Ühiskonnanormid ja väärikus “Idioodis” (0)

Kati Eliisabet Peterson
11.klass
Rocca al Mare Kool
2015
Ühiskonnanormid ja väärikus “Idioodis”
Fjodor Dostojevski on vaieldamatult üks 19.sajandi suurimaid vene kirjanikke. Ta märkas ja analüüsis vene ühiskonda vägagi avameelselt ja kartmaltult, lahates ka selle tumedaid külgi, kuid ei kaotanud kunagi usku Venemaa jumalikku äravalitusse: Dostojevski uskus, et just Venemaa päästab ülejäänud maailma pattudest ja häbist. “Idioot”, nagu ka Dostojevski teised 1860. aastatel ilmunud teosed, kannab endas kirjaniku eriti tugevat ja siiani inimesi kõnetavat filosoofiat .
Teose peategelane vürst Lev Nikolajevitš Mõškin on kõikide Dostojevskile tähtsate vooruste kehastus. Ta on siiras, abivalmis, avatud, tagasihoidlik (nagu ka vürsti nimi Mõškin viitab hiirekesele) ja tõstab teiste heaolu alati enda oma ette. Tollane vene ühiskond oli üles ehitatud väärikusele, sotsiaalsetele tavadele ja traditsioonidele, kuid Mõškin nendest kinni ei hoidnud . Ta tegutses puhtalt oma äranägemist mööda, ei hinnanud inimesi nende ühiskonnas välja kujunenud staatuse järgi, vaid analüüsis nende iseloomu ja käitumist vastavalt oma südametunnistusele. Näiteks minnes kutsumata Nastasja Filippovna sünnipäevapeole mõtleb ta, et kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et ta naerdakse välja ja saadetakse minema. See ei ole aga tema jaoks midagi suurt või jubedat, kuid näiteks Ganja jaoks oleks selline häbi lausa väljakannatamatu. Mõškinile pole maine säilitamine midagi elutähtsat, tema hindab hoopis teisi asju.
Näiteks võib ka võtta Mõškini suhtumise Nastasjasse. Ühiskond oli Nastasja tembeldanud langenud naiseks , kuid Mõškin nägi temas hoopis headust, visadust, aga samas ka haprust. Nastasja põikles tihti kahe suhtumisviisi vahel: kord oli ta ühiskonna pahatahtlikust arvamusest üle, kord jälle murdus ja langes inimeste küünilisuse ohvriks. Eriti hästi illustreeris seda Nastasja mõtteviis mehe valimisel. Lõpuks ütles ta välja, et pole Mõškini jaoks piisavalt hea, näidates just ühiskonna poolt tekitatud survele allajäämist.
Mõškin oli oma käitumise poolest lunastaja – teda on võrreldud isegi Jeesusega. Ta ei kartnud alandust ja aitas teisi iga hinna eest. Eriti südantlõhestav oli lugu Mariest, mis illustreeris täpselt ühiskonna karmust ja jäärapäisust. Ühest süütust tütarlapsest tehti märter ja mitte keegi külaelanikest ei leidnud oma südames halastust vaesele ja naiivsele lapsele. Mõškin aga läbis Marie aitamiseks raskusi, mis tavainimesele tunduksid väljakannatamatud. Dostojevski näitas sellega, et väärikust saab saavutada ka alandatuse kaudu. Teos ongi just sellel põhimõttel üles ehitatud.
Mõškini hingeline süütus on tema väärikuse üks põhilisi alustalasid. Tema suhtlusviis ja lähedus lastega, nende mõistmine ja imetlemine näitab tema siirust ja ka lapsemeelsust. Seda illustreerib hästi seik raamatust, kus Mõškin tundis tungi joosta kaasa koju kalpsavate lastega. Lastest eristas teda vaid lapseliku julmuse ja nn ellujäämisinstinkti puudumine, mis tihti ajendab lapsi õelalt käituma.
Pärast raamatu lugemist olen hakanud nägema enda ümber sarnaseid olukordi . Ma suhestusin Idioodiga niivõrd palju, et märkan sarnasusi meie mõttekäikudes ja tegudes. Olen alati teise inimestega arvestanud , vahel isegi rohkem kui iseendaga , ning tihtipeale ei suuda ma ühiskonnanormidest aru saada. See on mu elus tekitanud palju probleeme ja konflikte, kuid õnneks olen enda ümber suutnud leida nn tänapäeva ühiskonna idioote. Ma arvan, et alandatus ja väärikus käivad käsikäes, ühte saab saavutada teise kaudu ja vastupidi, kumbki ei eksisteeriks ilma teiseta. Maailmas on tähtis originaalsus , mis tihtipeale sünnib läbi alandatuse ja progresseerub väärikuseks ja väärtuseks.