Under - Luuleanaüüs (2)

Luuleanaüüs
Marie Underi loominguga tutvust tehes võib esimeste luuletuste ja kogude põhjal jääda luuletajast mulje kui õnne, rõõmu ja ekstaasi kujutajast. Alguseajal õnnejoovastusest tulvil luule märkab siiski ka rõõmu vastandust. Ka kõige õnnelikuma hetke piiravad tegelikult varjud . Ajaloo sündmustest mõjutatud ajaluule on tulvil muret oleva ja saabuva pärast, kuid see ei tegele tavaliste päevaprobleemidega, vaid pigem ikka inimese hingeeluga.
Kogud „Hääl varjust” ja „Rõõm ühest ilusast päevast” (1923 – 1927) pidid poetessi kavatsuste kohaselt ilmuma ühiste kaante vahel kui tervik. Siin jõuab Marie Underkõige lähemale elu paratamatule antiteesile – valgus ja piemdus ning mure ja rõõm. Juba kahe nende paralleelselt kirjutatud pealkirjad viitavad sisude erinevusele - elu varjupoolele ja rõõmule.
„Hääl varjust” kutsub lugejat tumepoole juurde, sinna mahub sõjajärgne koledus, surma traagika, sotsiaalne viletsus, üksindus, kodutus, kontvõõra mured ja inimese hinge vaevavad probleemid. Hääled ei kisenda enam, nad vaid halitsevad tasakesti oma valutavat südant.
„Agulis” – poetessi puudutab valusalt kannatav maailm. Momentvõtted osutavad tsivilisatsiooni pahedele, mille ohvriks ja tegelikult ka tekitajaks on inimene. Läbi sõnade joonistab Under täpse pildi tolleaegsest elust äärelinnades: Need tohletand majad kui ussitand seened –
neil porine võõp.
On lapsi väraval: kaelad kui peened !
peos komvekikarp ja tinane nööp.
Ka kõige õnnelikumat elu saadab surma vari, bioloogiline paratamatus , mille kõige paremaks tunnetuseks on luuletus „Kontvõõras”. Selle keskseks teemaks on inimese kannatused enne siitilmast lahkumist. Siin põimuvad nii sõjajärgsed koledused kui ka luuletaja enda elu (seoses emaga):
Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks! * Ema südamehaigus ja hingepakk
Olen mure ja teen su õnnetuks. * Sind lämmatagu kui hullujakk.
„Ahastaja” – luuletus inimesest, kes on sõjast väsinud, kurnatud . Võimalik, et ta kaotas oma lähedasi ja koos sellega ka elu mõte. Väsinud elu rutiinsusest, raskusest ning üksluisusest otsib kannatav hing vastuseid oma küsimustele: miks, milleks, kelle eest? Otsib rahu, otsib kohta, kus saaks segamatult mõtiskleda toimuva üle. Elukoorem muutub liiga väljakannatamatuks, probleemid rõhuvateks; keha on veel siin ent meel juba kaugel: Kuhu põgeneda üksteise eest? * Hauad, need vaikuse asupaigad,
Kuhu põgeneda iseenda eest! * siia kisendanoma kisenduse.
„Rõõm ühest ilusast päevast” saab vastanduseks eelmisele kogule. Kui eelmises kogus võttis luuletaja surma kui midagi lõplikku, mille kauduelust ja selle vaevadest pääseda, siis siin tunnetab ta looduse ringkäiku ( surmale järgneb uus sünd ja uus suremine ning taas sünd).
„Rõõm ühest ilusast päevast” on justkui tagasipööre loodusesse , sealt ainestiku otsimine ning eluküsimuste põhjendamine. Ka elu mõtet püüab poetess sealt leida, sest maailmas on veel nii palju ilusat ja rõõmutoovat, et sellest loobuda oleks lihtsal rumalus: Käib sisse-välja päikse, häälte, rõõmu
uut pihlapuna purskub tuppa puust,
toob kaasa küpsest suvest suure sõõmu,
mis tusa mõrumaigu uhab suust.
Luuletuses „Raismik. Mets” mõistab inimene rõõmu ja mure omavahelist seost. Surm on vaid ühest üleminek ühest olemisest teise, mitte tingimata suur õnnetus, vaid pigem uus võimalus leida oma õnn või siis katsumuste läbi elu tunnetada. Seda kirjeldab Under endale omaselt läbi looduse:
Nõnda tõusta maa alt, mullast, nagu meistki igaüks,
täita oma lennuiha: üles! küsimata miks.
*
Ning ei mingit hirmu tunda: nagu mäng see lehtipild –
suremine neile ainult uue olemise sild.