10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-12-12
Kuupäev, millal dokument üles laeti
38 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kessukese
Õppematerjali autor
Üks päev kaupmehe elus Hommikul ärgates Lübeckis on mul millegipärast üpris hea tuju. Mõtlen voodis sellele ning siis turgatab pähe, et täna ju tuleb sadamasse minu uus kaup. Seal peaks seekord olema üpriski head kraami. Tulen üles ning panen riidesse. Kaup peaks sadamas olema kahe tunni pärast. Niikaua lähengi otsin linnapealt mõne sobiva koha kust süüa saaks. Vaatan veel korra öökapi peal olevat oma naise Marié pilti. Kindlasti ta igatseb mind juba, kuna on ta ju nii kaugel minust Veneetsias. Loodan, et saan uuest kaubast ka midagi talle meelepärast viia. Linna peal jalutades leiangi ühe mõnusa trahtri. Astun sinna sisse. Kuna kõht on mul väga tühi, tellin endale suure seaprae ning lasen hea maitsta. Minu kõrval istuvad kaks meest. Nad pakuvad mulle veini, ega ma siis ometigi ära saa öelda. Jutu käigus tuleb välja, et nemadki on kaupmehed, küll aga kohalikud. Üks neist rääkis huvitava loo, kus olevat raehärra
l tuua aastaraamatu jaoks pilt ja kelleltki klassis küsida enda iseloomustus. -10.J juurde peaole ei tulegi kedagi rohkem kui Reelika paari sõbranna ja sõbraga. Reelika teab , et Liisa on helistanud teistele ja käskinud neil mitte tulla- miks?- Reelika ei tea ja, et Kristiina keda J tead eelmisest koolist on ka tema kohta mingeid jutte rääkinud- et uus poiss on tropp ja Marileenule oli J ka migdagi roppu öelnud. J muutub ärevaks, sest üks jama teise otsa. Tulevad veel Eeva ja Raimo. Pidu saab vaikne, Reelika jääb ühe sõbrannaga ööseks ja hommikune pannkoogitegu on vahva. -9. Kuigi Reelika kirjutas J kohta: Johannes on julge ja särav poiss, kes sulatab hea huumoriga kõigi südamed ja saab igas seltskonnas hakkama. Ilmselt see ikkagi iseloomustusena ei sobinud ja Peep(väike ja vaikne poiss, kes oli ühtlasi Liisa hea sõber) lasi klassis paberi ringi käia, et kõik saaksid J kohta kirjutada
HIRMUS ANTS Istuda ikka ei saa veel. Kui ema suppi annab, siis lamab vaibal ja sööb kõhuli. HEESKA Nii hullusti või? HIRMUS ANTS Jah. HEESKA Mis tal siis tehti? HIRMUS ANTS korjab maast paar käbi. Näitab neid meestele. Mis see on? PIKK FELIX Käbi. HIRMUS ANTS Aga kui see sulle haamriga perseauku taotakse, mis see siis on? HEESKA Valetad? HIRMUS ANTS Mina – arst – ja valetan? Ma olen Hippokratese vande andnud. PIKK FELIX Löödigi sisse või? HIRMUS ANTS Jah, miilitsas, ja mitte üks vaid kaks HEESKA Kuhu siis? HIRMUS ANTS Perseauku, vittu on ju mõttetu! HEESKA Selle eest, et Stalinile prillid ette joonistas? PIKK FELIX Kus kohas? HEESKA Mataõpikus. PIKK FELIX Kuidas… noh… mismoodi… et mis siis …. HIRMUS ANTS Emal läks süda pahaks, isa oli täis ja lõugas ainult... Mina võtsin välja PIKK FELIX Nagu kreeka tragöödia – oma õe perseaugus näppudega. HIRMUS ANTS Ole vait, ma olen arst. Olin arst. PIKK FELIX Hea julge metsas olla
hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma. «Pagana poiss! Kas ma iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisu-guseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hea ja ma ei tee talle 10 midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale, tean seda
Sõnamõrvar Olen üks keskeas naine, mul on üks poeg ja üks tütar. Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta.
teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekün-nistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud soomussärki selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid «Vabamöldri» kõrtsi poole, mille ees tungles minutist minutisse kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord
Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene? Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust. «Astu aga astu,» sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, «saame ehk päevaveeruks koju.» «Kas jõuame,» kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna «kodu» tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni. Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise
Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees?" küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu, kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba?" ,,Oleks palunud küll, kui võimalik," vastas Indrek ja tundis äkki nälga. ,,See väike," ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. ,,Kolmkümmend ööpäev!" hüüdis punahabe kastitalujaile järele.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid