................................................................................................................. ALLIKAD:.................................................................................................................................... 1.0 SISSEJUHATUS Ümera lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal 1210. aastal nüüdsel Läti alal jõe Jumara (Ümera) suudme lähedal, praegusest Valmiera (Volmari) linnast lõunas. 1210. aasta hilissuvel olid eestlased Ugandist ja Sakalast järjekordsel sõjakäigul, mis oli hästi ette valmistatud ning eesmärgiks seati Võnnu vallutamine. 2.0 KONFLIKTI ALGUS 1208. aasta alguses tekkis kristlastel konflikt Ugandi eestlastega, sest nood olevat röövinud Pihkvasse suunduvate saksa kaupmeeste varad. Konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid (Põhja- Lätis elavad Läti hõimud ) nõudsid eestlastelt lisaks kaupade
kaotavad lahingu Turaida linnuse juures 1212-1215 katku tõttu sõlmitakse vaherahu Eestlaste alistamine 1215 Enne vaherahu lõppu rüüstab ristisõdijate vägi Sootaganat (Läänemaa), mis polnud vaherahu-lepingu sõlmimises osalenud 1215 eestlaste ühendmaleva katse Riiat vallutada ebaõnnestus 1215 Sakala ja Ugandi võtsid vastu ristiusu 1217 kevadtalv suur venelaste (20000 meest), saarlaste, sakalaste ja harjulaste vägi Otepääd, sakslased aeti Ugandist ja Sakalast välja 21. september 1217 Madisepäeva lahing Eestlaste alistumine 1219 taanlased vallutavad Tallinna 1219-1220 Võiduristimine Põhja-Eestis 1222 taanlased Saaremaal 1223 eestlaste ülestõus 1224 Tartu vallutamine (Vjatsko) 1225-1226 Modena Wilhelm, paavsti legaat Liivimaal 1227 Saarlaste alistamine Eestlaste kaotuse põhjused Eestlastel puudus RIIK, ilma ühtse juhtimiseta polnud
Lembitu võetakse kinni. Levala linnus vallutati. Sõlmiti rahu, ristimine Sakalas ja Ugandis. Sakslaste katselised retked Saaremaale. 1216 saadavad eestlased saadikud Polotski vürsti, Novgorodi ja Pihkva vürsti juurde (sõlmiti koostöö). 1217. veebruar koguti Novgorodis suur vägi -> liiguti Eestisse -> Pihkva vürst liitus vägedega -> piirati Otepää linnust. Riiast tuli sakslastele abivägi (3000 meest). Aga sakslased pidid ikkagi lahkuma linnusest (ka Ugandist ja Sakalast) -> Vene väest oli kasu eestlastele. Valmistuti järgmiseks võitluseks. · Madisepäeva lahing : Eestlastel suur vägi, juhtiv roll oli Sakala vanemal Lembitul ( u 6000 meest). 2 nädalat oodati sakslaste tulekut, 20. sept õhtul olid sakslased Viljandi linnuse lähedal koos latgalite ja liivlastega. 21. sept 1217 Madisepäeva lahing ( u 11 km Viljandist sakslased ründasid eestlaste malevat, taplus vahelduva eduga, siis murti
Venelased piirasid sisse Varbola linnuse Eesti ja Läti aladel katk o 1215 Lõhavere linnuse alistumine. Ugala ja Sakala alistumine ning nende ristimine II periood 1216 - 1222 o 1217 vastu, Otepää linnus saadi tagasi, sakslased Venelaste sekkumine lahkusid ugandist. muistsesse vvsse. Madisepäeva lahing Novgorodlaste-pihkvalaste vägi piiras Lembitu eestvedamisel, alistunud Otepääd -> ristisõdijad ei saanud lembitu langes Liivlaste vanem Kaupo Eesti mandriosa vallutatakse - ristisõdijad langes (vastane) Rootslased üritasid eestisse tungida, kuid
