Enamik neist on lühikesed ojad ja kraavid. Eesti jõestik on tihe Eesti jõed on suhteliselt lühikesed ja veevaesed. Üle 100 km pikkuseid jõgesid on 9/10, neist pikim on Võhandu jõgi (162 km), millele järgnevad Pärnu jõgi (144 km), Põltsamaa jõgi (135 km), Pedja jõgi (122 km), Keila jõgi (115 km) jne. Üle 1000 km2 valgalaga jõgesid on eestis 15. Suurim on Narva jõe valgala (56 200 km²), millele järgneb Emajõgi. Eesti jõgede liigitus Troofsuse ja orgaaniliste ühendite sisalduse alusel jaotatakse Eesti jõed Arvi Järvekülje järgi 8 hüdrobioloogilisse tüüpi: oligohumoossed-oligotroofsed jõed, polühumoossed-oligotroofsed, oligohumoossed-mesotroofsed, polühumoossed-mesotroofsed, oligohumoossed-eutroofsed, polühumoossed-eutroofsed, oligohumoossed-hüpertroofsed, polühumoossed-hüpertroofsed. Veerikkad jõed Veerikkaid jõgesid on Eestis vähe
vees võib olla nii mineraalse kui orgaanilise päritoluga ja olulisel määral loomulike looduslike protsesside tagajärjeks. EUTROFEERUMINE Eutrofeerumine ehk rohketoitelisus on mure, mis tekitab probleeme mitmetele veekogudele (tiigid, inimese loodud paisjärved, madalaveelisi looduslikud järved ning merede rannikuvööndid). Eutrofeerumine on looduslik protsess, mille kulg ajas sõltub paljudest teguritest. Siseveekogude puhul on neist olulisimad järve või paisjärve tüüp, eriti troofsuse ehk toitelisuse seisukohalt, klimaatilised tingimused, veekogu sügavus ning inimtegevus veekogul ja selle valgalal (Sults 2003). Viimast tegurit peetakse peamiseks protsessi kiirendajaks möödunud 50 aasta jooksul. Just nii, nagu inimeste vananemise puhulgi, mõeldakse abile alles siis, kui selleks on juba kas liiga hilja, või nõuab tervendamine suuremaid kulutusi, kui ühiskond suudab või on nõus maksma. Teada on asjaolu, et
vormid domineerivad eutroofsetes järvedes. Väikeste üherakuliste vetikate võime eksisteerida ja konkureerida suurte koloonialiste vormidega madalal toiteainete sisaldusel on seotud nende suurema pinna ruumalaga ning nad on võimelised rohkem toiteained omastama. Planktoniliste ränivetikate peamiseks vajaduseks veekogus on turbulentsus ja kõrge räni sisaldus. Kuigi see rühm ei näita ühtegi eelistust toiteainete vahekorrale, on üksikud liigid nõudlikud troofsuse suhtes. Tabel 1 RÜHM Peamised esindajad Eelistatud toiteainete Füüsikalis-keemilised Üldine leidumine sisaldus eelistused Sinivetikad *Väikesed kokkoidsed Synechococcus, On levinud oligotroofsetest Mõned on kohanenud Eriti tähtsad suurtes
Rannikumere eutrofeerumise seire on allprogrammidest kõige laiahaardelisem, hõlmates nii merefüüsika, keemia kui ka bioloogia uuringuid. Peamiseks on rannikumere toitelisuse muutuste jälgimine sellega seostuvate elustikus toimuvate muutuste kaudu. Rannikumere põhjataimestiku ning loomastiku seire on eutrofeerumise allprogrammiga tihedalt seotud, kuna siingi on oluliseks surveteguriks antropogeenne mõju ning sellest tingitud troofsuse tõus. Seitsmel seirealal Eesti rannikumeres hinnatakse põhjataimestiku katvust, põhjataimestiku ja loomastiku biomassi, liigilist kooseisu ja vertikaalset levikut. Ohtlike ainete ruumilisajaliste muutuste hindamiseks Eestit ümbritseval merealal kasutatakse rahvusvahelise HELCOM COMBINE programmis ette nähtud bioindikatsiooni meetodit, kus indikaatororganismideks on valitud kalad räim ja ahven. Tulemusi räime kohta kasutatakse eeskätt ohtlike ainete pikaajaliste muutuste
