Ujumine Ujumine on inimeste (ja muude loomade) vees kulgemise viis. See on nii ajaviide kui ka spordiala. Ujumine meelelahutusena on populaarne sooja kliimaga riikides. Ujumisel on mitu tervislikult head külge, kuid samas tuleb vees järgida põhilisi ohutusreegleid. Ujumisstiilid Kuigi vees on võimalik edasi liikuda mitmel viisil, nende hulgas on näiteks koeraujumine ja küliliujumine, toimuvad ametlikud võistlused neljas ujumisviisis ja neid kombineerivas kompleksis: Liblikujumine e. delfiin: ujumine toimub kõhuliasendis, kätega tehakse paaristõmbeid.
Juhendaja: Tiit Ilver Viljandi 2011 Ujumisest üldiselt Ujumine on üks vanimaid spordialasid, millega on tegeldud juba kiviajast saati ehk üle 6000 aasta. See ei nõua suuri investeeringuid ning on harrastatav aastaringselt. Piisab vaid mugavast ujumistrikoost ja lähedal asuvast veekogust või basseinist. Ajalugu Kuigi Upsala ujumisklubi väidab ennast olevat maailma vanim ujumisklubi, tuues loomisaastaks 1796, sai sportlik ujumine alguse Inglismaalt. Algselt võisteldi peamiselt rinnuliujumises, et vältida pritsmeid. 1837. aastal toimus Londonis esimene ujujate demonstratsioonesinemine. 1869. aastal moodustati esimene ujujate organisatsioon London Swimming Association, mis korraldas 1877. aastal esimesed rahvuslikud meistrivõistlused. Ujumine oli esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude kavas. 1908. aastal loodi Rahvusvaheline ujumisliit, Fédération Internationale de Natation (FINA). 2010 aastal tähistas
Ujumine Seliliujumine: ujumine toimub seliliasendis, nii käed kui jalad töötavad eraldi. Selili on ainus ujumisviis, mille puhul ei tohi startida pukilt, vaid peab startima veest. Pööretena on lubatud saltopöörded, mille puhul ujuja pöörab ennast vahetult enne seina kõhuli, teeb salto ja tõukab ennast seinast eemale seliliasendis. Finiseerimine peab toimuma seliliasendis. Rinnuliujumine e konn: ujumine toimub kõhuliasendis, nii jalad kui käed teevad paaristööd. Kätetõmme on lühike ega ulatu õlgadest kaugemale, jalalöögi puhul kõverdatakse jalgu samuti tugevalt ning erinevalt teistest ujumisviisidest lüüakse jalgadega otse taha. Pöörde- ja finisiseina peab puudutama mõlema käega samaaegselt, pärast pöördeid ja starti on lubatud teha üks veealune kätetõmme ja jalalöök. Vabaujumine (tavaliselt krool): vabaltujumise distantsidel on
UJUMINE Avinurme Gümnaasium 2012 UJUMINE Ujumine on inimeste (ja muude loomade) vees kulgemise viis. See on nii ajaviide kui ka spordiala. Ujumine meelelahutusena on populaarne sooja kliimaga riikides. Ujumisel on mitu tervislikult head külge, kuid samas tuleb vees järgida põhilisi ohutusreegleid. Ujumine on paljude jaoks lemmikspordiala. Looduslikes veekogudes on soovitav ujuda mere- või järverannas, jões või ujumiseks kohandatud tehisveekogudes. Looduslikes veekogudes on soovitav ujuma minna, kui veetemperatuur on vähemalt 18 kraadi. Regulaarse harjutamise korral peaks aga vesi olema 20 - 24 kraadi
Referaat: Ujumine läbi aegade. Ujumine on organismide (sealhulgas inimese) kulgemine vees substraadile toetumata. Ujumine võib olla passiivne (hõljujad, kellel kulgemiselundeid pole) või aktiivne (keha painutades, jäsemetega sõudes jne). Inimeste ujumine on nii ajaviide kui ka spordiala. Ujumine meelelahutusena on populaarne sooja kliimaga riikides. Ujumisel on mitu tervislikult head külge, kuid samas tuleb vees järgida põhilisi ohutusreegleid. Ujumisstiilid Kuigi vees on võimalik edasi liikuda mitmel viisil, nende hulgas on näiteks koeraujumine ja küliliujumine, toimuvad ametlikud võistlused neljas ujumisviisis ja neid kombineerivas kompleksis: · Liblikujumine e. delfiin: ujumine toimub kõhuliasendis, kätega tehakse paaristõmbeid. Ka jalad töötavad paaris, tehes kaks delfiini lööki iga käte tõmbe kohta.
