Prosper Mérimée Prosper Mérimée oli prantsuse kirjanik, ajaloolane ja arheoloog.Ta sündis 28. Septembril 1803. aastal Pariisis ning suri 23. Septembril 1879. aastal Pariisis Prosper Mérimée oli äärmiselt jõukast ja haritud perekonnast. Kirjandusele pühendus ta sõber Stendhali mõjul pärast juuraõpingute lõpetamist. 1825. aastal andis ta Clara Gazuli nime all välja oma esimese raamatu ("Clara Gazuli teater"), jättes mulje, et on ise kõigest teose tõlkija. Paar aastat hiljem järgnes sama nime all antiikset Kreekat järele aimav luulekogu. Topeltpettus tuli avalikuks alles hiljem. Kaks aastat enne seda kui Victor Hugo "Cromwelli" eesõnas romantilise draama teooria sõnastab, rakendas "Clara Gazuli teater" juba samu võtteid: näidend oli kirjutatud proosas, käsitles kaasaegseid probleeme ega järginud aja ja koha ühtsuse nõuet. 1828 ilmus esimene Mérimée' ajalooline teos, talumeeste ülestõusust kõnelev "Zakerii", ni...
huumoritki. Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta. Mérimée' külm, kommentaarideta stiil oli Maupassant'i eelkäijaks. 1844 valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse. Keisri lähedase sõbrana pidas Mérimée mitut riigiametit korraga. See aga ei takistanud teda 1853 pühendumast tõlkimisele. Mérimée tutvustas Prantsusmaal vene kirjandust, tõlkides Puskinit, Gogolit ja Turgenevit. Teosed eesti keeles · "Karl XI nägemus". Tõlkinud Karl Reitav sarjas Hirmu ja õuduse jutud, nr 7, Tartu 1917 · "Tamango" (novellid "Tamango", "Mateo Falcone", "Dzumaan", "Hispaania nõiamoorid"). Tõlkinud V. Vallaste. Loodus, Tartu 1929 · "Lokis: Leedu legend". Tõlkinud Karl Kirp. Olion / G. Naelapea, Tartu 1931 (ilmunud ka raamatus "Kuus juttu: välisautoreid", Tartu 1931) · "Carmen" (novell). Tõlkinud Jolanda Kull, kommenteerinud Ott Ojamaa
edu oli märkimisväärne. Looming 1834 pidas kirjanik muinsuskaitse peainspektori ametit ning kirjutas üle kahekümne jutustuse (1840 "Colomba"; 1845 "Carmen"). 1844 valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse. Keisri lähedase sõbrana pidas Mérimée mitut riigiametit korraga. See aga ei takistanud teda 1853.aastal pühendumast tõlkimisele. Mérimée tutvustas Prantsusmaal vene kirjandust, tõlkides Puskinit, Gogolit ja Turgenevit. Peateos "Carmen" Tegevus saab alguse 1830. aastail Andaluusias, teose lõpus kirjeldab Jose oma elulugu. Tegevuspaiku kirjeldab autor üpris täpselt, mitte liiga põhjalikult. Enamasti on teoses kirjeldatud uhket Hispaania loodust, vaba mustlaselu, kohati ka igapäevast linnaelu. Kuna tegu on romantismiajastu teosega, siis on see normaalne, et lugejale jääb veidike lindprii tunne.
