Täheparved on teatud saarekesed, kus tähed hoiduvad palju tihedamalt kokku. Gaas udukogu sees tiheneb, moodustades tähti. Lõppjärgus tekitab pilve kokkuvarisemine täheparve. Täheparved ja muutlikud tähed on kaks alustala, millele tuginevad meie arusaamad tähtede evolutsioonist. Mõningate udukogude sees on sündinud tähti kogu aeg. Täheparvedeks on kombeks nimetada nii hajus- kui kerasparvi, kuigi praktiliselt ainus, mis neid kahte ühendab, on see, et gravitatsioonijõud hoiab neid tähti koos. Hajusparved e. galaktilised parved. ● meie Linnutee galaktika põhitasandit ● lahtised, ilma kindla kujuta tähekogumid. (ebakorrapärased) ● Taevas võime neid näha palju. ● Hajuspilves võib olla tähti alates tosinatest kuni paljude sadadeni.
Linnutee ehk Galaktika Kristiine Salumäe 9.h Sisukord Mis on linnutee? Galaktika Linnutee vaatlejad ja ajaloolased Udukogude uurimine ja eristamine Galaktikate jagunemine kuju järgi Tüüpiline spiraalgalaktika Elliptiline galaktika Korrapäratu ehk ebaregulaarne galaktika Kääbusgalaktika Põrkumine Galaktikate põrkumine ja ühinemine Kasutatud kirjandus Mis on linnutee? Linnutee ehk Galaktika on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus - see tähendab, et linnutee on tähesüsteem. Linnutee on meie galaktika.
★ 1864. aastal inglise astronoom William Huggins udukogudel vahet tegema nende spektrite järgi ★ 1912. aastal lisas ameerika astronoom Vesto Slipher “peegeldava udu” udukogu alamkategooriaks Difuusne (hajus) udukogu ★ välja venitatud ja piirideta ★ liigitatakse: ○ emissioonudu - kiirgab ise valgust erinevates värvides ○ peegeldav udu - “peegeldavad” läheduses olevate tähtede valgust ○ “tume udu” - varjutab/blokeerib teiste udukogude või tähtede valguse ★ eredad infrapuna allikad Omega Nebula Messier 78 Horsehead Nebula Carina Nebula Planetaarudu ★ taevakeha ★ nimetus eksitav - ei ole planeetidega midagi pistmist ★ galaktikate keemilises evolutsioonis otsustav osa ○ rikastab tähtedevahelist ainet raskete elementidega ★ galaktikas teadaolevalt ~ 1500 The Spirograph Nebula The Cat's Eye Nebula The Ring Nebula
See aine on vaadeldav tumedate udukogudena Linnuteel. Kui tsentraalne täht on valmis ja kui see on väga hele, puhub "tähetuul" seda ümbritseva gaasipilve laiali; väiksemate tähtede korral on üsna tõenäoline, et nende ekvaatori tasandisse jääb tolmust ja gaasist koosnev rõngas, mida nimetatakse Päikeseuduks. Tähetuul on valgusrõhk ja kosmiline kiirgus. See rõngas ongi tulevaste planeetide, nende kaaslaste, komeetide jms. algmaterjaliks. Praegu eksisteerivate udukogude keemiline koostis on meile teada ainult spektraalvaatluste põhjal. Põhilise osa sellest moodustabki vesinik (gaasudukogude punakas värvus on põhjustatud just vesiniku kiirgusest lainepikkusel 656,3 mm). Udukogude gaas sisaldab ka hapnikku, heeliumi, süsinikku ja teisi Maal tuntud elemente. Lisaks on raadioteleskoopidega kindlaks tehtud ka mitmesuguste keemiliste ühendite olemasolu. Me ei sa kindlalt öelda, millest koosneb kosmiline tolm, seda võime vaid oletada