Ujumine 1.Mis on ujumine? Ujumine on spordiala, kus võisteldakse vees ujudes. 2.Ujumisstiilid Kuigi vees on võimalik edasi liikuda mitmel viisil, nende hulgas on näiteks koeraujumine ja küliliujumine, toimuvad ametlikud võistlused neljas ujumisviisis ja neid kombineerivas kompleksis: Liblikujumine e. delfiin: ujumine toimub kõhuliasendis, kätega tehakse paaristõmbeid. Ka jalad töötavad paaris, tehes kaks delfiini lööki iga käte tõmbe kohta. Ujuja diskvalifitseeritakse, kui kohtunik leiab, et ujuja jalad või käed ei tee üheaegseid liigutusi või kui ujuja ei puuduta pöördes või finišis seina mõlema käega üheaegselt. Seliliujumine: ujumine toimub seliliasendis, nii käed kui jalad töötavad eraldi
UJUMINE Ujumine on elusorganismi kulgemine vees. Ujumine võib olla passiivne või aktiivne. Passiivne ujumine on ujumine, kus ei painutata keha ja ei sõuta jäsemetega. Aktiivne ujumine on ujumine, kus kasutatakse jäsemeid sõudes ja keha painutatakse. Inimeste ujumine on nii ajaviide kui ka spordiala. Ujumine meelelahutusena on populaarne sooja kliimaga riikides ning soojemate ilmadega. Ujumisel on mitu tervislikult head külge, kuid samas tuleb vees järgida põhilisi ohutusreegleid. Ohutusreeglid ujumisel: · Ujuma ei minda üksinda ja oluline on teavitada kaaslasi · Vettehüppeid võib teha ainult selleks lubatud kohas · Tundes väsimust tuleb veest väljuda · Ujutakse tähistatud ja selleks ettenähtud kohas · Kedagi ei tõmmata ega suruta vee alla
Rasmusseni, Kaisa Põldmat ja Kelly Seinpere. Suureks abiks oli Katariina Linde, kes jäädvustas kogu ürituse. Suured tänud ka Anneli Petrovile ja Maie Nõmmikule. Autasude eest tänan Villu Albertit. Lisaks tänan kõiki õpilasi, kes läbiviidavast üritusest osa võtsid. Samuti tänan oma juhendajat Mare Akelit. I UJUMISE AJALUGU, UJUMISSTIILID JA VEE MÕJU TERVISELE 1.1 Mis on ujumine? Ujumine on bioloogilise organismi kulgemine vees. Sportlikust aspektist vaadates on ujumine inimese edasiliikumine vees sellekohaste liigutuste abil. Eristatakse rakendus-, tervise-, ja võistlusujumist. Rakendusujumine hõlmab uppuja päästmist, veekogude ületamist ja sukeldusujumist. Tervise - ja võistlusujumise eesmärk on inimorganismi üldine tugevamine ja karastamine. Ujumine võib olla ka teiste spordialade (moodsa viievõistluse, triatloni) koostisosa
Kätetõmme on lühike ega ulatu õlgadest kaugemale, jalalöögi puhul kõverdatakse jalgu samuti tugevalt ning erinevalt teistest ujumisviisidest lüüakse jalgadega otse taha. Pöörde- ja finisiseina peab puudutama mõlema käega samaaegselt, peale pöördeid ja starti on lubatud teha üks veealune kätetõmme ja jalalöök. 2.KROOLIUJUMINE EHK VABAUJUMINE Krooliujumisel on oluline painduvus sel juhul saab ujuja end õlgade abil pisut väiksemaks teha ja niimoodi vees kiiremini edasi liikuda . Asend peab olema voolujooneline, hingamine õigesti ajastatud ja väljahingamine tugev (suu ja nina kaudu).Veepiir kulgeb otsmikul, juuste joonel. Jalalöök algab puusast, pöiad sissepoole. Tavaliselt 6 löögiline, kuid vahel ka 2 ja 4 löögiline. Käelaba jõuab vette enne õlga, käsi vette sõrmed ees. Käsi sirutub õlavööst ja samaaeglselt vastaskäsi lõpetab tõuke.
............................................................................................. 16 KASUTATUD ALLIKAD.................................................................................................... 17 SISSEJUHATUS Ujumine on üks vanemaid ja populaarsemaid spordialasid maailmas. Ujumisele nagu teistegi spordialade arengule andis tugeva tõuke olümpiamängude uuestisünd. Esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel 1896. aastal Ateenas kohtusid 13 riigi 285 atleeti 9 spordialal, ujumine nende seas. Üle kogu maailma rajati lugematu hulk ujulaid ning ujumisharrastus levis ja kasvas kiiresti (7). Tänapäeval on pea kõikides maailma riikides olemas ujulad, kus soovi korral saab käia trenni tegemas. Ujumisvõistlused toimuvad kas 25-meetrises "lühikeses" basseinis või 50- meetrises "pikas" e. olümpiabasseinis. Ühes ujumisvahetuses on kaheksa ujujat, kes kõik peavad ujuma neile määratud rajal. Olümpiabasseinis peab olema 10 rada, mõlemas
eelnimetatud linnadest. Sõudepaatide ja –aerude peamine areng ja kujunemine jääb ajavahemikku 1800-1860, mille jooksul sai võistluspaat endale kronsteinid, pöörleva tulli ja liikuva pingi. Tänapäevane sõudetehnika kujunes samuti põhiliselt välja 19. sajandi alguses, mida 20. sajandi alguses uuendas S. N. Fairbairn nii, et sõudjad kasutasid igas tõmbes palju suuremas ulatuses keha tööd kui varem. 20. sajandi keskel võttis kuulus Saksamaa treener Karl Adam kasutusele pikemad rööpad, mille abil sai suurendada jalgade tööd tõmbetsüklis. Just Karl Adami paatkondade 4 edust sai alguse sõudmise bioloogiliste ja biomehhaaniliste uuringute arvu järsk suurenemine maailmas. Nii inventari ehituse, treeningumeetodite, tõmbe biomehhaanika kui ka paatkondade psühholoogilise ettevalmistuse areng ja sõudmisalaste uuringute järsk kasv viimasel ajal
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