Eesti alad võõrvõimu alla. 1201. – Riia linna asutamine (piiskop Albert). 1202. – moodustati Mõõgavendade ordu (preester Theodorich). 1208. – Muistse Vabadusvõitluse algus; sakslased tungivad Ugandi maakonda, kuna Ugandi elanikud olevat röövinud voori ja taheti röövitud vara tagasi saada. 1210. – Ümera lahing 1217. – Liivimaa ristisõjas murranguaasta: kevadel piirati Otepää eestlaste poolt, sakslased sunniti Ugandist lahkuma. Eestlaste võit. 1227. – vallutatakse Saaremaa ja Eesti alad läksid võõrvõimu alla; Muistse vabadusvõitluse lõpp. Eestlaste lüüasaamise põhjused: 1) Objektiivsed põhjused (inimesest mitteolenev): vastaste ülekaal, vastaste taga oli kogu Euroopa majanduslik võimsus, vastaste taga oli katoliku kirik, vastased olid diplomaadid. 2) Subjektiivsed põhjused: eestlaste hulgas puudus kokkuhoidvus, eestlastel oli halb läbisaamine
Järva- ning Virumaa, Lohu linnust piirati sealjuures samuti kaks nädalat. Kõige kauem pani Mandri-Eesti linnustest sissetungijatele vastu Tartu, mida kaks korda ilma tulemuseta piiramas käidi (1223, 1224). Linnust kaitsesid eestlastest ammukütid ja saarlaste kunsti järgi ehitatud kiviheitemasinad. Lisaks saabus Tartusse oma meestega ka Novgorodi teenistusse astunud kunagine Koknese vürst Vetseke (Vjatško), kes nõudis nüüd maksu Ugandist ja mujaltki ümbruskonnast. Kolmas piiramine 1224. aasta augustis valmistati sakslaste ja nende liitlaste (latgalid ja liivlased) poolt põhjalikult ette. Tartut võis kokku kaitsta umbes 1000 meest erinevatest maakondadest, kes olid kogunenud sinna viimaseks vastupanuks. Peale pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ning sellega eestlaste laiaulatuslikum vastupanu mandril ka lõppes. Sakala ning Ugandi linnused jäid edaspidi
8 1.Talurahva olukord Rootsi ajal. Talupojad olid sunnismaised-orduaja lõpust. Teokoormus-vilja kasvatamise suurenemine. Mõisate arv tõusis 500-lt 1000-le. 1671 maaseadustik-käsitles talupoegi pärisorjadena. Mõisnikel oli kodukariõigus. Talupoegadel jäi siiski võimalus mõisnik kohtusse kaevata. 2.Ümera lahing ja Madisepäeva lahing- milline tähendus eestlaste ajalooteadvusele? Ümera lahing peeti eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal 1210. 1210. aasta hilissuvel olid eestlased Ugandist ja Sakalast järjekordsel sõjakäigul, mis oli hästi ette valmistatud ning eesmärgiks seati Võnnu vallutamine. Võnnust oli selleks ajaks saanud Mõõgavendade ordu tähtis tugipunkt ja peamine lähtekoht ordu rünnakutel Eestisse. Võnnut piirati kolm päeva. Neljandal kui linnus oli juba peaaegu langemas, saadi teada, et Riiast tuleb abiväge. Võnnu alla jäämine sellises olukorras oleks olnud ohtlik. Eestlased liikusid põhja poole üle Koiva jõe ja jäid peatuma parempoolse
ugalased alistuma. Ärahirmutatud sakala elanikud olid samuti nõus rahu sõlmima. See tekitas omakorda ärevust venelastes, kes ei soovinud enda kõrval näha tugevaid ristirüütleid. 1217.a talvel piiras suur Novgorodi vägi ümber Otepää linnuse. Venelastega liitusid saarlased, harjulased ja sakalased. Piiramine lõppes mõlemapoolse toidupuuduse tõttu sellega, et sakslased jäeti ellu, kuid nad pidid Ugandist ja Sakalast lahkuma. 1217.a sügisel kutsus Lembitu kokku suure eestlaste ühisväe. Sakslased üritasid anda ennetavat lööki ja tungisid kiirest Sakalasse. 21.sept 1217 toimunud Madisepäeva lahingus eestlaste malev purustati, Lembitu ja Kaupo langesid. Olles veendunud, et ainult saksa ristisõdijatest eestlaste alistamiseks ei piisa, pöördus piiskop Albert abi saamiseks Taani kuninga Waldemar II poole. Taanlased saabusid 1219.a suure laevastikuga