Muutlikud tähed Enamik tähti on kaksikud - kaks ümber üksteie tiirlevat tähte. Tähe heledus muutub, kui üks tähtedest teist varjutab. Teine tüüp muutlikke tähti on sellised, mille heledus tõepoolest muutub. Need tähed pulseerivad paisuvad, tõmbuvad kokku, paisuvad taas jne kindla perioodiga või korrapäratult. Täheparved Gaas Orioni udukogu sees tiheneb, moodustades tähti. Lõppjärgus tekitab pilve kokkuvarisemine täheparve. Mõningate udukogude sees on sündinud tähti kogu aeg. Neid täheparvi nimetatakse hajusparvedeks. On olemas kaht tüüpi täheparvi: hajusparved ja kerasparved. Hajusparved Neid kutsutakse ka galaktilisteks parvedeks. Nii sellepärast, et neid on avastatud piki meie Linnutee galaktika põhitasandit. Hajusparved on lahtised, ilma kindla kujuta tähekogumid. Taevas võime neid näha palju. Kaks kergesti leitavat on Hüaadid ja Plejaadid. Peljaadid on
Täheparved on teatud saarekesed, kus tähed hoiduvad palju tihedamalt kokku. Gaas udukogu sees tiheneb, moodustades tähti. Lõppjärgus tekitab pilve kokkuvarisemine täheparve. Täheparved ja muutlikud tähed on kaks alustala, millele tuginevad meie arusaamad tähtede evolutsioonist. Mõningate udukogude sees on sündinud tähti kogu aeg. Täheparvedeks on kombeks nimetada nii hajus- kui kerasparvi, kuigi praktiliselt ainus, mis neid kahte ühendab, on see, et gravitatsioonijõud hoiab neis tähti koos. Hajusparved e. galaktilised parved. meie Linnutee galaktika põhitasandit lahtised, ilma kindla kujuta tähekogumid. (ebakorrapärased) Taevas võime neid näha palju. Hajuspilves võib olla tähti alates tosinatest kuni paljude sadadeni.
Paljud heledad udukogud on nähtavad binoklis või väikeses teleskoobis ning väheseid võib näha ka palja silmaga. Üks neist on Orioni udukogu teleskoobi või binoklita vaadeldes vaid nõrk valguslaik. Tumedaid udukogusid on väga raske näha. Nende vaatlemiseks on tarvis suurt teleskoopi. ( 4; lk.30 ) 6 TÄHEPARVED Gaas Orioni udukogu sees tiheneb, moodustades tähti. Lõppjärgus tekitab pilve kokkuvarisemine täheparve. Mõningate udukogude sees on sündinud tähti kogu aeg. Neid täheparvi nimetatakse hajusparvedeks. On olemas kaht tüüpi täheparvi: hajusparved ja kerasparved. ( 4; lk.30 ) TEISED GALAKTIKAD Kui Fernando Magalhaes oma ümbermaailmareisil Vaiksesse ookeani jõudis, märkas ta taevas lisaks Linnuteele kaht umbes sama heledusega pilve. Logiraamatu sissekande järgi nimetataksegi neid Magalhaes'i pilvedeks. Juba esimene teleskoobivaatlus näitas, et needki koosnevad nõrkadest tähtedest.
2. TEISED GALAKTIKAD Kui Ferno Magelhes oma ümbermaailmareisil Vaiksesse ookeanisse jõudis, märkas ta taevas lisaks Linnuteele kaht umbes sama heledusega pilve. Neid nimetatakse Magelhesi Pilvedeks. Esimene teleskoobivaatlus näitas, et needki koosnevad nõrkadest tähtedest. Lisaks palja silmaga nähtavatele udulaikudele on taevas teisigi, silmale nähtamatuid, kuid teleskoobis hästi veedeldavaid udukogusid. 1771. a. Koostas C. Messier esimese udukogude kataloogi. Seda täiendasid omalt poolt perekond Herscherid. Kokkuvõttes oli nende poolt aastaks 1864 kataloogidesse kantud 5079 objekti. Ühtki neist ei õnnestunud tol ajal tähtedeks lahutada. Ettekujutus "saar-maailmadest" tugevnes pärast spektroskoopia kasutuselevõtmist. Teleskoobis rohekana paistvad gaasudud näitavad heledatest joontest koosnevat spektrit, seevastu kollaste udude spekter on väga sarnane tavaliste G-spektriklassi tähtede spektritega.
