Ülerahvastatus kui globaalprobleem (0)

Ülerahvastatus
Ülerahvastatus on olukord, milles rahvastiku suurus või ealine struktuur ei võimalda selle ajajärgu sotsiaalmajanduslikes ja looduslikes tingimustes rahuldada kõigi inimeste elulisi vajadusi [1]. Ülerahvastumise põhjuseid on mitmeid: suremuse langus, teaduse areng, toitumistingimuste ja elutingimuste paranemine ning pereplaneeringu puudumine.
Tegu on globaalprobleemiga, mis on rohkem või vähem varjatult praktiliselt kõigi globaalprobleemide põhjus. Olgu selleks siis vihmametsade pindala vähenemine ja sellega kaasas käiv bioloogilise mitmekesisuse kadu, kalavarude kokkukuivamine, erosioon ja kõrbestumine , mageveevarude puudus, osoonikihi hõrenemine, märgalade hävimine või õhusaaste [2].
Maailmas on praegu üle 7 miljandi inimest ning see arv kasvab iga aastaga, peamiselt toimub elanikkonna juurdekasv arenevates riikides. Näiteks praegu elab 60 protsenti maailma rahvastikust Aasias, vaid 13 protsenti Aafrikas ja 12 protsenti Euroopas ning 15 protsenti mujal [3].
Rahvaarvu pidev tõus põhjustab toidu nappust ning suur osa inimestest ei saa piisavalt süüa. Maailmas nälgib umbes 925 miljonit inimest, neist 65 protsenti elavad seitsmes riigis: Indias, Hiinas, Kongo Demokraatlik Vabariigis, Bangladeshis, Indoneesias, Pakistanis ja Etioopias ning ülejäänud 33 protsenti ülejäänutes arengumaade maapiirkondades. Toiduvarud maailmas ei ole jaotunud ühtlaselt. Sellel ajal, kui peamiselt läänemaailmas suureneb ülekaaluliste ja rasvunute hulk, on maailma rahvastikust umbes 13 protsenti alatoitunuid. Alatoitumus vähendab inimese võimekust , vastupidavust ja produktiivsust ning on üks peamisi haiguste põhjusi maailmas. Igal aastal sureb 10,9 miljonit alla viieaastast last. Alatoitumus ja näljaga seotud haigused põhjustavad neist surmadest 60 protsenti.
Inimesed toodavad pidevalt toitu juurde, et vähendada nälga ja toita üha suurenevat inimkonda. Globaalseid toiduvarusid väljendatakse teraviljade tootmise kaudu. 2005. aastal toodeti iga Maa elaniku kohta ainult 8,9 protsenti rohkem teravilja kui 1961. aastal. 2010. aastal oli maailma teraviljatoodang kokku 2230 miljonit tonni, see suureneb arenenudmaades, kuid väheneb arengumaades. Sellest veidi üle 1000 miljoni tonni kasutatakse inimeste toiduks, ligi 800 miljonit tonni loomade toiduks ning ülejäänud muuks otstarbeks. Eestis toodeti 2011. aastal teravilja kokku ligi 772 000 tonni, millest meie peamine leivavili rukis moodustas üksnes neli protsenti.
Huvitav on ehk teada, et Ameerika Ühendriikide toidutootmise süsteem kasutab poolt kogu USA maismaapindalast, 80 protsenti värske vee varudest ning 17 protsenti tarbitavatest fossiilsetest kütustest. Seal kasvatatakse igal aastal üle üheksa miljardi karilooma (loomade arv on kordades suurem kui USA enda rahvastik), et tagada söödava loomse valgu kogus aastas.
Toidu kasvatamiseks on vaja suurendada maa pindala, selleks raiutakse maha metsi. Enim on troopiliste metsade pindala vähenenud Aasias ja Indoneesias, kus metsade pindala on viimase 50 aasta jooksul kahanenud üle 40 protsendi. Kuigi üheksa kümnendikku kogu toidust kasvatatakse pinnasel , on viljakat pinnast ainult veidi üle kümnendiku kogu maapinnast ning see on taastumatu . Maapinda ohustavad erosioon, kõrbestumine, hapestumine, sooldumine , saastumine ning masinate raskusest tingitud kokkusurumine . Mitteviljakad pinnased vajavad aga viljakuse tõstmiseks ja toodangu tagamiseks väetisi . Põllumajanduse mahu suurenemine toob endaga kaasa lisaks metsade maha raiumisele ka süsiniku eraldumise suurenemise ning pinnase toitainete, veevarude ning taime- ja loomaliikide arvu vähenemise [4].
Teiseks suurimaks probleemiks võiks nimetada magevee puudust. Maailmas on 1,4 triljonit liitrit vett. 97,5 protsenti maailma veest on soolane ja 2,5 protsenti mage. Sellest vaid üks protsent on kõlblik inimtarbimiseks. Arenenud maailmas kulub inimese kohta 220 ning arengumaades kolm liitrit vett ööpäevas. Iga kaheksandal maailma elanikul puudub juurdepääs ohutule veetagavarale, mistõttu iga päev sureb umbkaudu 4500 last. Kõige rohkem vett maailmas kulub põllumajanduses, seejärel tööstuses ja koduses majapidamises . Vee saastumist soodustavad nafta , väetiste ning tõrjevahendite kasutamine [4].
Viis maailmas kõige veerikkamat riiki on Soome, Kanada , Island , Norra, Guyana . Viis maailma kõige veevaesemat riiki on Haiti , Nigeeria , Etioopia , Eritrea, Malawi [6].
Selleks, et ära hoida ülerahvastatust tuleks planeerida pere, teavitada inimesi rasestumisvastastest vahenditest, võimaldada naistele haridust, suurendada naiste õigusi, tõsta abieluiga ning piirata laste arvu. Toidupuuduse probleemi vähendamiseks tuleks muuta inimeste toitumisharjumusi, täiustada maaharimisviise- ja tehnoloogiat, vältida mulla vaesumist, erosiooni ning võtta kasutusele kõrge saagikusega põllukulutuurid (GMO) [5].
VIIDATUD ALLIKAD
[1]
Wikipedia, „Ülerahvastus,“ [Võrgumaterjal]. Available : https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Clerahvastus . [Kasutatud 28 november 2017 ].
[2]
Äripäev, „Ülerahvastatus on suurem probleem kui kliimamuutus,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.aripaev.ee/uudised/2008/07/23/Ulerahvastatus_on_suurem_probleem_kui_kliimamuutus . [Kasutatud 28 november 2017 ].
[3]
M. Ainsaar, „Mare Ainsaar: kas inimesi on liiga palju?,“ [Võrgumaterjal]. Available: https://pluss.postimees.ee/233281/mare-ainsaar-kas-inimesi-on-liiga-palju . [Kasutatud 28 november 2017].
[4]
T. L. Tagli Pitsi, „Me sööme suuga, isegi silmadega. Söögem ka mõistusega!,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.horisont.ee/node/1946 . [Kasutatud 29 november 2017].
[5]
K. Mäekask, „ÖKOLOOGILISED GLOBAALPROBLEEMID “.
[6]
T. Veevärk, „Huvitavaid fakte veest,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.tartuvesi.ee/huvitavaid-fakte-veest . [Kasutatud 29 november 2017].