Rehielamu jäi pikaks ajaks valitsevaks elamutüübiks. Talud asusid kobaras koos, ilma kindla plaanita, majade vahel olid kõverad külatänavad. Nende ristumiskohal oli vaba kujuga väljak- külavainu, mis oli ühiskondliku elu keskuseks. Seal kogunes ka külakari karjamaale minemiseks. Väljaku ääres oli küla kaev ja mõnikord ka kiik. 13. Eestlaste muistse vabadusvoitluse II periood, v.a. madisepäeva lahing. 1210. aasta hilissuvel planeerisid eestlased Ugandist ja sakalast Võnnu linnuse 10 vallutamist. Võnnu Mõõgavendade ordu tahtis tugipunkti ja peamine lähtekoht selle rünnakutel Eestisse. Enne orduvendade sinnaasumist oli Võnnu olnud vendade hõimukillu linnus. Tol suvel olid orduvennad ehitamas suuremat kivilinnust, kuid eestlaste rünnaku ajaks see veel valmis ei saanud. Asuti kaitsele vanasse linnusesse, mis eestlaste poolt sisse piirati. Äge võitlus kestis kolm päeva
Lindanisa eestlaste kätte. Ristisõdijad kogusid end siiski ruttu ja vallutasid kaotatud ala tagasi. 1224. aastal peetud Tartu lahinguga kontrollisid ristisõdijad jälle Mandri-Eestit. 1227. aastal ristiusustati ka Saaremaa. Next.svg Pikemalt artiklis Muistne vabadusvõitlus [redigeeri] Vana-Liivimaa Next.svg Pikemalt artiklis Eesti keskaeg, Vana-Liivimaa Kuressaare linnus Saaremaal. Pärast Eesti ristiusustamist moodustati Saaremaast ja Läänemaast Saare-Lääne piiskopkond ning Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond. Järvamaa, Sakala ning osad Läänemaast ja Saaremaast kuulusid esialgu Mõõgavendade ordule ja hiljem Liivi ordule. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ning Virumaal moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond. 13. sajandil korraldati Saaremaal mitu ülestõusu ebasobivate lepingutingimuste vastu. Suurem eestlaste mäss, Jüriöö ülestõus, algas 1343. aastal, mis küll mõne aastaga maha suruti. 1346.
eestlaste kätte. Ristisõdijad kogusid end siiski ruttu ja vallutasid kaotatud ala tagasi. 1224. aastal peetud Tartu lahinguga kontrollisid ristisõdijad jälle Mandri-Eestit. 1227. aastal ristiusustati ka Saaremaa. 13. sajandi alguseks oli praegusel Eesti alal mitukümmend kihelkonda. Nende põhjal moodustati ligikaudu kaks korda suurem arv kirikukihelkondi. [16] 9.3. Vana-Liivimaa Pärast Eesti ristiusustamist moodustati Saaremaast ja Läänemaast Saare-Lääne piiskopkond ning Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond. Järvamaa, Sakala ning osad Läänemaast ja Saaremaast kuulusid esialgu Mõõgavendade ordule ja hiljem Liivi ordule. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ning Virumaal moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond. 13. sajandil korraldati Saaremaal mitu ülestõusu ebasobivate lepingutingimuste vastu. Suurem eestlaste mäss, Jüriöö ülestõus, algas 1343. aastal, mis küll mõne aastaga maha suruti. 1346. aastal