hajusainest. Kui tsentraalne täht(antud hetkelon jutt Päikesest) on juba "valmis" ja see on väga hele, puhub "tähetuul" (valgusrõhk ja kosmiline kiirgus) teda ümbritseva gaasipilve laiali; jääb tolmust ja gaasist koosnev rõngas, mida planeedikosmogoonias nimetatakse Päikeseuduks (ingl. Solar nebula). See rõngas ongi tulevaste planeetide, nende kaaslaste, komeetide jms. materjaliks. Praegu eksisteerivate udukogude keemiline koostis on meile teada spektraalvaatluste põhjal. Nagu tähtedeski, moodustab põhilise osa sellest vesinik (gaasudukogude punakas värvus on põhjustatud just vesiniku kiirgusest lainepikkusel 656,3 nm). Ka sisaldab udukogude gaas heeliumi, hapnikku, süsinikku ja teisi Maal tuntud elemente. Lisaks on raadioteleskoopidega kindlaks tehtud ka mitmesuguste keemiliste ühendite olemasolu. Millest aga koosneb kosmiline tolm, võime vaid oletada. Ja kõige lihtsam
See, kärge või pigem käsna meenutav struktuur arvatakse olevat tekkinud ilmaruumi paisumise käigus esialgsete väikeste häirituste arengu tulemusena. Vaadeldavat struktuuri iseloomustavate parameetrite kindlakstegemine on kaasaegse kosmoloogia üks populaarsemaid ülesandeid, mille täitmisel osalevad edukalt ka Eesti astronoomid. Galaktikaparved William Herschel, tuntumaid inglise astronoome, ehitas varasemast suuremaid peegelteleskoope ning avastas 18. sajandi lõpul taevas terve udukogude maailma. Herschel märkas ka, et enamik udukogusid on koondunud Neitsi tähtkuju piirkonda. See oli esimene tähelepanek, et galaktikad ei ole jaotunud ühtaselt vaid koonduvad parvedesse. Herscheli ajal ei teatud veel muidugi midagi udukogude loomusest. Galaktikad ei ole jaotunud ruumis ühtlaselt, vaid moodustavad erineva rikkusega süsteeme: galaktikapaare, gruppe, parvi ning superparvi. Galaktikagrupid ja -parved on
millest saab piisavalt informatsiooni, et teha mingeid järeldusi keemilise koostise kohta • Mõned on kerakujulised. Enamik aga on keeruka ehitusega ja mitmesuguse kujuga. Pole veel täpselt teada, millest kuju oleneb. Võimalikud põhjused on kaksiktähtede puhul kahe tähe mõju, tähetuuled ja magnetväljad TUME UDUKOGU • Tume udukogu on udukogu, mis on nii tihe, et see varjutab või blokeerib selle taga asetsevate emissiooniudukogud e,peegeldavate udukogude või tähtede valguse • Suuremaid tumedaid udukogusid on võimalik palja silmaga vaadelda, need paistavad väikeste tumedate laikudena Linnuteeheledal taustal. • Tuntuim tume udu on Hobusepea udu. KASUTATUD ALLIKAD: • https://et.wikipedia.org/wiki/Andromeeda_g alaktika • http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/vaatleja /artikkel.html?id=591 • https://et.wikipedia.org/wiki/Udukogu • http://www.horisont.ee/node/219 • https://et.wikipedia.org/wiki/Difuusne_udu kogu
jõudis, märkas ta taevas lisaks Linnuteele kaht umbes sama heledusega pilve. Logiraamatu sissekande järgi nimetataksegi neid Magalhaes'i pilvedeks. Juba esimene teleskoobivaatlus näitas, et needki koosnevad nõrkadest tähtedest. Lisaks palja silmaga nähtavatele udulaikudele (siin loetletuile lisanduvad veel udukogud Andromeeda ning Orioni tähtkujus) on taevas teisigi, silmale nähtamatuid, kuid teleskoobis hästi vaadeldavaid udukogusid. 1771. a. koostas C. Messier esimese udukogude kataloogi (umbes sada objekti), seda täiendasid omalt poolt perekond Herschelid (lisaks pereisa Williamile veel õde Caroline ning poeg John). Kokkuvõttes oli nende poolt aastaks 1864 kataloogidesse kantud 5079 objekti. Ühtki neist ei õnnestunud tol ajal tähtedeks lahutada. Ettekujutus "saar-maailmadest" tugevnes pärast spektroskoopia kasutusele võtmist. Teleskoobis rohekana paistvad gaasudud näitavad heledatest joontest
