Hüpnoos (0)

Hüpnoos
(nimi)
Valisin oma essee teemaks hüpnoosi, sest tegemist on minu arvates väga huvitava valdkonnaga ning pärast vähest uurimist leidsin, et hüpnoosiks loetakse ka selliseid asju, mis tunduvad esialgu täiesti tavalised tegevused.
Kõigepealt, tuleks endalt küsida, mis asi see hüpnoos üldse siis on? Hüpnoosiks loetakse unetaolist seisundit ning psühhoteraapia menetlust. Hüpnoos iseenesest on täiesti loomulik olek.
Enamik inimesi on hüpnoosiolekus kaks-kolm korda päevas ja nad ei pruugi seda isegi hüpnoosiseisundiks lugeda (Martin Langron, hüpnoterapeut). Igapäevaselt kogevad inimesed järgmisi hüpnoose:

• unistamine,
  
• millegagi nii hõivatud olemine, et te ei märka isegi enda ümber aset leidvaid sündmusi,
  
• millegagi hõivatud olemine ja ajataju kaotamine,
  
• jõudmine teekonna lõppu mäletamata teekonnal asetleidnut.
  

Seda viimast punkti (jõudmine teekonna lõppu mäletamata teekonnal asetleidnut) tunnen ka ise päris tihti. Ma arvan, et see ei ole inimesele hea, kui ta ei mäleta, kuidas ta sinna sai. Endal on ka vahel lugu, et lähen juba harjumuse pealt kooli/koju ning pärast ei mäletagi, kuidas sinna jõudsin. Kõige hullem on see liikluses , kui autojuht sõidab pärast mitte midagi mäletamata koju või kuhugile mujale.
Hüpnoos on täiesti ohutu. Pole ühtegi dokumenteeritud juhtu, kus keegi oleks hüpnoosis olles mingil moel viga saanud (Martin Langron). Nende Langroni lausetega läheb minu arvamus vastuollu, kuna millegi pärast ma arvan, et nii mõnigi liiklusõnnetus on just teekonnal asetleidmisest mitte aru saamisest tingitud.
Arvan, et hüpnoosi parimaks näiteks on unistamine. Me kõik oleme elus vähemalt mõni kord unistanud ning selle näitel on lihtne seletada, mis hüpnoosiga kaasneb. Hüpnoosis olles ehk sel juhul unistades, ei kaasne mingit erilist tunnet . Sa lihtsalt keskendud ainult ühele iseendale tähtsale asjale ning unustad kõik muu. Silmad on küll lahti, kuid nö „silme ette“ tekib hoopis pilt sellest, millest sa unistad, mitte sellest, mida sa tegelikult „pärismaailmas“ näed.
Teiseks heaks näiteks hüpnoosi seletamisel on armumine. Armunud inimesed tavaliselt eiravad igasugust loogikat, sest nad lähtuvad ainult oma ettekujutustest ehk alateadvuse reaalsusest (anonüümne autor). See seletab ka armunud inimeste puhul vahel täiesti teistsugust mõtlemist võrreldes sellega, mis nad tavaliselt teeksid.
Teadlaste väitel allub hüpnoosile ligikaudu 95% inimestest. Erinevad inimesed lähevad erineva sügavusega hüpnoosiseisundisse. Erinevuse puhul ei mõelda välimuse, rassi või muu sellise erinevust, vaid vaimset erinevust. Ma ise olen nende 95% inimeste seas, kes allub hüpnoosile. Ma ei oska öelda, kas olen hüpnoosi seisundis tihti või harva, sest lihtsalt pole ettekujutust, millal ja kui tihti keegi teine unistab või teeb midagi sellest arusaamata.
Hüpnoosist jätavad väga vale mulje telesaated , mis näitavad, et hüpnoosis olles inimene ei suuda ise ennast üldse kontrollida ning saab öelda ning teha täiesti totraid asju. See jättis ka mulle kunagi sellise mulje, et hüpnoosiga saabki inimest panna tegema asju, mida sa ise soovid. Tegelikult, omab inimene kontrolli selle üle, mida ta hüpnoosis olles ütleb või teeb.
Enda kogemuste põhjal ma ei oskagi öelda, kas inimene mäletab, mis hüpnoosi ajal toimus. Näiteks – kui ma unistan, siis ma mäletan küll hiljem seda, millest ma unistasin. Aga samas, kui ma teen tegevust sellest aru saamata, siis ma ka pärast ei mäleta, kuidas ma seda tegin või kuidas ma sihtpunkti jõudsin. Hüpnoos ongi ukseks inimese alateadvusesse ja selles olevatele piiramatutele ressurssidele, mis võimaldavad inimesel end ise kujundada ja unistusi (reaalseid) täide viia. Unistades me saame panna ennast olukorda, kus me soovime ja tahaksime olla. Tavaliselt unistavad inimesed, kaasa arvatud ka mina, asjadest, mis oleksid kuidagigi võimalikud, kui juhused langeksid hästi kokku ning oleks palju õnne. Inimesi, kes unistavad ulmelistest asjadest, on vähem. Ma isegi ei tea enda tuttavatest ühtegi inimest, kellele meeldiks mõelda või siis unistada ulmelistest asjadest. Või on nad siis lihtsalt tagasihoidlikud oma mõtetega.
Kergesti hüpnotiseeritava inimese tunnusteks on tähelepanu keskendatus, aktiivne kujutlusvõime, fantaseerimise kalduvus ja usaldus. Hüpnoosi üks võimalustest on trans – seal ei reageeri hüpnotiseeritav ühelegi ärritusele peale hüpnotiseerija sõnade.
Arvan, et tänapäeval suhtuvad inimesed hüpnoosi veel umbusaldusega. Hüpnoos on tegelikult väga hea ravivahend, kuid telesaated ja muu selline jätab sellest natuke vale mulje. Veel võib umbusalduse põhjuseks olla asjaolu, et teadlased pole suutnud seletada, kuidas see toimib.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et hüpnoosil on veel palju realiseerimata võimalusi. Hüpnoosi unistamise näol olen ise kasutanud näiteks tuju parandamiseks. Kui reaalses elus läheb parasjagu kehvasti, on alati võimalus unistada, et läheb paremini.
Kasutatud materjalid:
http://www.hypnoterapeut.ee/
Vladimir Levi, 1974, „Mõttejaht: psühhiaatri märkmed“