Reas lahingutes Emajõe lahingus 1242, Rakvere lahingus 1268, ja leedulaste Saule 1236 ning Durbe lahingus 1260 said sakslased lüüa. Nõrgenenud Mõõgavendade Ordu ühines Saksa Orduga Liivimaa Orduks. Stensby lahinguga 1238 allutati: Järvamaa, Sakala, Alempois, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast (umbes 16 000 ruutkilomeetrit) Liivimaa Ordule; Revala, Harju- ja Virumaa (umbes 12 000 ruutkilomeetrit Taanile) Revala ja Harjumaa sulasid Taani võimu ajal üheks Harju maakonnaks; Ugandist, Jogentaganast, Soopoolistest ja osa Vaijast moodustati aastal 1224 Tartu piiskopkond; Läänemaast ja Lääne-Eesti saartest Saare-Lääne piiskopkond(1228. a.); Põhja-Eesti kuulus Tallinna piiskopi alla, kes ei olnud maaisand. Piiskopkonnad jagunesid ametkondadeks, komtuurkonnaks ning foogtkondadeks need olid läänistamata alad. Osa maid anti läänideks vasallidele, eriti ulatuslik oli läänistamine Taani valdusalal. Esialgu pääses feodaalide hulka ka eestlasi, kuid 14
aasta sõlmti Toreida vaherahu, kolmeks aastaks. 7. VABADUSVÕITLUSE II PERIOOD 1215 1220 · 1215.aasta algas võitlus uue hooga, sakslased sundisid ugalased ja sakalased rahu paluma ja ristimise vastu võtma. · 1217.a talvel piiras suur Novgorodi vägi ümber Otepää linnuse. Venelastega liitusid saarlased, harjulased ja sakalased. Piiramine lõppes mõlemapoolse toidupuuduse tõttu sellega, et sakslased jäeti ellu, kuid nad pidid Ugandist ja Sakalast lahkuma. · 1217.a sügisel kutsus Lembitu kokku suure eestlaste ühisväe. Sakslased üritasid anda ennetavat lööki ja tungisid kiiresti Sakalasse. 21.sept 1217 toimunud Madisepäeva lahingus eestlaste malev purustati, Lembitu ja Kaupo langesid. · Olles veendunud, et ainult saksa ristisõdijatest eestlaste alistamiseks ei piisa, pöördus piiskop Albert abi saamiseks Taani kuninga Waldemar II poole. Taanlased saabusid 1219.a suure laevastikuga
alistuma. Ärahirmutatud sakala elanikud olid samuti nõus rahu sõlmima. See tekitas omakorda ärevust venelastes, kes ei soovinud enda kõrval näha tugevaid ristirüütleid. 1217.a talvel piiras suur Novgorodi vägi ümber Otepää linnuse. Venelastega liitusid saarlased, harjulased ja sakalased. Piiramine lõppes mõlemapoolse toidupuuduse tõttu sellega, et sakslased jäeti ellu, kuid nad pidid Ugandist ja Sakalast lahkuma. 1217.a sügisel kutsus Lembitu kokku suure eestlaste ühisväe. Sakslased üritasid anda ennetavat lööki ja tungisid kiirest Sakalasse. 21.sept 1217 toimunud Madisepäeva lahingus eestlaste malev purustati, Lembitu ja Kaupo langesid. Olles veendunud, et ainult saksa ristisõdijatest eestlaste alistamiseks ei piisa, pöördus piiskop Albert abi saamiseks Taani kuninga Waldemar II poole. Taanlased saabusid 1219.a suure laevastikuga. Kuigi
Otepää linnusesse ning lasikülasid ja provintse rüüstada. Kindlustasid ugalased ühiselt koos riialaste ja mõõgavendadega Otepää linnust, et osutada vastupanu. Ühiselt sooritati röövretk Novgorodi suunas. Talve lõpul kutsusid novgorodlased ja pihkvalased kaasa saarlased ja harjulased ning piirasid Otepää linnuse ümber. Sakalased tegid rüüsteretke lätlaste maale. Sakslased pidid lahkuma Ugandist. Eestlased kogusid Lembitu juhtimisel suure sõjaväe sakalaste, ridalaste, järvalaste, revalaste, harjulaste ja virulaste osalusel. Abiväe lubasid saata ka Novgorodi ja PIhkva vürstid. Kui see kava teatavaks sai tungisid ristisõdijad esimesena Ugandisse. Taani kuninga üks ustavamaid ja lähedamaid vasalle, krahv Orlamünde Albrecht saabus Liivimaale. 21. septembril 1217. aastal toimunud Madisepäeva lahing - Ristisõdijate
annaabi.ee 
