Ühiskond ja selle kriitika romaanis “Isa Goriot” (0)

                         ​Ühiskond ja sel e kri tika  romaanis  “Isa  Goriot ” 
 
 
Üheks romaani põhiprobleemiks on eetika . Balzac on oma teoses väga 
ühiskonnakriitiline. Ta rõhutab ühiskonnas vohavat silmakirjalikkust, pealiskaudsust 
ja truudusetust.  
Teoses kujutatud Pariisi ühiskonnas on seltskondlik positsioon väga tähtis, sest see 
aitab luua tutvusi kõrgetel kohtadel olevate inimestega, kelle sõna loeb. Iga inimene 
tahab tõusta võimalikult kõrgele positsioonile. Imetletakse neid, kes on oma 
ühiskondliku positsiooni poolest kõrgemal, ja põlatakse neid, kes on madalamal. 
               Eriti tugevalt on kirjanik romaanis “Isa Goriot” kritiseerinud Pariisi 
kõrgseltskonda. Mitmed pariislased, eriti auahned noormehed , müüksid kasvõi oma 
hinge, et sinna pääseda. Kuid kõrgseltskonna üritused, ballid , kus sõlmitakse tutvusi, 
nõuavad palju raha. Peab ju käima kaasas viimase moega , omama uhkeid sõidukeid 
ning käima teatris. Sisimas on kõrgseltskond, hoolimata uhkest fassaadist, täis 
pealiskaudsust ja kahjurõõmu. Inimesed on silmakirjalikud ning truudusetud. Autor 
jutustab lugejal krahvinnade ja hertsoginnade tegelikest kommetest, abieluvälistest 
armuseiklustest mitmete armukestega, edevusest ja kahjurõõmust ning kuulujuttude 
armastusest. 
                Inimeste huvid on materiaalsed ning nad hindavad teisi pahatihti rahakoti 
paksuse järgi. Omavahelistes suhetes on nad silmakirjalikud ja armastavad valetada. 
Siiski kasutatakse palju irooniat ja sarkasmi, mis annab inimesele teada, kas ta on 
soovitud külaline või mitte. 
               Sellest kõigest hoolimata neelab Pariisi kõrgseltskond endasse ning kui on 
maitstud seltskonna vilju , on võimatu end sealt välja rebida. Väiksemgi edu 
kõrgemas seltskonnas kasvatab auahnust ja paneb ihaldama suuremat menu. 
Inimesed unustavad oma tõekspidamised ja põhimõtted ning loovad endale uued, 
kust on kadunud kõik endised väärtused. Balzac kirjutab: “Tema [ Rastignaci ] 
lapsepõlve illusioonid , tema provintslikud ideed olid kadunud.” 
               Selleks, et üleüldse mõista Pariisi ühiskonda, tuleb hoolikalt süveneda 
ühiskonnakihtide omavahelistesse suhetesse. “Järk-järgult üha enam asjasse 
pühendunud, laiendab inimene oma elu horisonti ning jõuab viimaks nende üksteisel 
lasuvate inimkihtide mõistmiseni, mis moodustavad ühiskonna.” Kuid tegelikult 
puudub vahe inimeste iseloomudes alamkihis kui ka ülemkihis. Vaid vähesed 
suudavad vaadata materiaalsetest soovidest kaugemale ning mõista ja näha seda, 
mis tõsiselt tähtis on. Ja sageli ei mõisteta neid inimesi, kuna nad kipuvad olema 
vaiksed . 
 Ühiskond nõuab meilt maske.