinu tegemisti, Sinu pajatatud saladusi, Sinu rääkimisi... Ja ma ei ütle, kes Sa
etapi võitis oli oma medalivõidus kindel. Määrdemeestel seisis ees keeruline ülesanne kui 8 kaks eelnenud nädalat on paistnud vaid päike, siis nüüd sadas vihma ja õige suusapaari leidmine oli määrav. (Schwede 2006: 83) Õige suusapaar aga leiti ja neli päeva pärast esimest olümpiakulda võitis Kristina Torino talimängudel teise kuldmedali. 10 km klassikarajal korraldas ta keerukal rajal tõelise jõudemonstratsiooni. ,,Unistasin võita olümpiakulda just 10 km klassikasõidus. Tahtsin olla õige eestlane," ütles kahekordne olümpiakangelanna ajakirjanikele. (Lääne 2006: 17) 10 km klassikasõidus ostusid suurimateks konkurentideks Neumannova ja Bjørgen (Press 2006: 79). Ka kolmandal võistlusel 30 km vabatehnika ühisstardis lootis Kristina medalit, kuid tal tuli leppida 8. kohaga. Kuldmedalile sõitis tsehhitar Katerina Neumannova. (Press 2006: 83-86)
Mida enam elab teos igavikus, seda vähem mäletab ta kunstnikku. Teos on hävitav selle suhtes, kes võimaldab tal esile tulla. (vt. Eva Lepik: Hermes) Hans Georg Gadamer (1900-2002) Tõde ja meetod (1960), Mis on kirjandus (1981) Ajalooline hermeneutika Isik ja sootsium (haridus, terve mõistus, otsustusvõime, maitse, esteetiline kogemus) Kunstikäsitlus lähtub kogemusest. Kunst kui mäng. Kunst ja traditsioon. ,,Seal korteris ma tõesti unistasin, et ükskord ma põgenen Pariisi, jalutan bulvaritel, istun kohvikutes, naeratan inimestele ja nemad naeratavad mulle ja keegi ei saa mind sealt kätte, ei vanaema ega õpetajad ega mu oma elu. Nüüd olen ma siin, selles turiste täis ja ebasõbralikus linnas, vaevlen kuumuse käes, laman poole päevani oma urus ja ei tea enam, millest unistada. Ei viitsigi enam millestki unistada. Ja ära pääsenud pole ma millestki, see kõik on
"Ma muutusin väiklaseks, tühiseks, mängisin mõttetult... Ma ei teadnud, mida teha kätega, ma ei osanud laval seista, ei valitsenud oma häält. Te ei saa sellest seisundist aru, kui tunned, et mängid hirmsasti." Kust tuleb siis välja "Kajaka" juhtmotiiv lennu, võidu ja vabaduse teema? Oma nooruse hinnaga ja läbi kannatuse jõudis Niina tõeni: "Meie töös ükskõik, kas me mängime laval või kirjutame pole peaasi mitte kuulsus, mitte hiilgus, mitte see, millest mina unistasin, vaid oskus kannatada. Oska kanda oma risti ja usku. Mina usun, ja mul pole nii valus, ning kui mõtlen oma kutsumusele, siis ei karda ma elu." Niina heidab kõrvale võimaluse, nagu oleks tema elu "süzee väikese jutustuse jaoks". "Olen kajakas... Ei, mitte see... Mäletate, te lasksite kord kajaka? Juhuslikult tuli inimene, nägi ja möödaminnes hukutas. Aine väikeseks jutuks... See pole see." Miks Treplev end siiski lõpuks maha laseb, kuigi ta oli juba Niina kaotuse üle elanud?
Lugenud palju kordi läbi raamatud isa raamatukogust, jäi mu tähelepanu pidama sõjalise sisuga raamatutel, eriti ühel ajaloolisel rahvaväljaandel Prantsuse-Preisi 1870-1871.a. sõjast. Need olid kaks köidet tolleaegsete aastate illustreeritud zurnaalist. Lugesin need köited suure kiindumusega mitu korda järjest läbi. Möödus veidi aega ja nende kangelaslike aastate ajajärk sai minu jaoks 5 kõige kallimaks. Nüüdsest unistasin ma kõige rohkem asjadest, mis olid seotud sõjaga ja sõduri- eluga. Kuid see sai ka muus mõttes minu jaoks eriti suure tähenduse. Esimest korda terendas mulle seni veel ebaselge mõte sellest, milline vahe on nende sakslaste vahel, kes osalesid neis lahinguis ja nende vahel, kes jäid neist lahinguist kõrvale. Miks siis, küsisin ma eneselt, ei võtnud Austria neist lahinguist osa, miks minu isa ja kõik ülejäänud jäid neist kõrvale? Kas me pole siis samuti sakslased
muutus järjest raskemaks ja inimesed haarasid õlekõrrest kinni. […] Geto tänavad olid tühjenenud. Kõik uksed olid lukustatud. Näis, nagu ei oleks getosse jäänud ühtegi hingelist. Ema andis mulle seljakoti ja saatis tagasi venna juurde, öeldes: „Mine, kahekesi on teil kergem.“ […] Sõitsime kolm ööpäeva, ilma peatusteta. Meie tee viis läbi vaiksete külade. Näis, et mingit sõda ei ole. Imestasin: kas tõesti võib olla sellist vaikust! Unistasin sellest, et sõda lõpeb ja ka mina hakkan elama rahulikku elu. Saabusime Eestisse. Sakslased olid sellele väikesele maale teinud juba kümneid töölaagreid, kus vangideks olid juudid. Mina käisin läbi kuuest sellisest laagrist. Meid laaditi maha Vaivaras. Laager oli piiratud okastraadiga, selle taga oli näha barakke. Silmasin tuttavaid nägusid, need inimesed olid varem Vilniuse getost ära viidud. Nad rääkisid, et see on läbikäigulaager. Meid kästi asjad ära anda
Kuid öeldud lause ergutas teda. . «Teie armastate mind?» hüüdis ta ärevalt ja pani 284 oma käe mustlastüdruku pihale. Ta oligi ainult sellist juhust oodanud. Preester nägi seda ja katsus sõrmega pussnoa otsa, mis ta põue oli peidetud. «Phoebus,» jätkas mustlastüdruk kapteni pigistavaid käsi tasakesi enda ümber vabastades, «teie olete hea, teie olete suuremeelne, teie olete ilus. Teie päästsite mu, minu, vaese mustlaste sekka sattunud lapse. Juba ammu unistasin ma ohvitserist, kes mu elu päästaks. Teist unistasin ma enne, kui ma teid nägin, mu Phoebus. Mu unistuste kangelasel oli sama ilus munder kui teil, sama uhke nägu ja mõõk. Teie nimi on Phoebus, ilus nimi, ma armastan teie nime, ma armastan teie mõõka. Võtke oma mõõk tupest ja näidake mulle.» «Oo, laps!» vastas kapten ja tõmbas naeratades mõõga välja. Mustlastüdruk vaatas selle pidet ja tera, uuris veetleva uudishimuga nimetähti mõõgaristil ja suudles neid, öeldes:
annaabi.ee 