aastat varem kirjutatud ,,Carmeni" novellil. Prosper Merimee oli prantsuse kirjanik ja ajaloolane, kes elas aastatel 1803 kuni 1870. Ta pärines jõukast ja haritud perekonnast. Kirjandusmaailma sattus Merimee tänu oma sõbrale Stendhalile. Tema esimene raamat oli 1825. aastal ilmunud ,,Clara Gazuli teater", kus soovis jätta mulje, et on kõigest teose tõlkija. Päris tõlketööna on ta aga tutvustanud Prantusmaale vene kirjanduse suurkujusid Puskinit, Gogolit ja Turgenevit. Tema sulest on ilmunud veel ajaloolised romaanid ,,Zakerii" ning pärtliöö sündmusi kirjeldav ,,Charles IX valitsusaja kroonika" ja palju teisigi tuntuid teoseid. Bizet' ooperis estiatud jutustus ,,Carmen", mille kirjutas Merimee, pärineb aastast 1845. Teos annab hea ülevaate tolleaegsete Hispaania mustlaste kommetest ja iseloomust. Tegevuse keskpuntis on kolm peategelast : mustlanna Carmen Helen Lokuta, kapral Don Jose
Ta oli "Noor-Eesti" rühmituse aktiivsemaid osalisi, selle albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusalased artiklid, tõlked, värsikatsetused. Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome ja vene kirjandust. Soome kirjandusest enamasti Aino Kallast ning vene kirjandusest peamiselt Ivan Turgenevit. Kogu tema tegevus vajas suurt julgust ning pealehakkamist, mida tal kindlasti kunagi väheks ei jäänud. 7 Mälestus Johannes Aavikust Peale tema surma oli inimeste igapäeva elus oluline roll temast. Kõiki tema teadmisi ja emakeelde toodud sõnu kasutati ja kasutatakse siiani igapäevaselt. Ta sai mitmeid tunnustusi ning elas inimeste südameis väga pikka aega. Kuna ta oli väga oluline isik, siis 26
Tema jutustustes leiab paraja annuse irooniat ning musta huumoritki Mérimée jutustused toetuvad täpsetele seikadele ning sisaldavad tihti tähelepanekuid keele või maa ajaloo kohta. 1844 valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse. Keisri lähedase sõbrana pidas Mérimée mitut riigiametit korraga. See aga ei takistanud teda 1853 pühendumast tõlkimisele. Mérimée tutvustas Prantsusmaal vene kirjandust, tõlkides Puškinit, Gogolit ja Turgenevit. Looming: "Carmen","Pärtliöö","Karl XI nägemus","Etruski vaas", "Sinine tuba" Charles Dickens (7. veebruar 1812 Inglismaa Portsmouth Landport – 9. juuni 1870 Gads Hill Place) oli inglise kirjanik, sotsiaalse romaani rajaja ja inglise kriitilise realismi silmapaistvam esindaja. Dickents veetis palju aega õues, kuid tegeles ka lugemisega, muu hulgas luges ta "Robinson Crusoed" ja korduvalt "Tuhat ja üks ööd".
kukkus välja iseenesest. Muidugi, Repin memuaaride kirjutajanu poleks iialgi saavutanud seda elavat ilukirjanduslikku vormi, kui ta poleks olnud tugev dialoogi meisterlikus valdamises. Tema teoses on terase ja tähelepaneliku pilgu kõrval tunda ka teravat kõrva. See on balletristi kõrv. Erksalt haaras see inimkõne mitmekesisemaid intonatsioone. Kõik, keda Repin oma raamatus kujutab, kas Volga kalureid, Tsugujevi elanikke, Kunstide Akadeemia üliõpilasi või siis Turgenevit, Stassovit, Garsinit, Kramskoid, Semiradskit ja Lev Tolstoid, kõik kõnelevad tema teose lehekülgedel palju ja meelsasti ning igaüht neist on Repin iseloomustanud neile omase kõneviisiga. Enne oma mälestuste kirjutamist ükskõik kellest, jutustas Repin neist mitmele inimesele, kusjuures iga meenutavat kuju mängis ta nagu näitleja laval, s. t. imiteeris tema häält, matkis tema liigutusi ja näoilmet. Tema poolt öeldu ja kirjeldatu vahel on ulatuslik side. Paljud tema
