Tühjus - Lühike lugu hundi kättemaksust (0)

Tühjus
Soe hommikune päikesekiir torkis hundile silma. Ta liigutas end nõrgalt, ringutas ja haigutas. Kuid veel enne, kui hunt silmad avada jõudis tundis ta, et midagi on valesti. Midagi maailmas oli täiesti teisiti. Erinev senisest, erinev hajurnust. Täielikult muutunud. Koos silmade avanemisega taipas ta, millega tegu.
Hunt tundis hirmu ja segadust. Ta viibis kusagil pimedas kohas. Silmad hakkasid kiirelt pimedas paremini nägema. Ta nägi, et ta oli igast küljest piiratud tugeva võrega. Oli suhteliselt kitsas. Võre vahelt oli näha veel selliseid kaste, kus oli igast teisi olendeid . Mõned neist nagu magasid , tesed liikusid närviliselt oma kinnises kohas.
Hunt muidugi ei mäletanud või ei teadnud, mis juhtunud oli. Teadlased oli ta uinutiga kinni püüdnud ja oma uurimiskeskusse viinud.
Hundi hirm süvenes, ta kartis isegi teistes puurides olevaid jäneseid. Järsku tekkis ruumis valgus. Sisenes pikk, imelik olend . Tegelikult, muidugi, oli see inimene. Käes oli tal uinutipüss, et hunt uinutada. Hunt ei olnud inimest ennem näinud, kuid ta mõistis, et just see olend oli ta kinni võtnud. Nüüd tundis ta viha, hunt tahtis kätte maksta. Kriimsilm hakkas urisema ja lõrisema aga järsku tundis ta jalas torkavat valu. Ta vajust pimedasse tühjusse.
Taas ärkas hunt uues tundmatus kohas. Ümber oli jälle võre, väljaarvatud ühes küljes. Sealt paistis roheline mets, kodu. Hunt oli nii rõõmus kui ka hämmastunud. Oli näha veel loomi, kes tema ligidal puuridest metsa poole jooksid. Nii hakkas ka hunt tegema. Aga järsku jäi ta seisma ja talle tuli midagi meelde- kättemaks. Hunt pööras ringi ja nägi puuride kõrval pikka inimest. Ta sööstis tema poole ja hammustas teda säärest. Inimene ei jõudnud reageeridagi. Soe, magus veri voolas hundile suhu . Ühest hammustuses piisas, hunt jooksis minema, metsa. Jah, kättemaks oli tõesti magus.