Linnuteest eemal. Viis aastat hiljem võttis Immanuel Kant kasutusele termini "saarte universium". 18. sajandi lõpus moodustas Charles Messier kataloogi, mis sisaldas 109 heledaimat udukogu, hiljem tuli William Herschel välja suurema kataloogiga, mis koosnes 5000. udukogust. Aastal 1845 ehitas William Parson uut tüüpi teleskoobi ning sellega suutis ta vahet teha spiraalsetel ja elliptilistel udukogudel. Aastal 1912 uuris Vesto Slipher heledaimate spiraalsete udukogude spektrijooni, et teha kindlaks, kas nad koosnevad samadest keemilistest ühenditest nagu planeedid. kuid ta leidis, et spiraalsetel udukogudel on suur punanihe ehk nad liiguvad eemale kiiremini kui on Linnuteest lahkumiseks vajalik ehk nad polnud Linnuteega gravitatsiooniliselt seotud ja ei saanud olla selle osa. 1917 vaatles Heber Curtis noovat Andromeeda galaktikas. Uurides varasemalt jäädvustatud fotosi, leidis ta veel 11 noovat. Curtis märkas, et need noovad olid
Einstein oli aga algul veendunud, et Universum on staatiline, mistõttu ta lisas üldrelatiivsusteooria väljavõrranditesse kosmoloogilise konstandi, mis tagas vastava lahendi. Hiljem nimetas ta seda sammu oma elu suurimaks rumaluseks. · 1916 Karl Schwarzschild leidis väljavõrrandite esimese täpse lahendi. See kirjeldab kerasümmeetrilist mittepöörlevat massi. · 1918 saksa astronoom Carl Wilhelm Wirtz täheldas teatud udude (udukogude) spektrite punanihet. Ta ei teadnud, et tegu on galaktikatega. · 1922 Alexander Friedmann arvutas ilma kosmoloogilise konstandita Einsteini väljavõrrandite lahendid ning avastas, et need vastavad kosmosele, mis kas paisub igavesti alates alguspunktist, kollabeerub lõpp-punktiks või omab nii algus- kui ka lõpp- punkti. · 1923 Edwin Hubble tõestas, et Andromeeda udukogu on kaugel väljaspool Linnuteed.
tsentraalne täht on juba "valmis". Kui see on väga hele, puhub "tähetuul" (valgusrõhk ja kosmiline kiirgus) teda ümbritseva gaasipilve laiali; väiksemate tähtede korral on tõenäoline, et nende ekvaatori tasandisse jääb tolmust ja gaasist koosnev rõngas, mida planeedikosmogoonias nimetatakse Päikeseuduks. See rõngas ongi tulevaste planeetide, nende kaaslaste, komeetide jms. materjaliks. (1) Praegu eksisteerivate udukogude keemiline koostis on meile teada spektraalvaatluste põhjal. Nagu tähtedeski, moodustab põhilise osa sellest vesinik (gaasudukogude punakas värvus on põhjustatud just vesiniku kiirgusest lainepikkusel 656,3 nm). Ka sisaldab udukogude gaas heeliumi, hapnikku, süsinikku ja teisi Maal tuntud elemente. Lisaks on raadioteleskoopidega kindlaks tehtud ka mitmesuguste keemiliste ühendite olemasolu. Millest aga koosneb kosmiline tolm, võime vaid oletada
Einstein oli aga algul veendunud, et Universum on staatiline, mistõttu ta lisas üldrelatiivsusteooria väljavõrranditesse kosmoloogilise konstandi, mis tagas vastava lahendi. Hiljem nimetas ta seda sammu oma elu suurimaks rumaluseks. · 1916 Karl Schwarzschild leidis väljavõrrandite esimese täpse lahendi. See kirjeldab kerasümmeetrilist mittepöörlevat massi. · 1918 saksa astronoom Carl Wilhelm Wirtz täheldas teatud udude (udukogude) spektrite punanihet. Ta ei teadnud, et tegu on galaktikatega. · 1922 Alexander Friedmann arvutas ilma kosmoloogilise konstandita Einsteini väljavõrrandite lahendid ning avastas, et need vastavad kosmosele, mis kas paisub igavesti alates alguspunktist, kollabeerub lõpp-punktiks või omab nii algus- kui ka lõpp-punkti. · 1923 Edwin Hubble tõestas, et Andromeeda udukogul on kaugel väljaspool Linnuteed.
