Tuumarelva järgne sõjapidamine (0)

Tuumarelva järgne sõjapidamine Tänapäeva ainukeseks relvastatud konfliktis, kus kasutati tuumarelva on teine maailmasõda  ja ainukeseks riigigs kes on seda kasutanud on Ameerika Ühendriigid, Hiroshima ja Nagasaki pommitamisel, peale seda terve maailm nägi, kui suurt ja totaalset hävitamist võib selline relv tuua. Kuigi tuumarelva võib pidada hoidvaks faktoriks konfliktides, neid siiski toimub.  Tänapäeval meie veel ei tunne sõja vaba õhkkonda ja sõjapidamine toimub tänapäevalgi, kuid see on oluliselt muutunud sellest ajast kui tuumarelva veel polnud. Kuidas on siis muutunud  sõjapidamine tuumarelva järgsest perioodist? Tänapäeval räägitakse neljanda generatsiooni sõjast, selline sõjapidamis liik hõlmab endasse  koos militaar jõuga ka palju teistsuguseid aspekte, selliseid nagu meedia ja sotsiaalvõrgustik.  Sellisel sõjapidamisel on küll olemas tuumarelva eelnevale sõjapidamisele sarnaseid jooni,  nendeks joonteks on sõjaline agressioon, relvade kasutamine ja teised, kuid need pole kõige  olulisemad. Näiteks on neljanda generatsiooni sõjapidamine Venemaa stiilis aastal 2014  krimmi kriisi ajal. Toimus see kõik Ukrainas suurte mässude ajal Kiievis, mida nimetati  maidanniks või siis euromaidanniks. Lühikese aja jooksul hakkasid Krimmile ilmuma  rohelised mehikesed, ilma igasugusteta eraldusjoontega, polnud vappe ega lippu nende  vormil. Venemaa föderaalsed meediakanalid nimetasid neid “viisakad mehikesed” kuid  tegelikkus oli tervele maailmale selge, kes nad on, kuigi venemaa president ja ametnikud  rääkisid seda, et need on krimmi vabatahtlikud ja nad pole krimmil oma oleva väeüksuste  arvu suurendanud. Peale seda kõike toimus Krimmis referendum, mille tulemusel oli  otsustatud Krimmi liitmine Vene Föderatsiooniga. Nagu praegu mäletan kõike neid uudised  vene kanalites, kus nad rääkisid sellest, kui demokraatlikuks nähtuseks, mitte  annekteerimisest. Sellel puhul võib rääkida juba propagandast, mis on neljanda generatsiooni  sõjas sama oluline kui relvastatud jõud. Lisaks kõigele sellele venemaa oli toetanud Ida- Ukraina separatiste, mille tulemusel tekkisid Ukrainas suured ebastabiilsused, sest selles  piirkonnas kaevandatakse aktiivsel sött ja see piirkond lisaks suudab panna sõjalist vastupanu Ukraina vastu. Sotsiaal võrgustikus on nemad ka oma suure töö teinud, nimelt räägitakse  venemaal oleval trolli ja boti vabrikutest ja kremlibottidest. Nende peamiseks ülesandeks oli  propaganda ja venemaa kiitmine internetis, lisaks sellele venemaa oli ka maksnud suurtele  sotsiaalmeedia gruppidele ja lehtedele, kus Venemaa käitumist kiideti heaks ja õigeks.  Kremlibottide peamiseks ülesandeks oli siiski kommentaarides venemaa ülistamine ja teiste 


riikide halvustamine, eelkõige Ukraine ja Ameerika. Sellest ajast mäletan, kuidas  Venemaavastasedgruppid internetis hakkasid järsult kiitma Venemaa tegevust Ukrainas ja  sealhulgas ka Krimmis, üllatuseks venemaa ülistamine sellistes gruppides lõppes kohe peale  nende sündmuste lõppu. Kremlibottid elavad tänapäevalgi ja teevad oma tööd aktiivselt  internetis, vahepeal neil siiski õnnestub kellegi arvamust vahetada ja seda oma kasuks pärast  ära kasutada.  Võib öelda, et tänapäeva sõjapidamises koos relvastatud jõuga peab olema ka hea  propaganda, sest hea propaganda võib oluliselt muuta kellegi arvamust ja suhtumist  erinevatesse sündmustesse. Praegu ma tunnen suurt hirmu eesti venelaste hulgas, kes pidevalt vaatavad vene kanaleid. Näiteks mul on raske vaielda vanemate kui ka vanavanemate  arvamust venemaa ja venemaaga seotud sündmuste kohta, nad sõna-sõnalt toovad mulle  samasuguseid argumente nagu vene kanalites, olgugi need argumendid absurdsed või valed,  jäävad nad ikkagi oma seisukohale ja arvamusele, kuid tegelikkus pole see üldsegi nende,  vaid kellegi teise arvamus. See ongi see suur muutus peale tuumarelva loomist, kuigi riigid  suurendavad oma tuumarelva arsenale ja tuumarelva vastast kaitset, sõjategevus ei toimu  nende arvel, vaid inimeste n-ö zombeerimise arvel.