eelneva evolutsiooni pärandatud probleemsituatsioonist, vaid ka 18. sajandi lõpu loodusteaduslikest saavutustest. Schelling tegeles natuurfilosoofiliste küsimustega umbkaudu kümme aastat ning see mõiste sai tema varajase filosoofia tunnussõnaks, nii nagu Kanti filosoofia üldnimetuseks avalikkuses oli "kriitiline filosoofia" ja Fichte filosoofial "teadusõpetus". Tema natuurfilosoofia arengut võib jagada kolme faasi. Varajastes teostes esitab ta seda filosoofia osa Fichte transtsendentaalfilosoofia (nagu Schelling seda eelistab nimetada) täiendusena. Ka Fichte oli natuurfilosoofiat oma süsteemi raames võimalikuks pidanud, kuigi teda ennast huvitasid enam teadmise põhjendamise ja praktilise filosoofia küsimused. Nii olid Schellingi natuurfilosoofiale pühendatud teosed esialgu mõistetavad Fichte teadusfilosoofia süsteemi täiendamisena sellesse jäänud lünkade läbitöötamise kaudu. Seetõttu ei oleks Schellingi natuurfilosoofia iseendast pidanud kahe mõtleja vahel
ajas ega ruumis. Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. PSÜHHOLOOGIA I.Kant jõudis oma mõtisklustes järeldusele, et teadusena on psühholoogia on võimatu: 1. Inimhinge mõistmine on inimesele võimatu, kuna kõik arutlused inimese kohta saavad alguse väitest "Mina olen", mis on empiiriline, mitte aga ratsionaalne väide. Mina olemasolu konstateerimisega aga ei tulene I
kogemust, mitte asju iseeneses. Võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st. tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega
Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020. 1. teema: Immanuel Kanti kriitilise transtsendentaalfilosoofia teoreetiline probleemvaldkond (“Prolegomena …”: Eessõna ja §§ 1-5) Probleemsituatsioon. Peamine väljakutse, mis ajendab Kanti mõtlema järele teoreetilise filosoofia üle, on antud teoses väljendatud küsimuses: “kas niisugune asi nagu metafüüsika on üleüldse võimalik?” (lk. 8). Kui aga selline asi peaks võimalik olema, siis kuidas on see võimalik? 18. sajandiks oli sellel teaduse staatusele pretendeerival distsipliinil juba pikk ajalugu
Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on ,,transtsendentne" see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, see tähendab tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis probleem seoses inimesega
Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on "transtsendentne" – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja
pretensiooni üldisusele? Kanti järgi on sellel puhul otsustavaks asjaolu, et heameele põhjuseks poleks mingi privaatne tingimus ja et seetõttu võiks eeldada "igaühel sarnast heameelt". Otsustused meeldiva üle on privaatsed: mis ühele pakub meeldivaid aistinguid, ei pruugi seda teha teise puhul. Seda asjaolu ei saa ka argumentatsiooniga muuta, reeglina ei ole mingit otsustavat argumenti, mis muudaks ebameeldiva asja meeldivaks. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele. Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama, kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega
olla vaid puhas “mina mõtlen” kui sünteesi võime ülepea. Niisiis käsitab Kanti argument puhast apertseptsiooni – kui sünteesi funktsiooni ülepea – ühise kolmanda liikmena kogemuse niihästi mõtlemise külje kui ka kaemuse külje jaoks. Puhta apertseptsiooni sünteetiline ühtsus on Kanti sõnul “kõrgeim punkt, millega tuleb siduda igasugune arukasutus, isegi terve loogika ja selle järel transtsendentaalfilosoofia; veel enam, see võime ongi aru ise” (B 134). Kuna too algupärane ühtsus käib kõigi erinevate ühtsuse vormide eel, ei saa seda samastada ühtsuse kategooriaga; ta kujutab endast ühtsust, mis jääb kategoriaalsest tasemest kõrgemale. Kui kategooriad loovad ühtsust kogemusest sõltumatul ja kogemusele-eelneval viisil, siis seda enam kehtib sama igasuguse ühtsuse allika kohta, millest pärineb ka kategoriaalne ühtsus.
tema osutus, et teadmine toetub alati teadmist võimaldavatele tingimustele ja et filosoofia ülesandeks on nende tingimuste esiletoomine ja kriitiline kontrollimine. Küsimusasetus teadmiselt teadmise “võimalikkuse tingimustele” on filosoofias tuntud transtsendentaalse küsimuseasetuse nime all. See nimetus pärineb Immanuel Kantilt, kelle filosoofia lähtubki just sellisest küsimuseasetusest ja kannab seetõttu ka nimetust transtsendentaalfilosoofia. Platoni “päikese võrdpildis” võib näha sedalaadi küsimuseasetuse esmakordset püstitamist filosoofia ajaloos. Kuid seejuures on Platoni filosoofilised eeldused selle küsimuse püstitamisel muidugi oluliselt erinevad Kanti filosoofilise õpetuse lähte-eeldustest. Joonte võrdpilt; “hüpoteetiline” ja dialektiline mõtlemine. Siin võrdleb Platon tunnetuse valdkonda joonega, mis on kahekordselt jagatud. Esimese jagamise järel tekkivad
millele lisandub loogika ehk mõtlemine. Tunnetuse jaoks on olulised mõlemad nii maailma tajumine kui ka mõtlemine. Kant: ,,Tajupildid ilma mõisteteta on pimedadm nii nagu mõisted ilma tajupiltideta on tühjad". · Kanti tunnetusteooria skeemi (meie võimaliku tunnetuse maailm fenomenaalne maailm (transtsendentaalne) vs asjad iseeneses noumenaalne maailm, millele inimtunnetusel ei ole ligipääsu (transtsendentne) · Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt. Filosoofia ei ole võimeline kirjeldama transtsendentseid fenomene · Nb! Meie teadmine ja arusaamine maailmast on subjektiivne. · Kanti ilu- ja kunstiteooria on õpetus otsustest/hinnangutest ja maitsetest, mille Kant töötas välja oma teoses ,,Otsustusvõime kriitika" · Inimese otsustusvõime on omamoodi sild või vahenduslüli meelte ja moraaliõpetuse
annaabi.ee 