tuvastada soojuse järgi, mida nad välja kiirgavad. 3.6 Tuntud komeedikütid Komeetide otsimine on hasartne tegevus. Sellega tegelevad noored ja vanad, naised ja mehed, elukutselised ja harrastusastronoomid. Tavaliselt professionaalid põhitööna komeete ei otsi, vaid teevad seda samuti nagu asjaarmastajad puhtast entusiasmist. Komeetide süstemaatiline otsimine algas Charles Messier` ( 1730 1817 ) tegevusega. Tema avastas 14 komeeti ning koostas täheparvede ja udukogude kataloogi Messier`i kataloogi. Järgmiseks järjekindlaks komeedikütiks sai kuulsa astronoomi sir William Herscheli õde Lucrecia Karoline Herschel. 1797. aastaks oli Karoline avastanud kaheksa komeeti ja teda autasustati selle eest Londoni Kuningliku Astronoomia Seltsi kuldmedaliga. Arvatakse, et tänapäeval on maailmas umbes sadakond inimest, kes tegelevad komeetide otsimisega. Nende hulgas teatakse Eestis komeediküti nime all Hugo Raudsaart, kes pole küll
kuidas nad parajasti välja näevad. Näiteks pimedas öötaevas ei paista tumedate udude tihedad kompaktsed pilved. Need tumedad udupilved tõkestavad enda taga olevate tähtede või helendavate gaaside valgust. Selle järgi neid kindlaks tehaksegi. Kuid on olemas ka heledaid udusid. Peegeldavad udud peegeldavad tähevalgust. Gaasimolekulide kiirgus paneb emissioonudusid seestpoolt helendama. Neid gaasimolekule ergutavad tähed, mis asetsevad parajasti udukogude sees. Uued tähed sünnivad udukogude materjalist. Tähed sünnivad udukogudes, kus moodustuvad tumedad tombud ehk gloobulid. Need tihenevad kokku varisemiseni, sest gravitatsioon tõmbab seda aina ligi. Enamasti nii sünnivadki uued tähed. Emissioonudud ilmnevad tähtede sündimise ajal, kuid neid helendavaid udukogusid esineb ka tähtede surma ajal. Neid nimetatakse planetaarseteks ududeks. Näiteks surev täht paiskab ilmaruumi gaasi ja tolmu ning nendest moodustuvadki planetaarsed udud. Nii
tõttu siiski aasta hiljem kui ennustatud. 1765 Harrison saab viimaks kätte auhinna kronomeetri eest. 1766 Henry Cavendish teatab vesiniku avastamisest. 1768 James Cook vaatleb Veenuse ja päikese kattumist Tahitil. 1769 James Watt täiustab aurumasinat. 1771 Luigi Galvani märkab, et prepareeritud konnalihased tõmbuvad elektri mõjul kokku. 1771 Charles Messier avaldab esimese udukogude nimekirja. 1771 Joseph Priestly avastab, et taimed muudavad süsihappegaasi hapnikuks. 1780 Joseph Louis Lagrange ja Pierre-Simon Laplace näitavad, et ühendi moodustumisel vabanev energia on võrdne ühendi lõhkumiseks vajaliku energiaga. 1781 William Herschel avastab planeet Uraani. 1782 John Goodricke märkab, et Algoli heleduse muutused on perioodilised ja pakub välja teooria, et tähe ümber liigub keha, mis teda varjutab.