Sääraste inimeste mõjul nagu Belikov hakati viimase kümne-viieteistkümne aasst jooksul meie linnas kõike kartma, Hakati kartma kõvasti rääkida, , kirju saata, tutvusi sõlmida, raamatuid lugeda, kartma vaeseid aidata, kirjatarkust õpetada..." Ivan Ivanõts köhatas, tahtes midagi öelda, kuid süütas enne veel piibu, vaatas kuud ja ütles alles siis aeglaselt: ,,Jah. On mõtlevad, korralikud olendid, loevad Stsedrini ja Turgenevit, igasuguseid Bucke ´isid ning muid, aga näe, alistusid ometi, talusid... Jah, sedasi see on." ,,Belikov elas samas majas kus minagi," jätkas Burkin, ,,samal korrusel, uksed vastamisi, me nägime teineteist tihti ja ma olin tuttav ta koduse eluga. Ning kodus oli sama lugu: halatt, öömüts, aknaluugid, riivid, terve rida igasugu keeldusid, piiripanekuid ja ah, kui ometi midagi ei juhtuks! Paastutoit on kahjulik, aga muud ei või, sest öeldakse vahest, et Belikov ei pea
1840-50ndatel kirjutas Turgenev ka näidendeid, mida lavastatkse ka siiani. Draamalooming teda ei rahuldanud. Ta on kuue romaani autor ,,Rudin", ,,Aadlipesa", ,,Eelõhtul", ,,Isad ja pojad", ,,Suits" ja ,,Uudismaa". Elu lõpul loob Turgenev uue zanri proosaluule. Oluline on see, et ta tegutseb mitmes zanris. Turgenevi poeetikale avaldas mõju luulekeel. Mõned kohad on rütmistatud, nagu luuletused. Enamiku oma eluajast veetis Turgenev Pr-l Pariisi lähistel, mõnda aega elas ka Sm-l. Turgenevit võib pidada kõige haritumaks kirjanikuks teiste autorite hulgast. Ta tundis ka kõige rohkem võõrkeeli. 3. september 2009 Kirjandusteose sisu oleneb väga palju autori päritolust. 19. saj on Vm-l kaks suuremat kultuurikeskust Peterburi ja Moskva. Mõlema linnaga on seotud müüdid. Eriti palju müüte on hakanud tekkima Peterburist, kuna ta rajati hiljem (1703). Müüdid hakkasid tekkima kohe pärast linna loomist. Linnal on palju vastaseid, Moskva-pooldajaid
tegelased Glinka, Trubetskoi ja L. Tolstoi. Puskini ,,Rohelise Lambiga" seotud luuletused ja kirjad on täis mässumeelt ja vabamõtlemist. Puskini hingeseisundit iseloomustab palavikuline närvilisus ja pingulolek. Ta ootas iga hetk solvanguid ja oli alati valmis vastama neile väljakutsega duellile. 1817. aasta suvel kutsus ta tühistel põhjustel duellile oma eakat onu S. Hannibali; kutsus kahevõitlusele ka Turgenevit, lütseumi õpingukaaslast Korffi, major Denissevitsi. Õnneks ei olnud need duellid surmaga lõppevad. 1819. aasta sügisel oli Puskinil kahevõitlus Küchelbeckeriga viimase väljakutsel, mõlemad tulistasid õhku ja pärast leppisid sõbralikult ära. Sellel hingeheitluse ajal oli luuletajal palju tuge sõprusest Tsaadajeviga. Aastail 1819-1820 leidus Peterburis küllalt inimesi, kes kandsid valitsusele vabatahtlikult ette sellest, mis Puskin luuletas, rääkis ja tegi
Merimee on palju kirjutanud psühholoogilisi novelle. Käsitleb oma teosest inimest ja ühiskonda. Peab oluliseks sündmust, sest see määrab peategelase sisemise konflikti. Enamus dramaatilised. Merimee oli ka hea lavastaja ning hea inimhinge tundja. Oli väga detailne kujutaja. Tema teostes on tegevuskohad eksootilised: Korsika, Hispaania jne. Puskin on tõlkinud palju Merimeed ning Merimee ise on tõlkinud vene kirjanikest samuti Puskinit, Gogolit ning Turgenevit. Merimee avaldas palju töid vene kirjanike kohta. Oli Venemaa kirjanduse sõpradeseltsi liige. Tema tähtsaim teos on ,,Carmen,, (1845), selle teose põhjas on ta romantik ja realist. Carmeni kohta tehti ka esietendus mis saavutas väga suure edu. Teose tegelased: don Jose, Carmen ja Escamilla Makija sümboliseerib kurjust ja põgenenud röövlite asupaika, sugukondliku elulaadi,pistoda ja püssi õigusi. 20)L. Tolstoi elu ja looming. (1828-1910) Lev Tolstoi on tuntud vene 19. saj
annaabi.ee 