juuni lõpuks on kogu järv kihistunud. http://www.msi.ttu.ee/~elken/OceanLim_Notes_Lakes.pdf Kokkuvõte Järvenõgudeks nimetame maapinna lohke millesse on järved tekkinud. Järvenõo tekkimise järgi jaotame järvi seitsmeks: Tehisjärved, looduslikud paisjärved, mandrijäätekkelised järved, laugasjärved ehk rabajärved, rannajärved ehk merelahtedest tekkinud järved, karstijärved ja meteoriidijärved. Järvi saab eristada ka toitelisuse ehk troofsuse alusel. Näiteks oligotroofsed, düstroofsed ja eutroofsed järved. Troofsus on veekogu aineringes liikuvad orgaanilised ja anorgaanilised ained, mis ringlevad nii veesambas kui veekogu settes, kusjuures see väljendab nende ühendite hulka, liikumiskiirust ja akumuleerumisintensiivsust põhjasetteisse. Eesti järved on dimiktilised, mis tähendab et järvevesi seguneb kaks korda aastas kevadel, kui vesi soojeneb, lumi ja jää sulab ning sügisel mil vesi jälle jaheneb ja jäätub.
vetikaliikidele. Kuid aeglase difusiooni tõttu põhjakihist veesambasse on toitesoolade sisaldus selles suurem kui pinnakihis. Mõnda liiki sinivetikad, kellel on tõhus pigmendisüsteem, võivad seal edukalt hakkama saada. Rasketes oludes on rakkude kasvukiirus üsna aeglane, aga see ei sega, sest konkurents teiste vetikatega on peaaegu olematu. Veeõitsengu intensiivsus suureneb järve toitelisuse ehk troofsuse kasvuga. Väga reostunud järves võivad hüppekihist alguse saanud õitsengud levida ajapikku ka ülemistesse veekihtidesse. Valdavalt on niisugused vohangud seotud niitja sinivetika Planktothrix perekonna liikidega. Sinivetikad tekitavad veeõitsenguid. Sinivetikate domineerimise põhjus peitub nende elustrateegias. Erinevalt maismaa taimekooslustest, mis on vegetatsiooniaja vältel üsna püsivad, muutuvad vetikakooslused ühtesoodu. Kiiresti muutuva
mitoosis. Aneuploidsus mõjub inimesele enamasti surmavalt. Kuigi näiteks kolme sugukromosoomi olemasolu (Klinefelteri sündroom) või analoogselt 21. kromosoomi liiasus (Downi sündroom) on suhteliselt levinud inimese seas. Aneuploidsuse vastand on euploidsus. Euploidsus on kromosoomistiku võrdkordsus, genoomi kõigi kromosoomide (erandiks võivad olla sugukromosoomid) võrdne arv indiviidil (rakus). Euploidsuse vastand on aneuploidsus. Troofsuse 4 taset???? Näide kes. Primaarproduktsioon- autotroofid:(sinivetikad, taimed); esmased tarbijad:(heterotoofid) amööbid, gasellid; tippkiskjad:(tiiger, sinivaal); lagundajad: seened(hallitus), bakterid, saprotroofid. Raku membraan ja selle koostis Rakumembraan - koosneb valkudest, fosfolipiididest, oligosahhariididest ning kolesteroolist. Fosfolipiidid on kahekihilisena, valgud ja kolesterool hajusalt nende vahel, oligosahhariidid aga välispinnal (retseptoorne funktsioon)