sajandil seniajani); mõlemate käsutuses olid maailma suurimad pikksilmad, 40-tolline Yerkes'i ja 36-tolline Licki refraktorid, umbes neli korda võimsamad kaksiktähtede avastamisel kui Tartu ajalooline Fraunhoferi pikksilm [Nagu Struve ajalgi, on ka nüüd refraktor, tänu oma kujude puhtusele, kaksiktähtede uurimisel palju väärtuslikum kui temast tunduvalt suurem peegelteleskoop (reflektor); moodsad 100- ja 200-tollised reflektorid on küll palju võimsamad nõrkade tähtede ja udukogude vaatlemisel, kuid kaksiktähtede avastamisel ja mõõtmisel on need väiksema võimega kui 36-tolline refraktor.]. Huvitav on, et Burnham nagu W. Herschelgi algas astronoomia asjaarmastajana; tegelikult tema kunagi ei valinud astronoomiat oma elukutseks, jäädes pangaametnikuks oma elu lõpuni. Hoopis uue peatüki kaksiktähtede uurimises avas spektrianaIüüs. Doppleri lause järele ühe meilt eemalduva
Einstein oli aga algul veendunud, et Universum on staatiline, mistõttu ta lisas üldrelatiivsusteooria väljavõrranditesse kosmoloogilise konstandi, mis tagas vastava lahendi. Hiljem nimetas ta seda sammu oma elu suurimaks rumaluseks. 1916 – Karl Schwarzschild leidis väljavõrrandite esimese täpse lahendi. See kirjeldab kerasümmeetrilist mittepöörlevat massi. 1918 – saksa astronoom Carl Wilhelm Wirtz täheldas teatud udude (udukogude) spektrite punanihet. Ta ei teadnud, et tegu on galaktikatega. 1922 – Alexander Friedmann arvutas ilma kosmoloogilise konstandita Einsteini väljavõrrandite lahendid ning avastas, et need vastavad kosmosele, mis kas paisub igavesti alates alguspunktist, kollabeerub lõpp-punktiks või omab nii algus- kui ka lõpp- punkti. 1923 – Edwin Hubble tõestas, et Andromeeda udukogu on kaugel väljaspool Linnuteed.
kuidas nad parajasti välja näevad. Näiteks pimedas öötaevas ei paista tumedate udude tihedad kompaktsed pilved. Need tumedad udupilved tõkestavad enda taga olevate tähtede või helendavate gaaside valgust. Selle järgi neid kindlaks tehaksegi. Kuid on olemas ka heledaid udusid. Peegeldavad udud peegeldavad tähevalgust. Gaasimolekulide kiirgus paneb emissioonudusid seestpoolt helendama. Neid gaasimolekule ergutavad tähed, mis asetsevad parajasti udukogude sees. Uued tähed sünnivad udukogude materjalist. Tähed sünnivad udukogudes, kus moodustuvad tumedad tombud ehk gloobulid. Need tihenevad kokku varisemiseni, sest gravitatsioon tõmbab seda aina ligi. Enamasti nii sünnivadki uued tähed. Emissioonudud ilmnevad tähtede sündimise ajal, kuid neid helendavaid udukogusid esineb ka tähtede surma ajal. Neid nimetatakse planetaarseteks ududeks. Näiteks surev täht paiskab ilmaruumi gaasi ja tolmu ning nendest moodustuvadki planetaarsed udud. Nii
kuidas nad parajasti välja näevad. Näiteks pimedas öötaevas ei paista tumedate udude tihedad kompaktsed pilved. Need tumedad udupilved tõkestavad enda taga olevate tähtede või helendavate gaaside valgust. Selle järgi neid kindlaks tehaksegi. Kuid on olemas ka heledaid udusid. Peegeldavad udud peegeldavad tähevalgust. Gaasimolekulide kiirgus paneb emissioonudusid seestpoolt helendama. Neid gaasimolekule ergutavad tähed, mis asetsevad parajasti udukogude sees. Uued tähed sünnivad udukogude materjalist. Tähed sünnivad udukogudes, kus moodustuvad tumedad tombud ehk gloobulid. Need tihenevad kokku varisemiseni, sest gravitatsioon tõmbab seda aina ligi. Enamasti nii sünnivadki uued tähed. Emissioonudud ilmnevad tähtede sündimise ajal, kuid neid helendavaid udukogusid esineb ka tähtede surma ajal. Neid nimetatakse planetaarseteks ududeks. Näiteks surev täht paiskab ilmaruumi gaasi ja tolmu ning nendest moodustuvadki planetaarsed udud. Nii
annaabi.ee 