1) soostumine jõelammidel, kuhu üleujutusega satub rohkesti mineraalset ja orgaanilist ainet. 2) Soostumine mineraalaineterikka karbonaatse vee mõjul (aluspõhjaliste kõrgendike naabruses) 3) Allikasoode kujunemine kõrgustike nõlvadel põhjavee väljakiildumisaladel 4) Soostumine toitainetevaese veega liivasel pinnasel kasvavate männikute hävimisel või kanarbikunõmmede rabastumisel. Soode jaotus troofsuse järgi Troofsus Vee omadused Soo arenguetapp Eutroofne Kõrge toitainete ja Madalsoo mineraalainete sisaldus Mesotroofne Keskmine toitainete ja Siirdesoo mienraalainete sisaldus Oligotroofne Madal toitainete ja Siiredesoo mineraalainete sisaldus
(hüdrokarbonaatsele vetele) *Suhteliselt suur hulk on pehme, pruuni veega järvi ja nendes on pH looduslikult isegi <3 (meie pole küll alla 4 määranud) *pH kõigub ööpäevas tugevasti sõltuvalt hüdrokarbonaatide ja CO2 tasakaalust vees; tõuseb päeval vetikate fotosünteesi tulemusena ja langeb öösel, kui hingamisel eraldub CO2.*Kui vetikaid on väga rohkesti (vee õitsemine), võib pH tõusta >10. Sel puhul vabaneb vette ammoniaak (NH3), mis on kaladele mürgine. Troofsuse kaks mõistet - troofsus kui toiteainete sisaldus - oligotroofne, eutroofne, hüpertroofne tüüp; kõrvale on jäetud mujal maailmas kasutatav mesotroofne tüüp*troofsus kui akumulatsioonitüüp, aluseks põhilise keskkonda kujundava aine päritolu halotroofne, düstroofne, miksotroofne jne Tähtsamad järvetüübid (vähemalt 8), nende lühike iseloomustus - Oligotroofne e. vähetoiteline sisaldab vähe nii mineraal- kui orgaanilisi aineid, vähe biogeene, vesi hele ja
Primitiivsematel kandseentel on see sile, kõrgemalt arenenutel narmastega, lamellidega või torukestega, mis suurendavad tunduvalt hümeeniumi pinda. Mõnedel liikidel tekivad basiidid otse mütseeli hüüfidel. Kandseened jagatakse basiidide ehituse järgi: holobasiididega kandseened (nt. Kukeseened, külmaseened, pilvikud, riisikad, kivipuravikud ja ka tuletael), fragmobasiididega kandseened (nt. Nõgiseened, mis tekitavad nisu kõvanõge ja nisu lendnõge). 10. Troofsuse 4 taset, näited kes? What?? Madalaima troofilise taseme moodustavad tootjad. Taimtoidulisi ehk herbivoore nimetatakse esimese astme tarbijateks, neid söövaid röövloomi teise astmetarbijateks ja viimastest toituvaid röövloomi kolmanda astme tarbijateks. Tarbijate klassifitseerimine eri troofilistel tasemetel on sageli ebatäpne, sest röövloomad võivad hankida toitu mitmelt tasemelt. Omnivoorid, kes kasutavad nii taimset kui loomset
Huumus tekib taimejäänuste muundumise ja mulla mikroobide lagusaadustest, kui need hapenduvad, liituvad ja tihkestuvad. Huumuses on keskmiselt 58% süsinikku ja 38% lämmastikku. Et huumuse tekkes osaleb mikroobne valk, on lämmastikusisaldus huumuses suurem kui selle lähteaineks olnud orgaanilistes jäänustes. Hübridisatsioon lähisugulasliikide ristamine. Hüdrosfäär Maad ümbritseb veekiht. Hüpertroofne ülirohketoiteline, liigtoiteline, veekogude troofsuse astmeid. H-sed veekogud on üleküllastunud pms. sissekanduvate toitainetega. Põhjalähedases vees ei ole lahustunud hapnikku, jääkatte ajal kaob hapnik veest täiesti. H-sed veekogud on harilikult madalad, nende veevahetus on aeglane. Iive populatsiooni kasvu või kahanemise kiirus, arvukuse muutumine ajaühikus. Eristatakse loomulikku i-t (sündimuse ja suremuse vahet) ja mehhaanilist iivet (immigratsiooni ja emigratsiooni vahet). Kokku
Jõgede ja järvede veetemperatuur: Jõe ja järve veetemperatuur sõltub kõigepealt selle veekogu geograafilisest asukohast. Kui jõgi saab alguse liustiku sulamisel või järv asub kõrgelt mägedes, siis selle veetemperatuur on madalam, kui teistel selles laiuskraadides asuvates jõgedes ja järvedes. Optiline läbipaistvus: Vesi päris põhjani läbi ei paista, on erinevused veekogude vahel, näiteks allikajärved paistavad rohkem läbi kui tavalised. Troofsus: Järvede tüpoloogia troofsuse alusel (mittetäielik loend): oligotroofsed järved – väike toitainete sisaldus semidüstroofsed järved- poolhuumustoiteline düstroofsed järved- kõrge huumussisaldusega mesotroofsed järved- kesktoiteline, taimtoitainete rohkus eutroofsed järved- kõrge toitainete sisaldus halotroofsed järved- kõrge mineraalide sisaldus, madal huumus alkalitroofsed järved- allikatoiteline, kõrge mineraalainete sisaldus
Seetõttu elavad nad Läänemeres oma füsioloogilise taluvuse piiril soolsuse suhtes. Olukorras, kus üheaegselt soolsus langeb ja temperatuur tõuseb, väheneb merelise päritoluga liikide keskkonnasobivus ja eelisolukorda satuvad mageveeliigid. See olukord võib soodustada ka tulnukliikide levikut. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves, mille elustikku kuulub mitmeid põhjapoolsema levikuga liike, on muutused veetemperatuuris esmaseks ja juhtivaks kliimateguriks ökosüsteemis. Suurenenud troofsuse tingimustes kaasnevad kõrge suvise veetemperatuuriga Peipsis ulatuslikud veeõitsengud, kohatine (lokaalne) hapnikupuudus ja kalade suremine. Viimase 50 aasta jooksul on järves korduvalt - veetemperatuur kõrge (26-28 ºC) ning samal ajal esines sinivetikate massilist õitsengut. Kui varasemalt kannatasid põhiliselt jaheda vee liigid nagu tint, siis viimaste kalade suremiste ajal olid oluliselt mõjutatud eelkõige põhjaelulised liigid (kiisk), kuna põhjas tekkis hapnikupuudus
mis on eelkõige seotud süsinikuringega, fotosünteesiga ja vee happelisusega. Lahustub vees ligi 200 korda paremini kui hapnik. 2.3. Biogeenid. Taimede kasv sõltub paljudest elementidest, kuid N ja P on erilise tähtsusega. Vees leidub lahustunud olekus mõlemat, parim näitaja nende iseloomustamiseks on N:P suhe. Need biogeenid, nagu ka CO2, O2 ja H osalevad suurtes biogeokeemilistes ringetes. Biogeenide hulk vees on aluseks veekogu troofsuse kujunemisel. Troofsus - toitelisus, s.o. kompleksnäitaja, mis väljendab veekogu aineringe tüüpi ja intensiivsust määravate ühendite sisaldust vees ja nende põhjasetteis akumuleerumise intensiivsust. Troofsus on veekogude tüüpideks liigitamise põhialuseks (oligo-, meso-, eutroofsed järved). Eluvormid veekogudes Eluvorm - ökoloogilis-morfoloogiliselt sarnaste organismide rühmad. Ühte eluvormi
annaabi.ee 
